Kuuseokstel lamavad lumemütsid sätendavad tähevalgel. On külm, on öö. Puude all valitsevat pimedust pehmendab teerajale langev tähevalgus, tekitades okstest ja neile sadanud lumest kitsukesele rajale fantastilisi, hirmutavaid kujundeid.
Vaikust, millest kajavad rütmiliselt läbi kõndija krudisevad sammud, häirivad üksikud naginad metsasügavusest. Pehme mütsatus, kui raske lumekoorem mõne kõrge puu otsast alla kukub. Üksik, kauge hundiulg...
Teekäija võpatab. Aeg on keskööst juba edasi liikunud, kuid hommik on veel kaugel. Surudes tugevamini pihku käeshoitavat kirvest, kiiredab ta sammu sel mägisel maastikul. Jääkristallideks muunduvad hingeõhupilved sagenevad. Ta kiirustab. Ta tahab juba koju, ent kodu on kaugel.
Ees paistab järjekordne pime teekäänak, mille üht poolt ääristab kõrge, järsk künkaserv. Väikesed, noored kuused, mis teekäija pea kõrgusel talve raskusest tee kohale koolduvad, pakuvad head varitsemispaika, kust saab...
Üksikud vandesõnad. Taskust võetud suurt tikku läites püüab rändaja oma pilku läbi pimeduse puurida, kuigi varasemad katsed on kinnitanud selle teo tagajärje vastupidisust. Siiski – lootus. Ta silmitseb peagi pea kohale jäävaid kuuski ning kirub ennast. Milleks sellised mõtted? Kes seal ikka varitseks?
Juba aastaid ei ole teada ühtegi juhust, mil metsloomad oleks inimesi maha murdnud. Inimene on looduse alistanud, muutnud selle taltsamaks, kui loodus ehk isegi oskas seda ette kujutada. Hiljuti nähtud telesaade viimasest Aafrikas vabas looduses elavast lõvist oleks justkui tempel selle vägivaldse vallutuse lõplikkusele.
Siiski tunduvad noored kuused pakkuvad ideaalset kohta, kus lebada, väristada jahierutuses lihaseid ja oodata, et siis teekäija lähenedes läbi pimeduse õhku söösta... Hetke liuelda talve karges, külmas õhus... Lüüa hambad saagi pehmesse kaela ning tunda suus sooja vere nii erakordset maitset... Söök... Soe söök...
Rändaja kergitas õlgu võbistades oma kasukakraed, kuulatas, pigistas kirvevart ja liikus edasi, silmad naelutatud puudele. Mõistuse kinnitus, et seal ei ole midagi, kedagi ohtlikku, tema kõrvu enam ei jõudnud. Jõudis hoopis oksapraksatus tema selja tagant. Järsult ringi pöörates sattus kõndija jalg raja kõrvale pehmesse hange ning ta vajus põlvili lumme. Käsi tõusis kirvest tõstes. Mis iganes ka ei tuleks.
Higipiisad, mis olid otsaesiselt rändaja silmadele voolanud, hakkasid öises pakases jäätuma, kuni ta liikumatult, hinge kinni pidades ootas, valmis kõigeks. Midagi ei juhtunud. Siis ahmis ta õhku. Hapnikuvajadus andis end tunda. Ta ajas end vaikselt püsti. Paarkümmend meetrit eemal, juba läbitud teerajal oli mingi tume kogu. Aeglaselt lähemale astudes süütas ta uue tiku, varjates kirvega otsese valguse eest silmi.
Rändaja hakkas naerma. Vabanenult, õnneliku inimese naeru. Teerajal oli suur, lume raskuse all murdunud kuuseoks. Ta naeris, saades täielikult aru oma hirmu mõttetusest.
Ta pööras ringi ja hakkas edasi astuma. Kuused, milleni ta jõudnud olid, tundusid nii väikestena. Ta naeratas, naeris mõttes oma rumalust. Loomad ei ründa ju enam inimesi. Seda pole nii kaua juhtunud ja ei juhtu ka sellel ööl. Miks peaks? Ta turtsatas.
Vaikne sahin ning sellele järgnev terav ragin. Nüüd juba otse pea kohal, otse nende kuuskede vahelt. Ja tunne, et süda ei tööta, et see on kukkunud madalamale saabastest. Vaid viivuks mees tardus, siis kandsid jalad teda edasi. Kiiremini, kui ta uskus end paksus lumes suutvat. Joostes, kirves ikka käes. Oksad, mis raja kohale vajunud, peksmas külmast kipitavat nägu.
Milleks? Kõige rumalam on joosta, karjus mõistus, kuid kõrvad kuulasid vaid hirmu. Lihased allusid vaid ürghirmule. Pimedakartusele. Mõistus suutis teha vaid nii palju, et lihased ei viskaks ära liigset raskust – kirvest. Mis iganes – seda võis veel vaja minna.
Eemalt, puude vahelt paistis valgust, läbi puude kumas tuli. Mitte mõnest aknast paistev valgus, aga tuli – ehtne, soe, leegitsev lõkketuli. Inimesed!
Rändaja võttis viimase jõu kokku, sest selja tagant arvas ta kuulvat uut praksatust, sahinat. Lähemalt kui varemalt. Juba märkas ta läbi pingutusest uduste silmade inimesi lõkke ümber, kuulis nende hääli.
Õnneks! Noored mehed! Nad aitavad!
Lõkke äärde kokkutassitud okstekuhjal komistades ja lumme kukkudes suutis ta välja hingata vaid ühe sõna.
„Aidake!”
Vaikus.
Jalahoop, mis teda roietesse tabas, paiskas mehe tagasi. Naer.
„Joodik selline!”
Rändaja ajas end püsti. Valu oli kadunud. Hirm oli kadunud.
Uut lööki, rusikat, mis tema kulmu tabas, ta enam ei tundnud. Ta naeris. Raev vaid irvitas tema silmis.
„Kuradi loomad!”
Teekäija tõstis kirve ja lõi. Mitu korda.
Siis istus ta lõkke äärde ja võttis kindad käest.
*
PS ja NB Et siis esimene loominguline kirjutamine pärast väga pikka pausi. Hetkel tundub, et võib asja isegi jooksma saada :)
W. Hocares
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar