Õhtul, kahekesi, teki pehme serva alt piiludes

Ahi oli juba soojaks köetud. Toanurgast õhkus sooja ja pisike tüdruk lesis ringutades oma väikeses voodis, kaaslasteks lugematu arv pehmeid mänguloomi, kes olid oma päevased jutud juba lõpetanud ning tihedalt üksteise vastu surutuna nüüd oma und ootasid. Tüdruk silitas neist üht, kallistas teist, sosistas midagi kolmandale. Heitis siis pilgu vastasseinas põrandal olevale traadist puurile ja lehvitas.

"Head ööd, Lilli!"

Jänes, veel väike ja nooreke, vastu ei lehvitanud, vaid nosis edasi suure porgandi kallal. Tüdruk vaatas teda pikalt, ise samal ajal kuulatades, mis toimub teistes tubades, kus ema häälte järgi võttes taldrikuid pesi. Ikka veel, kortsutas väike tüdruk korraks kulme ja pigistas silmad kinni. Tekk oli täiesti kurgu alla tõmmatud, soe puges ka pidžaama alla, aga und veel ei tulnud.

"Emme!" hüüdis ta uuesti silmi avades. Vesi köögis keerati kinni.

"Jah, Ellen?"

"Ma tahan juttu."

"Kohe tulen. Ma kuivatan nõud ära ja siis loen sulle jutu."

Tüdruk mõtles hetke, siis raputas ta pead. "Ma ei taha täna raamatujuttu. Ma tean neid kõiki. Ma tahan midagi muud."

Sammud, siis nägi Ellen, kuidas ema toauksele ilmus, juuksed nagu ikka õhtuti kuklale krunni keeratud, käes rätik koos tüdruku lemmikkruusiga, mille ema talle hiljuti ostnud oli. Ema naeratas - seda kõige armsamat naeratust maailmast, mida oskas ainult tema emme. Ellen naeratas vastu ja käe teki alt välja pistnud, lehvitas kiirelt.

"Hmm. Jälle koos loomaaiaga voodis." See ei olnud noomitus, mis emme huultelt tuli, pigem lihtsalt tõdemus, mõistis tüdruk ja noogutas. "Mis lugu sa siis tahad?"

Ellen mõtles. Pikalt ja pingsalt nagu alati. Viieaastase tüdrukutirtsu kohta mõtles ta alati väga hoolikalt ja põhjalikult, teadis Ellen. Seda oli ta kuulnud, kui emme oli seda ühe oma hea sõbrannaga, tädi Annikaga, arutanud, kui tema oli koos Hedliniga mänginud. Nüüd ta mõtles veelgi pingsamalt, proovides sinnajuurde väga asjalikku nägu teha.

"Ma arvan, et ma tahan mingit teistmoodi, päris lugu," ütles Ellen lõpuks. Ema vaatas talle otsa, kissitas siis korraks silmi. Nii nagu ta alati tegi, kui talle mingi hea mõte tuli. Ellen oli sellest aru saanud, sest emme kissitavad silmad naeratasid siis alati. Teinekord, kui tüdruk oli lihtsalt jonnitujus, siis ema kissitas ka silmi, aga noil kordadel naeratust neis kissitustes ei olnud. Siis oli seal kurbus. See Ellenile ei meeldinud, see tegi ka tema kurvaks ning seepärast püüdis ta aina vähem ja vähem jonnida.

"Päris lood ei ole unejutuks need kõige paremad," arvas ema, kes oli nüüd rätiku ja taldriku riiulile asetanud ning Elleni juurde voodiservale tulnud, "aga ma vist tean ühte lugu, mis on peaaegu nagu päris." Ema heitis oma tütre kõrvale tekile külili, vaatas Ellenile otsa ja lükkas sõrmedega ära tüdruku silmile langenud heleda juuksetuka.

"Räägi."

"Hea küll," vastas ema ja mõtles hetke enne alustamist. "Elas kord üks väike Tüdruk, kes kasvas üles ühes väikeses külas. Ta elas väga palju oma vanaisa ja vanaema juures, kes talle väga-väga meeldisid. Sellele Tüdrukule meeldis väga väljas koos sõpradega mängida ja vallatusi teha, kuid mõnikord meeldis talle ka raamatuid lugeda. Tema vanaisal oli väga palju raamatuid ning seepärast oli Tüdrukul ka palju lugemist.

Ja ühest pisikesest raamatust leidis see Tüdruk ilusa loo ühest suvest ja poisist ja tüdrukust ning see lugu hakkas talle nii väga meeldima, et ta tahtis ise sinna juttu sisse minna. Igal õhtul enne magamajäämist mõtles ta sellele jutule, igal hommikul hommikul ärgates mõtles ta sellele saarele, kus selle jutu tegevus käis.

Sellest loetud jutust leidis see Tüdruk omale Unistuse. Ta rääkis oma Unistusest oma vanavanematele ja oma emale, aga miskipärast ei saanud need Tüdruku Unistusest hästi aru. Vanaema vaatas Tüdrukut heldinud pilgul ja paitas tema pead, vanaisa silmades oli Tüdruku unistust kuulates palju mõtlikkust, aga ema silmis oli kurbust, mida Tüdruku ema hästi varjata ei osanud. Tüdruk vaatas neid kalleid inimesi ja kuigi talle midagi ei öeldud, sai ta nende pilkude mõttest aru.

On unistusi, mis ei täitu iialgi, ja see mõte tegi Tüdruku hästi kurvaks."

"Miks unistused ei täitu?" küsis Ellen emale tõsiselt otsa vaadates. Ema silitas tütre pead ja vaikne ohe tuli tema huultelt. "Kõike ei saa, mida sa tahad, jah?" küsis tüdruk järsku. Seda oli talle õpetatud siis, kui ta oli poodides käies igat mänguasja omale tahtnud. Ema naeratas ja noogutas.

"Ka see Tüdruk sai aru, et elus ei saa kõike, mida sa tahad, kuid ometi oli tema Unistus nii suur ja ilus, et see tundus talle võimatuna, et just see Unistus ei täitu."

"Mis unistus see oli?" küsis Ellen. "Kas see täitus?"

Ema tema kõrval oli tasa, vaatas talle otsa, kuid tema silmad olid kaugel. Kaugel ja kurvad. Vaid paar korda oli Ellen oma emme silmis sellist kurbust näinud ja tüdruk tundis, kuidas üks soov tema sisse tekkis. Ta puges emale lähemale ja kallistas teda tugevalt, tugevalt. Pikalt olid ema ja tütar sõnatult teineteise kaisus, siis hakkas ema taas rääkima.

"See Tüdruk kasvas suureks, aastad läksid, ja pidevalt otsis ta oma Unistust. Ta nägi igal pool võimalusi selle Unistuse täitumiseks, aga kui ta neile võimalustele lähemale astus, siis kadusid need kui habras udu hommikuses päikesepaistes. Tüdruk lõpetas kooli, läks tööle ja elu läks niimoodi, et järjest harvemini mõtles see Tüdruk oma Unistusele. Ta oli elus saavutanud kõik muu, mida ta kunagi tahtnud oli, ja ajapikku hakkas ta isegi uskuma seda, et päris kõike, mida sa soovid, ei olegi võimalik saada.

Tüdrukule endale sündis juba tütar, kes tegi ta maailma õnnelikumaks inimeseks ja lõpuks talle tundus, et miski ei saa enam paremaks minna. Ta oli oma Unistuse juba peaaegu unustanud. Väga harva, kui tal õhtuti voodis lebades pikalt und ei tulnud, talle meenus veel see Unistus kui roosa, kauge pilveke mälestusena kaugest lapsepõlvest, ja selle Unistuse mõte pani teda alati naeratama. Naeratama, aga natuke nukralt, sest nii, nii väga oli ta lapsena selle Unistuse täitumist soovinud. Nüüd oli tal olemas aga kõik muu ja Tüdruk oli sellega rahul. Unistuse täitumise soovimine näis olevat juba ülekohtune.

Ja ühel hommikul, kui Tüdruk jälle tööle läks, arvas ta päevast tulevat täiesti tavalise tööpäeva. Ta istus oma laua taga, kirjutas oma tööasju ja mõtles oma töömõtteid. Kõik oligi väga tavaline, kui avanes tema töökoha uks ja sisse astus üks inimene, keda Tüdruk kunagi varem näinud ei olnud.

See oli Poiss, seljas triibuline lühikeste varrukatega särk. Ta vaatas seal ruumis ringi, vaatas korraks ka Tüdruku poole, otse Tüdrukule silma ja kadus siis ühe vaheseina taha. Tüdruk vaatas samasse kohta, kus see Poiss just seisnud oli ja ei uskunud nähtut.

Natuke hiljem sai ta teada, et see Poiss on tema töökaaslane ja ei läinud mööda palju aega, kui nad esimest korda Poisiga rääkisid. Tüdrukul oli tööga väike probleem tekkinud ja Poiss tuli talle appi seda lahendama. Nad rääkisid tööasjadest ja järsku ütles see Poiss need sõnad.

"Usu, Tüdruk. Usu, siis on kõik võimalik."

See oli öeldud küll töö kohta, kuid Poisi hääles oli midagi erilist. Midagi sellist, millest Tüdruk küll kohe aru ei saanud, kuid hiljem selle peale mõeldes sai ta aru, et see Poiss elabki niimoodi. Ta usub ja see usk aitab ellu viia kõik, mida ta tahab.

Ja jälle, üle väga pika aja mõtles tüdruk oma Unistusele. Ja kui päevi hiljem ta oma Unistusest sellele Poisile rääkis, siis Poiss vaid naeratas vastuseks.

"See on ilus Unistus. Kõige erilisem, mida ma kunagi kuulnud olen," ütles Poiss ja võttis Tüdruku käest kinni.

"Aga see ei..." tahtis Tüdruk öelda, aga Poiss pani sõrme tema huultele.

"Kõik on võimalik, kui seda piisavalt palju tahta ja sellesse uskuda. Kunagi ei ole soovid liiga suured, Tüdruk, tavaliselt on usk nende võimalikkusesse liiga väike. Sinu Unistus on väga ilus ja hea ja ma usun, et sinu Unistus läheb täide."

"Aga see on juba võimatu!"

Poiss muutus seepeale tõsiseks, võttis Tüdruku ümbert kinni ja suudles teda õrnalt nende sügiseselt värviliste vahtrate all.

"Kas tõesti?" küsis ta minuteid hiljem.

Tüdruk raputas pead.

Tema Unistus oli täitunud."

Ellen vaatas emale otsa ja ema vaatas talle. Nüüd oli kurbus ema silmadest kadunud. Selle asemel oli seal see tuttav, rõõmus, õnnelik sädemeke, mida ta viimasel ajal nii tihti, peaaegu kogu aeg, oli oma ema silmades näinud.

"Aga mis unistus see tüdrukul oli?" küsis ta vaikselt. Ema silmitses oma tütart.

"See Tüdruk tahtis tõeliselt armastada ja olla tõeliselt armastatud ning lõpuks tema Unistus täitus. Ta ootas seda nii kaua ja kui ta oli juba lootuse ja usu unistustesse kaotanud, leidis ta selle taas tänu sellele Poisile. Poiss õpetas talle seda kõige tähtsamat, et unistama peab ja unistama peab suurelt ning kui sa väga-väga usud oma unistustesse, siis saavad need ka täituda."

"Kas tegelikult ka?"

"Jah, tegelikult ka. Aga nüüd, Ellen, magama. Hommikul on vaja vara lasteaeda minna. Head ööd sulle, kallis." Ema kallistas tütart tugevalt ja pani talle teki uuesti lõua alla.

"Head ööd, emme! Ma armastan sind!" ütles Ellen vaikselt.

"Mina armastan sind, Ellen!"

Hommikul laua taga einet süües vaatas Ellen pikalt oma ema. Ta oli veel kaua enne uinumist ema räägitud loole mõelnud ja paar küsimust oli talle pähe tulnud, mis nüüd nii kangesti väljapääsu otsisid. Lõpuks ei suutnud ta enam vaikida.

"Emme?"

Ema vaatas talle üle laua otsa ja pani kohvikruusi lauale. "Jah, Ellen?"

"Kas see lugu oli päris? Kes see tüdruk oli? Kas sina, emme?"

Kaua püsisid ema silmad tütre omadel, taaskord vaadates tütart ja samaaegselt ka seda tajumatut kaugust mõtterägastikus, kuhu tütre silmad veel ei küündinud, aga kuhu Elleni intuitsioon nii tihti pärale jõudis. Siis ema noogutas.

"Jah, see olin mina."

"Ma teadsin seda," naeratas tüdruk. Siis tõmbus ta veel korra tõsiseks. "Aga see poiss? Kes see poiss on?"

Hetk vaikust. "Ma arvan, et sa tead ka seda."

Ellen mõtles. Vaatas emale otsa ja heitis siis pilgu sellele triibulisele särgile, mis emal nii tihti öösiti ja hommikuti seljas on.

Siis ta noogutas.