Kas mees peaks sekkuma???

Annan kohe ühe lingi, kust järgmised mõttekillud alguse said. Lugesin nimelt ühte blogi ja seal oli tõstatatud üks küsimus, mis mind kummitama hakkas. Väljas suitsu tehes tulid pähe mõtted, mis ei kajasta küll mu enda käitumist ja põhimõtteid, kuid mis mingil määral vastavad siiski tõele. Siin siis link:

http://naine.wordpress.com/2008/10/27/esmaspaev-27-oktoober-mees-kaitseb-naist-ha-ha-ha

Episood 1

Juba neli tundi oleme töökaaslastega siin pubis istunud. Palgapäeval oli firma juhatus töölistele ootamatu preemia näol üllatuse teinud ja otse loomulikult pidime seda tähistama tulema enne, kui me abikaasad sellisest lisarahast teada saavad ja selle enda soovide järgi ära planeerivad.

Õlle ja grillvorstid olid head. Siinkohal tahaks sellele Nõmme keskuses asuvale koeratõu nimega pubile reklaami teha, aga vist ikka ei tee. Igatahes pidu venis oodatust pikemaks, ja meie kõigi telefonidel olid pildid korraga eesta ära läinud, et meid igapäevaprobleemidega tüütama ei hakataks.

Mõned julgemad meist heitsid vahel pilke ka kõrvallaua poole, kus kaks meieealist daami tasakesi rääkides šerrit libistasid. Ka nemad piidlesid meid mõnikord. Mind ajas see itsitama - tundsin end kui teismeline, tegemas midagi absoluutselt keelatut. Kui teismeline! Hah! Endal juba viies aastakümme poole peal.

Mingil hetkel hakkas Anton rääkima uue Word'i eelistest vana ees ja me laskusime suurde vaidlusse ega pannud enam meie ümber toimuvat tähele. Siis see juhtuski...

"Värdjad!" kuulsin kõrvallauast naisehäält. Pöörasin pea. Kaks meest seisid daamide laua juures, kolmas oli nende lauda juba istunud.

"Libud!" ütles üks seisjatest.

"No kurat!" ajasin end ootamatult püsti, märkamata sealjuures, et olen kahest seisjast peaaegu peajagu lühem. Üks seisjatest pööras mulle üleoleva, küsiva pilgu. "Nii, kurat, naistega ikka ei räägita!" Olin vist isegi rinna kummi ajanud.

Õllekannust, millega mulle vastuseks vastu lagipead lajatati, räägiti mulle alles haiglas.

Episood 2

Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.

"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.

Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.

Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Tavaliselt hakkaks ma kohe suuremat ringi tegema, kuid möödunud õhtul loetud blogikirje paneb mind seekord kõhklema. Olen ju mees.

Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin. Rabelemine. Siis näen toimuvat.

Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.

"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?

Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"

"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."

Tema käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.

*

Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast see aga ei pane mind muretsema. Tõstan pilgu.

Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajand vana auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...

Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.

Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.

Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.

Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.

"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.

Niiväga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.

Elavad vist ei kuule surnuid.


Järeldus

Järeldusi ei tee. Küll aga arvan, et nii mõnigi kord võib teiste asjadesse vahelesegamine lõppeda vahelesegajale hoopis kurvemalt kui asjaosalistele endile. Seega - kas on ikka mõtet alati rüütel olla?


Ei tea. Mul poogen.

Mina käitun ikka end moodi.