Et siis võimalik, et viimane tekst, mis pärast tagasitulekut Bulgaariast läheb sildi 'Bulgaaria' alla. Tahaks selle lahtri selleks aastaks juba lukku panna, aga ma ei ole eriti kindel, et see õnnestub.
13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.
Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)
*
Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.
Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.
"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.
13. nädalat koha peal olla oli suhteliselt huvitav ja kuigi päris palju oli ka sellist üksluisust ja nüridust, siis takkajärgi on ainult head mälestused. Viimasel ööl juba siin Eestis magades kummitasid läbi unenägude mõtted, et olin lubanud hommikul kella 10ks hotellis Golden Beach olla ja ärkasin iga natukese aja tagant üles, et mitte seda õiget aega maha magada. Isegi, kui ööpimeduses aru sain, et olen otsapidi Eestis, jäi kuhugi tahaplaanile ikka mõte, et kui ma õigeks ajaks kohale ei jõua, siis need mind ootavad tädikesed kindlasti pahandavad. Ärkasin küll alles natuke enne ühteteist, kuid puhata siiski ei saanud. Tõeks saind mu kolleegi Leena sõnad, et pärast hooaja lõppu näed vahepeal ikka veel kummitusi tööst. Nii see ongi, tean nüüd ka omist kogemusist. Kolm kuud 24/7 valvelolek jätab ikkagi omad jäljed.
Järgnevalt proovingi kirja panna ühe näidisnädala. Loodetavasti on kõik pisiasjad veel meeles :)
*
Telefon kõrva ääres hakkab äratust mängima. Paar tundi on oldud olekus, mis ei ole uni ega ka mitte ärkvelolek - pigem mingi pilditu lesimine. Vaatan kella. 01.30 öösel. Veerand tunni pärast on vaja hotelli fuajees kohtuda juba Leena ja meie manager'iga, et hakata koos liikuma tagasi lennujaama poole, kust me alles mõned tunnid tagasi hotelli naasesime. Tuleb uus grupp.
Ajan end püsti. Riidesse pole vaja panna, sest kartuses sisse magada ei olnud ma enne isegi lahti riietanud. tuleb vaid särk puhtama vastu vahetada. Firma logo särab rinnal, kui ma kolmveerandiks fuajeesse vean, paberid saabuva lennu inimeste täpsete andmetega käes.
"Valmis?" heidan pilgu diivaniil istuvatele kaastöötajatele. Nad ajavad end püsti, et koos autosse liikuda. Manager lükkab magnetofoni mu hiljuti Varnast ostetud Kamelia kasetti. Heli põhja ja auto liikuma. Esimene lugu on "Ti si vinoven" - üks mu lemmikutest juba enne Bulgaariasse jõudmist. Manager on seda kuulnud vaid paar korda.
"Tissid on süüdi," jõuame lõpuks järeldusele ning kuulutame selle lause ka järgneva nädala ametlikuks motoks.
Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.
02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.
Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.
Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.
Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.
"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."
Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.
"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."
Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.
"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."
Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.
Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.
Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.
"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.
Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.
"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.
Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.
*
Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...
Väike vahepeatus "Perota" bussipargis, kus asub ka meie kontor. Kontorisse me küll ei lähe, ent bussipargi kohviautomaati kasutame küll. Üks meie väikestest traditsioonidest.
02.30 jõuame juba lennuväljale. Neli "Perota" suurt bussi on juba terminali ette pargitud ja meil jääb kindlaks teha vaid, millisele bussijuhile milline marsruut antud on. Õnneks on kõik bussijuhid vanad olijad ja teavad kõiki hotelle, mis tähendab, et liigseid muresid täna ei tule. Lepime Leenaga kiiresti kokku, kes millise bussi võtab ja kes millises bussis infolehed jagab ja esialgse info annab. Kaks bussi sõidavad ju reisisaatjateta - neil on hotellide juures vastas meie manager.
Kiirelt paar suitsu, veel üks kohv ja juba rahvas tulebki. Manager on end sisse seadnud terminali siseruumis ja juhatab uniseid turiste välja meie juurde, kus me Leenaga neid juba edasi õigetesse bussidesse juhatame. Väikesed ummikud tekivad vaid nendega, kes on tulnud loteriimajutusega, sest nende nimesid tuleb otsida nimekirjadest, kus on umbes 170 nime. Õnneks on kogemusi juba nii palju, et enam-vähem on teada hotellid, kuhu paigutatakse loteriiga tulnud inimesi.
Natuke pärast poolt nelja öösel saame kõik bussidesse. Esimeses bussis jagan infolehed, millel on krjas juba hommikul toimuvate infotundide ajad ja nimekiri ekskursioonidest. Samuti meie telefoninumbrid, millele võib iga probleemi puhul helistada (lootes ise samas südamest, et vähemalt alustuseks selliseid kõnesid ei tule). Rõhutan veel infotundidesse ilmumise vajalikkust ja saadan bussi teele, joostes ise oma teise bussi, millega ma isegi hakkan kuurorti poole sõitma.
Jagan jälle infolehti, vahetades neid voucher'ite vastu, millel on paremas üleval nurgas sõnad group transfer. Loomulikult küsib iga viies inimene, et millise voucher'i peab ta andma. Naeratades seletan uuesti, et paremal ja üleval ja group transfer. Närvi pole isegi mõtet minna, sest esiteks on inimesed unised ja tegelikult ma tean, et praegune on kõigist võimalikest arusaamatustest väikseim. Lõpuks saan oma istmele tagasi ja annan bussijuhile märku liikuma hakata.
"Tere tulemast Bulgaariasse! Mina olen Marko, üks meie kahest reisisaatjast, kes järgneva nädala või kahe jooksul proovivad teie puhkust mugavaks ja meeldejäävaks muuta. Praegu asusime siis teele kuurortide poole. Sõita on umbes 35 kilomeetrit ja esimeste hotellideni peaksime jõudma juba vähem kui poole tunniga. Sõit viib meid läbi öise Varna. Mis toimub Varnas öösel, selle kohta ei oska ma öelda muud, kui et kord nädalas sõidavad siit läbi meie turiste vedavad bussid. Muul ajal pole ma siia veel sattunud. Võimalik, et teie teate selle elu kohta nädala pärast juba rohkem kui mina. Need lehed, mis ma teile praegu jagasin, neil lehtedel on kirjas infotundide ajad."
Kuulen, kuidas selja taga bussis algab paberisahin - nii tavaline, iga nädal sama.
"Infotunnid toimuvad homme, khm, tegelikult kuupäeva järgi küll täna, kohe pärast seda kui ärkate." Kuulen selja tagant vastuväidet, et nii vara kindlasti ei tulda. "Infotunnid algavad peale hommikusööki ja nagunii te tõusete üles - seda on näidanud praktika. Ja miks tulla infotundidele? Mina ja Leena aname teile infotundidel ülevaate kohalikust elust, kuidas on siin kergem ja mugavam hakkama saada. Ja kindlasti räägime ka sellest, kuidas saate siin raha kokku hoida."
Ilma peeglisse vaatamata tean, et rahvas bussis kikitab kõrvu - see on alati trump, millega inimesi infotundidesse meelitada.
"Teie hotellides teen infotunde mina ja ma tõesti loodan teid kõiki homme, see tähendab täna seal kohata, sest lisaks antavale infole on mul kindlasti vaja teie kontaktandmeid, et saaksime vajadusel ka teile teateid saata. Teisel pool seda lehte on lühike nimekiri ekskursioonidest, mida me teile pakume ja oleks hea, kui te juba infotundidesse tulles enam-vähem teaksite, kuidas te oma puhkust siin Bulgaarias veeta soovite. Samuti on selle ekskursioonide nimekirja all nii minu kui Leena telefoninumbrid, mis on avatud 24/7, kui teil peaksid mingid probleemid esile kerkima. Siiani ei ole meil hooaja jooksul lahendamatuid küsimusi tekkinud ja ma loodan, et ei tule neid ka seekordsel reisil. Aga - ma tean, et igas grupis on alati paar-kolm sellist turisti, kes ei tule infotundi, seepärast proovin praegu ära rääkida mõned eluliselt vajalikumad asjad. Pikka juttu ei tee, sest tean, et olete unised ega viitsi mind nagunii kuulata."
Kerge naeruturtsatus selja tagant näitab, et olen eesmärgi saavutanud. Kui sellel hilisöisel bussisõidul hotellideni suudan rahva kaks-kolm korda naerma ajada, on kindlustatud see, et suur enamus veab end infotundideks kohale - hoolimata siis nende toimumise kellajast. Jätkan juttu hädavajaliku infoga ja nagu alati, tuleb seda kõike teha kahes keeles. Seepärast möödub tee minu ja loodetavasti ka turistide jaoks kiiresti.
Hotellideni jõudes käin kontrollin reception'ist, kas vajalik arv tube on valmis ja suunan siis rahva juba vastuvõttu. Enne, kui bussiga järgmise hotelli poole liikuma hakkan, rõhutan veel korra infotundide vajalikkust ja soovin neile head ööd.
Poole viieks on viimase hotelli rahvas ära majutatud ning jään suitsu tehes ootama, kuni manager mulle järgi tuleb. Õnneks ei tule kaua oodata, ta ei olnud kaugel. Leena lõpetas oma ringi kõrvalkuurordis, kus asub ka meie hotell ja nii sai ta ise hotelli. Meie peame veel minutit viis sõitma, et jõuda meie koduks oleva hotellini.
"Teeme väikese joogi ka?" küsib manager. Vaatan kella. Vähem kui viie tunni pärast pean alustama infotundidega, aga ega see uni nii kergelt tule kui tarvis. Noogutan ja toon toast pooliku viinapudeli.
Jooke klaasidesse valades uuritakse, kuidas mulle uus rahvas tundub. Kehitan õlgu.
"Golden Beach vist ei müü, sest enamus on juba mitmendat korda. Meliä on väikeste lastega, Dana Palace on kahtlane, norm müük võib tulla Tintyavast. Ja Kristal on mul alati normaalselt läinud. Arvan, et üle normi müün ikka," annan kerge ülevaate esmase pilgu põhjal. Kümme nädalat infotunde ja praktikat on andnud juba kogemusi, et ennustada suhteliselt täpselt järgneva nädala müüki: vaadata tuleb turistide vanust, nende valitud hotelle, perekonnaseisu ja laste arvu - samuti tuleb kasuks esimesel sõidul nende kommentaaride kuulamine, siis teab infotundides juba õigetele punktidele suruda.
Tõmban sada grammi viina hinge alla ja lähen keeran end teki alla, et kolme tunni pärast juba üles tõusta, et hakata end infotundideks ette valmistama.
*
Tegelikult... Ma ei jõua seda nädala kirjeldust täna valmis ja jätkan sellega hiljem...
2 kommentaari:
.. see-kirjelduse pääle suisa kahju, et ummaplaanid ei võimalda seesinase reisisaatja teenust kasutada.. kui Sa just mu-muidmaid Tegelase etteasteiks ei vali! ;)
Hea nagu alati - ootan järgmist osa.
Postita kommentaar