Õue suitsu kimuma minnes istusin korraks autosse, et mõtteid koguda veel eesolevaks tööpäevaks, kui mu silme ees avanenud vaatepilt mõtted hoopis teises suunas liikuma pani. Mitte, et selles vaatepildis midagi nii erilist olnuks. Pigem vastupidi - kui me kõik suudaksime oma silmad alati täiesti avatuna hoida, siis näeksime selliseid asju iga päev, iga tund. Isegi sagedamini. Ent miskipärast on meie tähelepanul hämmastav omadus jätta igapäevaelus tähelepanuta sündmused ja vaated, mis võivad kuidagi meie ilu- või heaolutunnet riivata.
Ma nägin üht inimest, keda teadsin väga ammusest ajast. Nii ammusest, et mina olin tol ajal veel täielik teismeline. See härrasmees oli tollal juba üle keskea, väga heal ja austatud ametikohal ning kõiki elustandardeid arvesse võttes edukas. Äärepealt ma polekski teda ära tundnud, sest vahepealsed kakskümmend viis aastat olid teda (ja mindki) palju vanemaks muutnud.
Kahtlemata tegid selle äratundmise veelgi raskemaks need määrdunud, kulunud, vanad riided, mis tal täna seljas olid ja silmini tõmmatud nokamüts, varjamaks üsna habetunud nägu. Äratundmise tegi raskemaks ka käitumine, mis oli nii suures vastuolus sellega, kellena mina teda kunagi teadsin ja tundsin.
 |
| Pilt on illustreeriv ja kusagilt netist leitud. |
Ma ei oleks kunagi teda teades iial uskunud, et näen seda härrasmeest kunagi käimas mööda majaääri, otsimas tühje pudeleid ja suitsukonisid, mida saaks kohe läita; tuhnimas poetagustes prügikastides, et pista räbaldunud kilekotti mõned äravisatud saia- või vorstitükid. Ma poleks iial uskunud, et ma ei suuda teda kohates autost väljuda, et teda pika pausi järel taaskohtumise pärast rõõmsalt tervitada. Vastupidi - ma tõmbusin rooli taga madalamale, et ta auto poole vaadates mind juhuslikult ei märkaks ja ära ei tunneks, kuigi tõenäosus selleks äratundmiseks on tegelikult nii väike. Ma varjusin autos ning tundsin selle võimaliku kohtumise ja tervituse ees häbi.
Häbi mitte tema, vaid just enda pärast. Häbi, et mul ei olnud sel hetkel seda sotsiaalset julgust, et astuda tema juurde ja öelda, et hoolimata kõigest nähtust on mul tegelikult hea meel teda näha. Häbi, et mul ei ole majanduslikke võimalusi teda sellest olukorrast välja aidata. Häbi kõigi nende teiste pärast, kes oma piiratud tähelepanuga temast päevast-päeva mööda jalutavad, vaevumata isegi hetkeks mõtlema kaasinimese raskustele. Häbi isegi selle pärast, et mu kontorilaual lebavas rahakotis on vaid tühjaksimetud pangakaart, mis ei võimalda isegi anonüümsena selle kunagise tuttava toetamist.
Kui see härrasmees oli järgmise nurga taha kadunud, kõndisin tagasi oma arvuti taha, peas keerlemas küsimus mitte niivõrd häbist kui eneseväärikusest üldisemalt...
Ma olen ise oma rännakutel olnud mitmeid kordi väga rasketes olukordades - 98nda aasta Ungari-reisil isegi vist neli päeva täiesti söömata ja joogiks oli tollal reaalselt vaid bensiinijaamade kraanidest joodu -, kuid isegi tollal ei suutnud see nälg mind veel ajada prügikastidesse. Jah - ma heitsin pilke kohalike kiirtoidukohtade esistesse prügikastidesse ja silmasin seal ka toitu, mis mind aidanuks, kuid vähemalt tollal ei suutnud nälg veel mu käsi liikuma panna. Ma uskusin, et suudan kuidagi teisiti hakkama saada. Suutsingi. Kuidagi - läbi häda ja viletsuste õnnestus mul toona oma masendavatest olukordadest välja rabeleda.
Aga ma olin siis ka noor, mu riided ei olnud veel heitlikest ilmastikuoludest ja erinevatest ööbimiskohtadest haisema hakanud - ma nägin veel normaalse inimesena välja.
Kui ma peaks aga praegu või ütleme - kahekümne viie aasta pärast - samasugusesse olukorda sattuma kui toona, kas ja kui kaua ma suudaksin siis enda põhimõtetele kindlaks jääda? Ma ei tea...
Ja ma ei tea isegi seda, kas see taanduks eneseväärikuse suurusele või millelegi muule, aga mul on kole kahtlane ja karvane tunne, et päris nõnda ma ei teeks.
Jah - ma tean, et see oleks vale, aga tõenäoliselt teeksin ma sellisesse olukorda sattudes juba midagi muud.
Nähes seismas võõrast toidukotti kusagil auto kõrval, siis võtaksin ma selle tõenäoliselt kaasa, sest nälg ja soov elada oleks sellisel hetkel minu jaoks suurema tähtsusega kui ühiskondlik arvamus sellest, mis on õige ja mis on vale. Ma teeksin isegi taolistes olukordades valikuid: kui mul oleks valida kahe koti vahel, millest üks seisab päevinäinud Opeli ja teine tuttuue Mercedese kõrval, siis võtaksin kahtlemata Mercedese kõrval seisva.
Ei - mitte selle pärast, et selle sisu oleks väärtuslikum. Pigem oleks toiteväärtuslikuma sisuga just Opeli kott, mille omanikud peavad enam mõtlema oma ostetu sisule. Mercedese koti võtaksin ma vaid seepärast, et selle kaotus mõjuks auto omanikule vähem kui vastupidisel juhul.
Ning - ma ei tea, kas ma olen aastatega juba nii küüniliseks muutunud! - mulle tundub, et lihtsalt küsimise peale annaks oma koti mulle heast südamest pigem Opeli kui Mersu omanik. Kaastunne kaaskodanike suhtes on omasem neile, kes on edukuselt madalamal tasemel. Jälle - tähelepanek mu kirjust elust enesest.
Mõeldes selliste valikute võimalusele ja sellest johtuvalt ka enda võimalikele käitumismudelitele tekkiski mul küsimus, mis on eneseväärikus. Mis on see, mis lubab ühel inimesel sirutada oma käe võõra vara järele ja mis laseb teisel sellest hoidumise nimel pigem tänapäevases maailmas pigem nälga surra? Mis on see eneseväärikuse osa, mis seab ühiskondlikud seadused ja kombed kõrgemale indiviidi elulistest vajadustest?
Ja - kui suur on tegelikult ühiskonna tegelik ükskõiksus selliste inimeste vastu, kes reeglitest kinnihoidmise nimel riskivad igapäevaselt hommikuse mitteärkamisega? Kui suur on see ükskõiksus, mis ei lase ulatada abikätt neile, kes oma elu hinnaga hoiavad end eemal neist tegelikult niivõrd kergetest lahendustest?
Ma saan aru, et on neid, kes ei hoia reegleist kinni, aga isegi juhul, kui neid mittehoidjaid oleks kümnest kaheksa, siis need kaks, kes reegleid järgivad, ei ole kuidagi ära teeninud seda, et ühiskond nad suures üldistamistuhinas unustaks ja hooletusse jätaks.
Pigem on nad väärt seda suuremat austust, sest just selliste inimeste najal seisab enamus meie ühiskonna kandereegleid. Reegleid ja seaduseid on väga kerge järgida siis, kui elu on korras ja suuremate muredeta - järgimine muutub raskeks alles siis, kui tekivad reaalsed põhjused ja vajadused neid reegleid rikkuda.
Jah - me võime küll neid kodutuid ja ränka vaesusesse sattunud inimesi vaadates mõelda, et oleme neist paremad, ent ma arvan, et üsna sageli me teeme seda ebaõiglaselt.
Täna ma tundsin, et võib-olla on just seesama prügikastidest toitu otsiv ja tänavailt pudeleid korjav kunagine härrasmees minust parem inimene, sest mina ei ole endas kindel, kas mina suudaksin niivõrd raskesse olukorda sattudes jääda kindlaks meie maailmas kehtivatele reeglitele, seadustele, eneseväärikusele ja eetikale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar