Räpane, lumetu, trööstitu - nende sõnadega oleksin ma alustanud eile seda postitust. Eile ma ei kirjutanud. Vähemalt mitte siia. Nüüd, täna, öösel vastu 23. detsembrit, saan ma kasutada paremaid sõnu. Aknast Vallimäge vaadates näen ma valget, puhast lund, mida sajab ja sajab juurde. Hoopis parem...
Ma ei ole igal aastal jõudnud teha kokkuvõtet aastast, aga jah - eile oleksin seekordset teksti alustanud just nende kolme sõnaga. Aasta tagasi olin ma Inglismaal, ühes Manchesteri lähedal asuvas väikelinnas ning käisin shortsides ja T-särgis poes. Kohalikud oma sallide ja mütsidega vaatasid mind küll natuke imelikult, aga sellega olen ma juba ammu harjunud. Ja eile aasta tagasi oli mu sama tunne, mis eile, sellel aastal. Hea, et ma ei hakanud eile siia kirjutama.
Mida ma siis möödunud, 2014. aastast mõtlen ja mida jään mäletama?
Ilma.
Veel 11. jaanuaril, kui ma käisin Burnley's viimast Inglismaa õlut ostmas, kandsin ma T-särki. 12. jaanuaril olin juba Eestis. Mind tabas kõrvetavalt külm talv. Lumine Neeruti ja lumine loodus muutsid oma iluga selle külma talutavaks. Isegi meeldivaks. Andsid tagasi lootuse ja teadmise, et mulle meeldib ka Eesti kliima. Isegi rohkem kui mingi igavesti soe lõunamaa.
Kevade heitlikud ilmad tõid nii ilusaid hetki, mida mäletada, ja päevi, mida tahaks unustada. Reetlik soe tõi külmetushaiguseid, ent meenuvad ka fotokaga püütud esimesed sinililled ja ülased Viitna järve ääres. Vaheldus, värskendav vaheldus, mis aitas neist haigustest üle saada ja jälle kevadet nautida.
Kevade lõpp tõi veel ilusamad ilmad, aga nendega kaasnesid ka esimesed äikesetormid. Pärispea poolsaare tipus muulil seistes sai jälgida, kuidas meri on peegelsile ja vaevu viisteist hiljem piiluda läbi autoakna tormituultes maani painduvaid vahtraid.
Siiski oli suvi lõppkokkuvõttes ilus. Üle väga paljude aastate läksin Eestis merre - ma vihkan külma vett. Ja Viitnal sai esimest korda käia ujumas koos oma väikese Oskariga. Armas mälestus igaveseks...
Sügised on mulle alati meeldinud - kõik need ilusad värvid looduses, kus on nii ilus jalutada ja fotosid teha. Sel aastal oli aga sügis rikutud. Vahtrad, mille lehed on alati nii ilusad olnud, olid sel aastal haiged - vähemalt siin, Virumaal. Muidu kaunid punakollased lehed olid sel aastal täis musti plekke ja haiged. Pudenesid kurvalt ja kiirelt puudelt, justkui häbenedes oma haigust.
Talve algus. Tuli korraks küll ilus lumi, lühikeseks hetkeks, ent siis muutus kõik jälle vastikuks poriks ja plögaks, millest tahaks kaugele ja eemale. Mehhikosse, Aafrikasse, Tahiitile - kuhu iganes. Peaasi, et võimalikult kaugele.
Täna hakkas aga lund sadama. Ilusat puhast valget lund. Praegu on kõik ilus. Mulle meeldib see. Loodan, et ilus tuleb ka uus aasta.
*
Isiklik elu?
*
Isiklik elu?
Järgmine aasta tuleb kindlasti parem. Lõppeval aastal oli sõnu rohkem kui tegusid. Ja et meenutada, mida järgmine aasta pean paremini tegema, tegin midagi omapärast.
Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.
*
Lõin oma pussnoa voodi kohale seina.
 |
| TEOD ON TÄHTSAMAD KUI SÕNAD. Foto autor ja modifikatsioon: W. Hocares |
PS Kuna juba tekkis küsimus, siis fotol oleval tahvlil ei ole pilt, aga sõnad. WH
PPS Kuna hommikul kella kaheksaks oli kolmel inimesel selle foto pärast küsimusi mu mõistuse pärast, siis lisasin ka vesimärgi. Ju siis tuli hästi välja ja foto all on kirjas ka sõna "modifikatsioon". Kes tahab fotot ilma vesimärgita, võtku ühendust läbi e-posti :) WH
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar