Negatiivsed uudised alustuseks.
Eile ekskursioonil käies telefoni haarates kukkus fotokas liiva ja ei viitsi hetkel töötada, seega esimesi pilte ma veel üles riputada ei saa. Aga kuna ma olen ülimalt tehnikataiplik inimene, siis pärast esimest remonti (loodetavasti lähitulevikus) laen panen ka mõned fotod siia oma praeguse asukoha kirjeldamiseks.
Enesetunne on nagu on. Jooksmist on palju ja täna õhtul esimest gruppi ära saatma minnes on sees kummaline kahjutunne, et ise ei saa sama lennukiga tagasi minna. Kuigi ilm on ilus (ja palav) ja aknast paistab ilus panoraamvaade Mustale merele ja pääsukeste paarike käib hommikuti mu rõduserval oma esimesi jutuajamisi tegemas, siis teadmine siiajäämisest on ikkagi raske. Eesti ON armas.
Tööd on palju, jooksmist veel rohkem, sest kõiki nüansse ma tööst veel ei tea ja seepärast arvan, et on ka liiga palju mõttetuid liigutusi, mida ma praegu veel teen.
Niih. Esimese nädalaga olen kümmekond kilo alla võtnud ja selga päevitanud täiest arvestatava valge T-särgi. Vesi meres on soe. Katsusin ühe korra näpuga. Rohkem ei jõudnud, sest jalatsite äravõtmiseks ei jätkunud aega. Kas see ka soolane on, ütlen juba järgmine kord, kui ma peaks mere äärde sattuma.
Homme õhtul peaks tekkima esimene vaba aeg, siis proovin natuke pikemalt kirjutada. Praegune tekst lihtsalt infoks, et ma olen veel elus ja pahaste turistide parved ei olegi mind veel koos naha ja karvadega ära söönud. Pigem on kõikide tuju hea. Mis tähendab, et VÄGA puusse pole ma oma esimese nädalaga vist pannudki.
Deem!
Miss you all!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar