Mitte, et kirjutanud palju oleks, aga midagi ikka.
Peale Narvat on juba nii Pärnus kui Kadrinas käidud ning ka esimesed külmad ära külmetatud. Väsimus on suurest jooksmisest kallal ja seepärast on ka enda blogileht selliseks suht võõraks kohaks jäänud. Igal õhtul on tunne, et peaks ja tahaks midagi kirjutada, ent lihtsalt ei jõua, ei viitsi, ei taha sooja karvase teki alt enam välja pugeda.
Õhtu jõuab iga kord nii kiiresti kätte, et ega suurt peale söögi ja voodi tahagi. Piljardit pole ka enam sada aastat mängimas käinud, kuigi kii seisab siin laua kõrval nurgas. Ootan, et jõuaks; ootan, et tahaks... Ei tea.
Kas tõesti on elus nii, et kui hakata millegi tõsisega tegelema, siis ei jätku enam millekski muuks tahtmist? Kaovad kõik vajadused hobide järele, mis varem tundusid nii eluolulised, et ei saanud päevagi neist eemal olla. Nüüd tundub see sinnakanti minevat ja mul on sellest kahju. Facebook'i kirjed, mõni lause pikad, on praeguseks saanud minu pikemateks kirjutisteks ja ega neistki viimasel ajal mingit erilist loomingulisust välja paista. Kahju.
Igatahes - lähipäevil vaatan oma elu üle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar