Mõeldes tulevikule...

... istun praeguses hetkes praeguses kohas ja püüan oma olevikuga kuidagi hakkama saada. Kujundan lehte, mis võib-olla kunagi täiesti valmis ei saa ja mis võib-olla kunagi ei saavuta minu elus sellist tähtsust nagu ma seda ise soovinud oleks. Maailm jääb ainult väiksemaks ja väiksemaks jääb ka aeg, mis on jäänud selles pisikeses maailmas elamiseks.

Kunagi ammu lugesin ma päris palju kordi läbi J. R. R. Tolkieni "The Lord of the Rings" raamatu originaalkeeles. Mulle meeldib tema keelekasutus ja see, kui hästi ta kirjutab tegelikult väga elementaarsetest tõdedest. Möödunud ööl vaatasin filmitriloogia esimest osa ja kummitama jäi üks kuuldud vestluskatkend, kus autor on väga hästi tabanud asja, mida me kõik peaksime tegelikult päevast päeva meeles pidama.

"Always after a defeat and a respite, the Shadow takes another shape and grows again."
"I wish it need not have happened in my time," said Frodo.
"So do I," said Gandalf, "and so do all who live to see such times. But that is not for them to decide. All we have to decide is what to do with the time that is given us."

The Lord of the Rings
Gandalf and Frodo Baggins, Chapter 'The Shadow of the Past'.

Nii lihtne see ongi. Meie elu on meie enda teha - ükskõik, mis meie ümber siis ka ei toimuks.

Kuigi mulle nii väga meeldib lugeda selliseid sisutihedaid ütluseid, järgin ma neid ise veel suhteliselt harva. Antud juhul olen jätnud selle otsustamise enamjaolt Saatuse hooleks. Ootan hetkes ja kohas seda, et elu ise tooks mulle mingi ideaalse võimaluse veelgi paremaks tulevikuks. Pean seda loomulikuks, sest siiani on enamus mu elus toimunud positiivsetest asjades minuni jõudnud ilma suuremate isiklike pingutusteta. Mitte küll teadlikult, ent mu peas tundub pidevalt olevat mõte, et miks peaksin ma nüüd midagi teisiti tegema...

Ja kuigi mitte teadlikult, siis ei jõua ka selliste alateadlike mõttemallidega elus kuigi kaugele. Ei meeldi mulle see mõte. Kohe üldse ei meeldi.

Seepärast olegi viimased paar päeva mõelnud päris pingsalt, et peaksin uuesti kirjutama hakkama. Olen oma romaani - jah, sedasama "Tunnelit", mida ma alustasin juba mõned aastad tagasi - natuke toimetanud ning püüdnud sinna ka uusi sõnu ja lauseid kirjutada. Olen lugenud pedagoogilist kirjandust, et hakata mõistma lahendusi, mida on vaja selleks, et oma isiklik elu rahulikumaks saada. (Samas andis see loetud raamat ka idee, kuidas lõpetada üks igavik tagasi alustatud novell + andis idee, mis teemal võiks kavandada kasvõi ühe tulevikus kirjutatava teose). Olen otsinud tööd ja saatnud pikalt veel paar head tuttavat, kelle käitumise tagamaid mõistes ei taha ma neid enam näha oma suhtluskonna lähiringis.

Nojah - olen korrastanud oma blogi, püüdes märksõnade - "Siltide" - asja natuke lihtsamaks ja arusaadavamaks teha ning hetkel püüan leida kasutust ka oma ajaveebi poolt võimaldatud erinevate lehekülgede rakendusele. Mõtlen, aga püüan juba ka tegutseda.

Raske on sisseharjunud rööbastest välja astuda, ent selleks tuleb teha pingutusi. Uue kavaga harjumiseks võiks võtta plaani isegi iga päev midagi siia blogisse kirjutada.

(Hehee! - Ma tahan harjumusi.)

Anyway - blogi uues kujunduses on ka kontaktide lehekülg ja uue asja mõttekuse proovimiseks võiks mõni siia lehele eksiv lugeja saata ka kirju neile, kelle tekste ja mis teemadel parajasti soovitakse. :) Siis on vähemalt üks minu tänane tegu leidnud arusaadava põhjenduse...

Praegu aga  - paduvihma sisse jooksma...

PS See Amazon'i link on neile, kes tahavad mulle järgmiseks sünnipäevaks kingitust teha :P