hukka see läeb niikuinii.
Võid karata küll korraks ninna,
kuid see ei muuda midagi..."
"Emad ja pojad" - Justament
*
Fatalismist ma ei räägi, pole kunagi tahtnud rääkida, sest ma ei usu sellesse. Pole iialgi uskunud. Ükskõik, mis siin maailmas ka ei juhtuks, ikka ei usu. Tee või tina!
*
"1 lisamõte. Piiblis on öeldud: "...usk, lootus, armastus. Tähtsaim neist on armastus." Kas jõud on lootus või armastus? Kui ühelt poolt annab jõudu lootus, et edasi minna, siis mis annab jõudu, et halba teha? Et leppida ja alla anda. Sest ka alla andmiseks ning reaalsusest välja astumiseks on jõudu vaja. Kas seda annab armastus? Enesearmastus? Kas jõuetus midagi teha, midagi muuta ning paremaks teha, on märk enda armastamise lõppemisest?"
katkend ühest vestlusest...
Mitte, et ma sellest veel aru saaks. Mitte, et ma sellele veel mõelnud oleks, aga see tuli kommentaariks ühele mu varasemale blogikirjele. Mitte, et ma veel teaks, millisele.
*
Õllepurk käes ja jope karvane krae üle kõrvade tõstetud, jalutan õhtusel Tallinna tänaval. Kaarli kirikust möödudes hakkavad kellad oma üheksat lööki lööma. Jõudu neile! Lumi ei krudise jalge all...
Sellega viimase lausega meenub üks kunagine vestlus. Hmm - pigem küll monoloog.
"Ma mäletan, et kui ma väike olin ja ema mind lasteaeda viis, siis ma kogu aeg kuulasin, kuidas lumi tema jalgade all krudises. Ja siis ma nii väga tahtsin suureks saada, et lumi ka minu jalgade all krudiseks."
Armas. Armas on see mõte, aga minu arvates on hoopis armsam selle mäletamine. Mäletada lapsepõlve unistust ja üle kahekümne aasta hiljem naeratada teadmisest, et see unistus on täitunud...
*
Autod pritsivad mööda kihutades lumeplöga üles, kiirustades kuhugi kauguste poole. Kauguste, mis minu jaoks tähendavad neid tänavanurki ja -käänakuid, mille taha need vurisejad kaovad. Talv on hea. Mittesoojenevat õlut juues vaatan ringi, peas kummitamas lapsepõlvest tuttavad küsimused, millele peaks juba ammu vastused olemas olema. Aga jälle on need tagasi, tekitades samasugust segadust, kui aastakümneid tagasi.
Miks?
Miks ma olen siin?
Kehitan teadmatuses õlgu, vaatan ringi sel tänavalaternatest valgustatud tänaval ega tea, kuidas olla. See ei ole õige. See ei ole küll vale, ent päris kindlasti ei ole see ka õige.
*
Tuppa jõudes ja arvuti taha istudes märkan klaviatuuri kõrval laual telefoni. Jah - mul on mobiil. Aga ma unustasin selle maha, kui jalutama läksin. Mitte, et sellest palju muutuks.
Vaikida võib igal pool...
*
"Kummaline," mõtlen ma purgist viimaseid õllelonkse juues.
Mitte, et ma teaks, mis on kummaline, aga just nii ma mõtlesin sel hetkel. Aga ei taha arutleda, ei taha mõelda.
*
"Kas sa oled ikka veel masenduses?" küsiti minult paar päeva tagasi.
Toona ma raputasin eitavalt pead ja naeratasin.
"Ei. Ma olen sellest juba ammu möödas..."
*
"1 lisamõte. Piiblis on öeldud: "...usk, lootus, armastus. Tähtsaim neist on armastus." Kas jõud on lootus või armastus? Kui ühelt poolt annab jõudu lootus, et edasi minna, siis mis annab jõudu, et halba teha? Et leppida ja alla anda. Sest ka alla andmiseks ning reaalsusest välja astumiseks on jõudu vaja. Kas seda annab armastus? Enesearmastus? Kas jõuetus midagi teha, midagi muuta ning paremaks teha, on märk enda armastamise lõppemisest?"
katkend ühest vestlusest...
Mitte, et ma sellest veel aru saaks. Mitte, et ma sellele veel mõelnud oleks, aga see tuli kommentaariks ühele mu varasemale blogikirjele. Mitte, et ma veel teaks, millisele.
*
Õllepurk käes ja jope karvane krae üle kõrvade tõstetud, jalutan õhtusel Tallinna tänaval. Kaarli kirikust möödudes hakkavad kellad oma üheksat lööki lööma. Jõudu neile! Lumi ei krudise jalge all...
Sellega viimase lausega meenub üks kunagine vestlus. Hmm - pigem küll monoloog.
"Ma mäletan, et kui ma väike olin ja ema mind lasteaeda viis, siis ma kogu aeg kuulasin, kuidas lumi tema jalgade all krudises. Ja siis ma nii väga tahtsin suureks saada, et lumi ka minu jalgade all krudiseks."
Armas. Armas on see mõte, aga minu arvates on hoopis armsam selle mäletamine. Mäletada lapsepõlve unistust ja üle kahekümne aasta hiljem naeratada teadmisest, et see unistus on täitunud...
*
Autod pritsivad mööda kihutades lumeplöga üles, kiirustades kuhugi kauguste poole. Kauguste, mis minu jaoks tähendavad neid tänavanurki ja -käänakuid, mille taha need vurisejad kaovad. Talv on hea. Mittesoojenevat õlut juues vaatan ringi, peas kummitamas lapsepõlvest tuttavad küsimused, millele peaks juba ammu vastused olemas olema. Aga jälle on need tagasi, tekitades samasugust segadust, kui aastakümneid tagasi.
Miks?
Miks ma olen siin?
Kehitan teadmatuses õlgu, vaatan ringi sel tänavalaternatest valgustatud tänaval ega tea, kuidas olla. See ei ole õige. See ei ole küll vale, ent päris kindlasti ei ole see ka õige.
*
Tuppa jõudes ja arvuti taha istudes märkan klaviatuuri kõrval laual telefoni. Jah - mul on mobiil. Aga ma unustasin selle maha, kui jalutama läksin. Mitte, et sellest palju muutuks.
Vaikida võib igal pool...
*
"Kummaline," mõtlen ma purgist viimaseid õllelonkse juues.
Mitte, et ma teaks, mis on kummaline, aga just nii ma mõtlesin sel hetkel. Aga ei taha arutleda, ei taha mõelda.
*
"Kas sa oled ikka veel masenduses?" küsiti minult paar päeva tagasi.
Toona ma raputasin eitavalt pead ja naeratasin.
"Ei. Ma olen sellest juba ammu möödas..."
1 kommentaar:
Kui elu liigub spiraali mööda, siis peaks masendusele järgnema kergendus või midagi sellist. Päikselisem pool igatahes. Minu aknalaual õitseb nartsiss. Kevad on lähenemas ning sinu oodatud lihtsus on teel.
Postita kommentaar