Pokriteemaline pealkiri, aga mitte pokrist ei taha ma kirjutada. Pealkiri vastab kirjutisele vaid ühe asja poolest - ma pean kirjutamise lõpetama siis, kui see turniir hakkab.
Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...
Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)
Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.
Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.
Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.
Nothing is as easy as it seems!
Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.
Ja see on nii neetult raske!
Taff ütles mulle kunagi, et iga kirjutaja, kes tahab olla kirjutaja, peaks kirjutama iga päev vähemalt ühe lehekülje. Noh - umbes selline oli asja mõte ja seda mõtet ei ole ma ka kahjuks järginud. Kui eelmise aastaga tuli keskmiseks kirjutamiseks ca 2,2 lehekülge päevas (A4 12 suurusega), siis sel aastal on see number eriti väikeseks jäänud. Oma teoseid välja otsimata pakun umbes, et see keskmine number jääb kuhugi 0,3 kanti. Tahaks rohkemat...
Õnneks tundub aasta lõpp selline kuivapoolne tulevat ja sellega seoses ona ka väikene lootus, et lõpuks ikkagi jõuavad virtuaalsele lõuendile ka mõned varem valmismõeldud read. Ent samas - who the hell knows? Varemgi olen astunud tuppa teadmisega, et kohe-kohe hakkan midagi vorpima, aga lõppkokkuvõttes olen ära libistanud kaks pudelit külmkapist võetud õlut ja kuulanud neli korda John Coltrane'i "My Favourite Things". (Siinkohal tervitused kõigile jazz-muusika austajatele)
Ja jõuabki kätte öö. Muusikast on saanud märkamatu taust kõrvaklappides, suu laulab vastu tahtmist kaasa juba pähekulunud sõnadele, mis on Coltrane'ile järgnevates lauludes. Mitte, et need halvad oleks. Ei ole halba muusikat, olen ma siiani arvanud. Iga muusika kannatab kuulamist - selleks on vaja vaid õiget tuju.
Ja nagu saatuse kiuste tuleb pärast Coltrane'i alati Roxette - see, mis sobib iga tujuga, ja viib ära kuhugi aastatetagusesse aega, kus kinnistinud arvamused maailmast veel nii suurt võimu ei omanud. Aega, kus ideaalid olid veel ideaalid, kujulused, millel ei olnud reaalsuses vastet; kus sai uskuda kõike, mida pea tootis, omamata ettekujutust sellest, mis tundeid toob kaasa nende mõtete realiseerumine. Aega, kus oldi veel noor ja loll. Noor ma enam ei ole, aga loll küll. Ennastpõlgava õlakehituse saatel huulilekerkinud muie saadab peast läbi käivaid meenutuslaaste minevikust.
Meenuvad need idealiseeritud kujutlused elust, meenuvad fantaasiapildid ja neis niiöelda läbielatud reaktsioonid. - Mis ei vasta tegelikkusele! - Ja muie muutb veelgi iroonilisemaks. Elatud on aastakümneid iseenda valesid uskudes.
Nothing is as easy as it seems!
Ja minuteid on mitu jäänud... Ja tulebki õhtu... Ja peas ja silme ees on endiselt tühjus. Teadmatus homsest, teadmatus kogu ülejäänust.
Ja see on nii neetult raske!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar