Esimene reegel: võta kaasa kõrvaklapid, kui sa lähed pimedal õhtul välja ja sa ei taha, et reedeõhtused pidutsevate noorte rõõmuhõisatused sinu otsinguid häiriksid. Otsi oma telefonist midagi, mis on alati su tuju heaks muutnud ja kõnni minema. Kõnni sinna, kus ei ole midagi, kus kõik inimkäte loodud valgus on kadunud ja kus ainsaks valguseks on hõõguv sigaretiots, mis su huulte külge kinni külmunud on. Olgu - täna seda külmumist ei olnud, sest temperatuur oli liiga lähedal nullile, kuid sigaret püsis huultel ikka kui sinna külmunult. Siit ka soovitus: järgmine kord valida soovitavalt natuke külmem õhtu või öö.
Leia koht, mis on sulle mingil kombel eriline. Isegi kui selleks on vaja jalutada mitu kilomeetrit läbi pilklase pimeduse. Ja kui sa sinna kohta jõuad, siis pööra kannapealt ringi ja jaluta tagasi, sest seista üksinda kusagil maanteel ühe koha peal öisel ajal on suhteliselt mõttetu nagu sa sellel hetkel isegi aru saad, külm poeb sisse ja muud sellised hädad.
Aga tagasitee on hoopis erilisem. Lihtsad lühikesed mõtted, sellised kokkuvõtvad ja konkreetsed. Mis siis ikka? Käed taskusse külma eest varju.
Terve tagasitee on sul silme ees see valgustatud kirik, ehitatud palju aastasadu tagasi. Vaatad seda ja mõtled, mis on küll jumalas kui sellises see, mis paneb niivõrd paljusid inimesi temase pimesi uskuma. Lootus? Ja samas tead, et enamus lootuseid sureb sama kiiresti kui need sünnivad ning lootuste elu ei ole kuidagi seotud sellega, mida soovid sa ise. Ikka astub elu vahele ja keerab sulle sellel kõige ootamatul hetkel sellise käki, et ohid veel mitu kuud tagantjärele. Armastus? Armastus jumala vastu? Kuidas sa saad armastada midagi, mida sa ei näe, mida sa ei tunne, mida sa isegi ei taju? Jah - väidetakse, et midagi ja kedagi nagu olnuks ja elanuks millalgi, aga sinu ratsionaalne mõistus ei näe selle tõestuseks mitte ühtegi fakti. See, mida sa näed ja tunned ja tajud, räägib hoopis millestki muust, kui sõnad sellest paksust, ristiga tembeldatud raamatust.
Usk? Usk ainult usu pärast? Ainult usk, sest kui lootus ja armastus on läinud, siis jääb ju alles vaid usk nende võimalikkusesse. Usk, et kogu maailm ei olegi selline hädaorg nagu igapäevaelu meile seda paista laseb. Usk, et see kõikjallasuv vaesus ei olegi igavene, et kusagil on olemas paradiis, mis meid kõiki tervitab ja meid õnnelikuks teeb. Kas see on see, miks usutakse jumalasse?
Sinu jaoks sellest ei piisa; sa tahad enamat, kui lihtsalt laestvõetud sõnu ja paberiltloetud lubadusi paremaks tulevikuks. Sa tahad tunda ja tajuda ja näha, sest alles siis saad sa uskuda, loota ja armastada. Ilma mingi reaalse, käegakatsutava tõendita sa seda lihtsalt ei suuda. Ei suuda end läbi elada vaid lihtsalt sõnadest ja lubadustest. Alles siis, kui sa katsud ja tunned, alles siis võtad sa selle omaks.
Pimeda kirikuaia kivimüüride järgides otsid sa kohta, kust saaks teha foto sellest ilusast kirikust selles ilusas, nii pimedas ja nii üksildases öös. Kõige üksildasemas, mida sa siiani tundnud ja läbi elanud oled. Sa vaatad ja vaatled, et leida õiget nurka, ent ometi kasvab su südames juba teadmine, et selles õhtus on vaid üks koht, kust sa saaksid teha selle õige foto. Koht, kus kirikut ei varjuta liiga palju puud; kus taustal olevad kortermajad enam ei paista; kus ei ole ees isegi kellegi igavest kadumist tähistavaid riste.
Sel hetkel, kui sa teed selle pildi, kui sa vajutad oma telefoni ekraanile, et jäädvustuks see moment sellest kõige õigemast kohast kõige vääramal võimalikul hetkel, sellel hetkel sa leiad oma jumala. Kõige vääramal hetkel selle pärast, et sa oled selles kohas üksinda, alati, igaveseks - ja ometi vaid selleks lühikeseks hetkeks. Ja ainult see, et sa leidsid sel hetkel oma jumala, ainult see laseb sul uuesti pea tõsta ja hoopis tugevamana edasi minna.
Sa leidsid jumala. Selle ainsa, kes on suuteline andestama sulle kõik su vead; selle ainsa, kelle poole sa võid alati iga oma murega pöörduda; selle ainsa, kelle poole sa võid alati palvetada teades, et ta kuuleb sind alati. Selle ainsa jumala, kellesse sa võid alati uskuda, kindel olla ja kellele loota; selle, kes sind alati, hoolimata kõigist raskustest ja ebaõnnest su elu, sind ikkagi tingimusteta armastab.
Sa leidsid oma jumala. Sa leidsid enda.
Sa ise oledki enda jumal.
See ainus ja õige.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar