Inimesed lähevad nõmedaks eri moodi. Mina ei ole veel seda õiget moodi avastanud, aga praegusel hetkel kaalun tõsiselt, kas ei peaks ma seda lähemalt välja uurima. Miks ma oma uue kirje alguses selliseid mõtteid mõlgutan.
Ah! Niisama... Lihtsalt paar täna loetud asja on mind sellisele kummalisele asjale mõtlema pannud ja kui ma siia, tänasele kirjele pealkirja hakkasin panema, siis olid need ka esimesed sõnad, mis kohe pähe trügisid. Ja nii sissejuhatuse asemel ma siis selle esimese lõigu kirjutasingi.
Muidu kulgeb kõik vana tuttavat rada pidi. Suuri uudiseid nagu ei olekski, ent miskipärast on kõndimine raskemaks muutunud. Väikese mõtlemise järel jõudsin arusaamisele, et ju on mu tee siis hakanud vaikselt ülesmäge liikuma. Harjumuspärase allalibisemise kerguse pärast olen suutnud võõrduda füüsilistest pingutustest, mida on vaja oma elu eduka elamise nimel teha ning nõnda tunduvadki need väikesed künkaharjad Lõuna-Eesti kuppelmaastiku rängema osana. Saan varsti tugevaks.
Üsna pea tuleb hakata tegema ettevalmistusi järgmiseks suveks, kui soovin kuhugi ja kellegagi reisima minna. Vaatan ja uurin võimalikke sihtkohti ja Ungari on praegusel hetkel üheks kindlamaks kandidaadiks. Keeruline on selle riigi puhul vaid see, et otselende siit Eestist eriti ei ole. Samas ei ole õnneks ka midagi hullu sellest, kui teha üks ümberistumine Prahas. Ikkagi saab ajaliselt suht kiiresti kohale. 4 tundi ja 15 minutit ei ole sugugi palju, kui arvestada selle sihtkoha ilma ümberistumisteta varianti - bussisõitu :)
Seega saab hakata tegema juba mingeid kalkulatsioone ning edastama infot ka sõpradele-tuttavatele.
Seega viivad praegused rajad kõrgemale ja kaugemale. Kui kiiresti see kõik aga toimuma hakkab, seda ei oska ma küll hetkel veel öelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar