Mitte, et mul oleks meie turistide kohta ühtegi halba sõna öelda, aga käies Nessebari ekskursioonil rääkisin meile lõunat pakkuva restorani manager'iga ja sellised olid tema sõnad. Küsisin siis nende sõnade tausta kohta ja tema seletusi kuuldes pidin naerdes tõdema, et mõnikord võib selline soov ikka tõele vastata küll.
See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.
*
Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:
"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"
Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.
"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."
Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.
"Really?! Kas tõesti?"
*
Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.
"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."
"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."
"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."
"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...
*
See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.
Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.
Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.
Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.
I love Bulgaria!
See naisterahvas (üllatus! :) ) on Nessebaris restorani pidanud juba üle kahekümne aasta, kuid tema enda sõnul pole ta kunagi varem nii rumalaid turiste näinud kui sellel aastal. Minu kulmukergituse peale lisas ta kohe, et see ei puuduta Eestist tulnud turiste (miks, sellest natu hiljem). Ja siis ta rääkis mulle paar näidet, mis oli juhtunud just käesoleval hooajal.
*
Restoran Zornitsa asub kohe mere kaldal, mitmel tasandil, millest igal on vaade merele. Ja olid siis kõige ülemisel tasandil seisnud kolm Suurbritannia turisti ja imetlenud rõdu äärele toetudes vaadet. Kuna nad ei olnud veel midagi tellinud, siis astus manager nende juurde ning küsis, kas ta saab neid kuidagi aidata. Siis pöördus üks turistidest, umbes neljakümnene härrasmees naeratades selle naisterahva poole ja ütles kuldsed sõnad:
"Küll teil on siin ikka vedanud! Ikkagi nii ilus, suur ja sinine jõgi!"
Manager oli selle peale siis paar korda silmi pilgutanud, et aru saada, kas temaga tehakse nalja, aga nähes, et inglased mõtlesid oma öeldut tõsiselt, siis pidas ta vajalikuks natuke selgitustööd teha.
"Teate - tegelikult on küll asi niimodi, et te asute praegu Nessebaris ja see, mida te siin enda ees näete, on tegelikult Must meri."
Kõik kolm turisti vaatasid üllatunud pilgul naise poole.
"Really?! Kas tõesti?"
*
Teine räägitud lugu ei olnud vähem irooniline. Nimelt asub selle naise enda elamine samas hoones, kus restorangi ja nii mitugi korda iga päev trügivad turistid tema elamisse tualetti otsima. Ja oligi kord juhus, et manager hakkas toast välja minema, kui nägi, et tema uksel seisab keskealine naisterahvas, jalad ristis. Harjunud juba selliste eksimustega, osutas ta käega trepi poole.
"Näete, lähete siit trepist alla restorani ja mõlemal pool treppi on tualetid."
"Ei, ei," vastas naine, ise suurest häda tagasihoidmisest juba näost punane. "Ma tahtsin lihtsalt teada, kuidas teil siin Bulgaarias saab aru, kas tualett on hõivatud või mitte."
"Hmm." Siis võttis manager sel naisel käest kinni, jalutas koos temaga trepist alla tualeti juurde ja hakkas seletama. "Näete - esimene võimalus selleks on selline, et proovite ust avada. Kui see avaneb, siis on see tõenäoliselt vaba ja te võite sisse minna. Kui uks on aga seestpoolt lukus, siis on vist keegi sees ja te peate ootama kuni seesolija välja tuleb. Teine võimalus selleks on tõsta käsi ja koputada. Vastust saamata võite julgelt sisse astuda."
"Aaa... Aitäh!" tänas sarkasmile täiesti tundetu sakslanna...
*
See manager rääkis mulle veel mõned sellised suhteliselt uskumatud lood. Ja selliseid inimesi, kes teevad selliseid täiesti ootamatuid avaldusi, on miskipärast just käesoleval, juba lõppeval hooajal ääretult palju olnud. Teda kuulates mõtlesin ma isegi, et jumal peaks meid tõesti hoidma selliste turistide eest.
Õnneks pole aga Eestist siiani selliseid turiste veel Bulgaariasse jõudnud. Üldse tundub mulle siin liikudes, et Eestist tulijad on tunduvalt rohkem haritumad kui misiganes muust kohast pärit puhkajad. Teadsin seda ka tegelikult varem, et meie kooliharidus on võrreldes paljude teiste riikidega heal tasemel, aga siin, kuurortides torkab see veel eriti hästi silma.
Ka siinsete - Kuldsete Liivade - restoranide manager'id peavad eestlasi ja venelasi, kes on tulnud Eestis, ka kõige paremateks klientideks. Seda just seepärast, et meie inimesed jätavad kõige enam jootraha. Siinkohal võib olla põhjuseks ka Eesti toidukohtade suhteliselt vilets tase. Ka siinsed keskpärased restoranid ületavad oma tasemelt Tallinna parimaid kohtasid. Restoran on toidukoht ja seepärast tuuakse sulle ka selline kogus toitu, et ei pea kõhu täissaamiseks kahte praadi endale tellima. Ning ka teenindus on paljudes siinsetes kohtades selline, et tahaks juba vaid selle suhtlemise pärast tagasi tulla; Eesti keskmine ettekandja - pikki ripsmeid volksutav kaunitar - sellist soovi ei tekita.
Damn it! Mulle meeldib siin... Kuigi elatustase on selline, mis ei tekita vähimatki soovi siia elama tulla, siis loodus, kliima ja inimesed on sellised, et iga aasta tahaks vähemalt kuu-poolteist siin veeta.
I love Bulgaria!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar