Juba aega pikemat ei ma siia blogisse ühtegi asjalikku rida kirja saanud. Põhjuseid ei ole vaja otsida kaugemalt, kui enda peast - seal ongi ainult põhjused, mis võtavad ära kõik ruumi, kus tegelikult võiksid asetseda hoopiski ideed ja mõtted.
Juba kolmandat päeva järjest üritan kirjutada üht novelli, aga peale ilusate lausete seal suuremat midagi välja ei tule. Tunnen puudus läpakast, mida saaksin kõikjal kaasas kanda ja kuhu saaksin vajadusel kõik oma ideed kohe kirja panna. Praegu peas- ja hingeskummitav mõtteraasuke tekkis ühel külmal-külmal hommikul mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole jalutades ja Järve Keskuseni jõudes olnuks hea kogu see krempel esmase emotsiooni ajel kirja panna. Aga võta näpust! Võtsingi. Samal õhtul arvuti taha istudes suutsin ekraanile manada vaid häguse kujutise hommikul nii erksate värvidega silme ette kerkinud loost. Ja nüüd - kolmandal päeval - hmm, kella vaadates küll öösel - pärast idee tekkimist võitlen ikka nende viie tuhande tähemärgiga, millest kaugemale ma liikuda ei suuda. Masendav...
/kirjutatud 1,67 päeva tagasi/
*
Ja nüüd jälle kirjutama.
Hommikul kuute kirja internetiavarustesse saates tekkis mõnusalt soe tunne sõrmedesse, mis pani kohe tahtma. Ja majatagusel aiamaal jalutades ning suitsu väljapuhumise kõrvale mõtteid mõlgutades jõudsin nendega otsapidi ka oma poolelioleva romaanini. Esimest korda üle väga pika aja tekkis tunne, et nüüd võiks küll seda edasi kirjutama hakata. Ja samas - tuli ka idee vastandteosele. Kui "Tunnel" - see küll vaid projekti pealkiri - räägib inimese sisemisest võitlusest, et liikuda üles, siis nn vastand võiks rääkida allaandmisest olukordades, kus seda võib-olla isegi tegema peaks. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, kus peategelasteks on tugevad karakterid, kelle areng liigub lõppkokkuvõttes üles. Samas ma ei tea - lihtsalt pole veel kätte sattunud -, kuidas mulle meeldiks lugeda laguneva inimese päevaraamatut.
Vaadata, uurida peensusteni inimese hukkumisest tema enda rumala mõtlemise pärast. Kaugel sellest, mida peetakse ideaaliks, aga lähedal sellele, mis elus nii sageli toimub. Lagunevaid inimesi on ju päris palju, kuid neid ei peeta miskipärast meenutamis-, kirjapanekuväärseteks. Võib-olla ühe sellise inimese põhjalik analüüs annaks endalegi natuke mõistust, et mitte alati alla anda, kui on olemas veel võimalusi edasiliikumiseks.
Sel aastal väga varakult lehetuiks jäänud paplite all jalga teise ette tõstes tundus see idee täiesti kirjutamisväärsena, nüüd sooja radiaatori kõrval arvuti taga istudes tuleks sellele mõttele mingi karkass luua, et siis vabadel hetkedel ka luudele liha ümber kirjutama hakata. Praktikat pole kaua olnud, kuid ega seda mujalt ei tule kui kirjutamisest. Ja olenevalt enda tujudest oleks siis võimalus juba kahte asja kirjutada - kas teed üles või alla, vahet pole.
Ja jura on ikkagi sellest, et kui ma lõpuks hakkan kirjutama kirjutamisest, siis on ideedega ikkagi väga jama seis. Tähelepanek pärineb umbes seitsme aasta tagusest ajast.
Juba kolmandat päeva järjest üritan kirjutada üht novelli, aga peale ilusate lausete seal suuremat midagi välja ei tule. Tunnen puudus läpakast, mida saaksin kõikjal kaasas kanda ja kuhu saaksin vajadusel kõik oma ideed kohe kirja panna. Praegu peas- ja hingeskummitav mõtteraasuke tekkis ühel külmal-külmal hommikul mööda Vabaduse puiesteed Tallinna kesklinna poole jalutades ja Järve Keskuseni jõudes olnuks hea kogu see krempel esmase emotsiooni ajel kirja panna. Aga võta näpust! Võtsingi. Samal õhtul arvuti taha istudes suutsin ekraanile manada vaid häguse kujutise hommikul nii erksate värvidega silme ette kerkinud loost. Ja nüüd - kolmandal päeval - hmm, kella vaadates küll öösel - pärast idee tekkimist võitlen ikka nende viie tuhande tähemärgiga, millest kaugemale ma liikuda ei suuda. Masendav...
/kirjutatud 1,67 päeva tagasi/
*
Ja nüüd jälle kirjutama.
Hommikul kuute kirja internetiavarustesse saates tekkis mõnusalt soe tunne sõrmedesse, mis pani kohe tahtma. Ja majatagusel aiamaal jalutades ning suitsu väljapuhumise kõrvale mõtteid mõlgutades jõudsin nendega otsapidi ka oma poolelioleva romaanini. Esimest korda üle väga pika aja tekkis tunne, et nüüd võiks küll seda edasi kirjutama hakata. Ja samas - tuli ka idee vastandteosele. Kui "Tunnel" - see küll vaid projekti pealkiri - räägib inimese sisemisest võitlusest, et liikuda üles, siis nn vastand võiks rääkida allaandmisest olukordades, kus seda võib-olla isegi tegema peaks. Mulle endale meeldib lugeda teoseid, kus peategelasteks on tugevad karakterid, kelle areng liigub lõppkokkuvõttes üles. Samas ma ei tea - lihtsalt pole veel kätte sattunud -, kuidas mulle meeldiks lugeda laguneva inimese päevaraamatut.
Vaadata, uurida peensusteni inimese hukkumisest tema enda rumala mõtlemise pärast. Kaugel sellest, mida peetakse ideaaliks, aga lähedal sellele, mis elus nii sageli toimub. Lagunevaid inimesi on ju päris palju, kuid neid ei peeta miskipärast meenutamis-, kirjapanekuväärseteks. Võib-olla ühe sellise inimese põhjalik analüüs annaks endalegi natuke mõistust, et mitte alati alla anda, kui on olemas veel võimalusi edasiliikumiseks.
Sel aastal väga varakult lehetuiks jäänud paplite all jalga teise ette tõstes tundus see idee täiesti kirjutamisväärsena, nüüd sooja radiaatori kõrval arvuti taga istudes tuleks sellele mõttele mingi karkass luua, et siis vabadel hetkedel ka luudele liha ümber kirjutama hakata. Praktikat pole kaua olnud, kuid ega seda mujalt ei tule kui kirjutamisest. Ja olenevalt enda tujudest oleks siis võimalus juba kahte asja kirjutada - kas teed üles või alla, vahet pole.
Ja jura on ikkagi sellest, et kui ma lõpuks hakkan kirjutama kirjutamisest, siis on ideedega ikkagi väga jama seis. Tähelepanek pärineb umbes seitsme aasta tagusest ajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar