/kirjutamist alustatud 02.10.12/
Ausalt - ma kirjutasin selle pealkirja ära, aga ma ei tea, kas see mu tekstiga üldse kokku lähebki. Tegemist siis järjekordse kirjutamisega, kus õhtul ja öösel mõeldu jõuab tekstitöötlusesse olulise ajaühiku võrra hiljem, kui see kirjutise enda jaoks hea oleks.
Ausalt - ma kirjutasin selle pealkirja ära, aga ma ei tea, kas see mu tekstiga üldse kokku lähebki. Tegemist siis järjekordse kirjutamisega, kus õhtul ja öösel mõeldu jõuab tekstitöötlusesse olulise ajaühiku võrra hiljem, kui see kirjutise enda jaoks hea oleks.
Millest said aga need mõtted alguse? Ma ei ole kunagi olnud eriline konspiratsiooniteooriate fanaatik. Minu arvates on enamus nendest kujunenud välja nende inimeste peades, kellel pole oma ajaga suurt midagi peale hakata, kui hakata nägema tonte seal, kus need teoreetiliselt võiksid olla, aga kus tegelikult haigutab lihtsalt üks suur ja tavaline igapäevane lollus. Ja mulle meeldib pikki lauseid kirjutada - ma mõtlengi tavaliselt nii.
Igatahes eile hilisõhtul, kohe peale seda, kui olin suutnud prantslased ameeriklaste vastu üles ässitada (olgu - mängisin Civilization V strateegiamängu), leidsin Facebookist (kust mujalt tänapäeval enam uudiseid saab) viite ühele blogiartiklile. "Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist" Ja kuna oli tegemist sellise atraktiivse pealkirjaga - pealkirjad mängivad artikli loetavusel suurt rolli, mispärast olen Delfi peale siiani vihane -, siis lugesin ka kirjutise läbi.
Üllatus, üllatus! Oligi järjekordne konspratsiooniteooria.
Ma ei taha nüüd öelda, et KÕIK sellised teooriad valed on. Ei. On olnud mitmeid selliseidki, mis hiljem on tõeks osutunud. Seega lugeda on neid alati huvitav, aga mida tõena võtta, on muidugi juba iga lugeja iseasi.
Antud teemas ei ole tegelikult midagi uut. Võib-olla vaid mõned vahepeal juurdetulnud faktid. Näiteks see Itaalia osa. Samas on sularaha kadumise võimalikkuse üle arutletud varemgi ja peetud seda osaks millestki suuremast. Kiire guugeldamine (olgu - keelelise puhtuse huvides: otsingumootor Google'it kasutades) on alati abiks :)
Juba poolteist aastat tagasi arutles Eesti Ekspressis sama teema üle kunagine uuriva ajakirjanduse tipptegija, kes vaatles asja natukene erineva nurga alt. Aga juba artikli pealkiri esitab sama konspiratsioonimaigulise küsimuse: "Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?!"
Veel pool aastat ajas tagasi minna, siis leiame ka selle idee toetajaid. Nimelt pakkus Tartu Ülikooli majandusprofessor välja idee muuta Eesti sularahavabaks euro tulekut ära kasutades.
Seega on see teema juba pikemat aega nii poolt- kui vastumõtlejaid leidnud ja päris kindlasti eksisteerib mitmeid suuri organisatsioone, kelle huvides oleks sularaha väljasuretamine.
Mis puudutab aga kiibistamist? Mnjah - paarkümmend aastat tagasi oleks see veel kõlanud täieliku ulmena, ent praegu tundub see aina reaalsemaks muutuvat. Tänu kõikjaleleviva internetile oleme jõudnud juba punkti, kus me olemegi peaaegu, et väliselt kiibistatud. Vaadake või kõiki neid vidinaid, mida me iga päev kaasas kanname! Kõigi nende kooslusena võib igal ajahetkel saada teada, kus me asume, mida me teeme, mida me ostame, vaatame või millest huvitume. Ja see on kõik see, mida saaks teada ILMA meie nõusoleku või teadmiseta. Kiibistamine sellisel kujul nagu sellest räägitakse või nagu sellega hirmutatakse, oleks tegelikkuses vaid selle jälgitavusteadmise avalik ja lõplik aktsepteerimine.
Vabadust sellisel kujul nagu oli see kunagi, me nagunii enam tagasi ei saa.
Kuna ma mainisin peale pealkirja ulmet juba ka oma tekstis, siis võib-olla põikan lõpuks ka sinna, miks ma ulmekirjanduse üldse sellesse teemasse tõin.
Põhjus lihtne: inimesed ei taha õppida. Olen varemgi rääkinud ulmekirjandusest kui väärtkirjandusest, sest miskipärast on ulme väga paljude arvates kirjanduse kolmas, neljas või veelgi madalam klass. Olgu - osalt on selles süüdi Maad ründavad kuuejalgsed tamburiin-robot-tulnukad ja viierinnalised prostituudid Marsilt. Kuid ausalt - see ei ole ju kogu ulme.
Mina armastan ulmet tegelikult väheste autorite pärast. Siiski on need vähesed niivõrd võimsad visionäärid, et meie konspiratsiooniteoreetikud peaksid nende juures läbima põhjaliku kursuse teemal, kuidas analüüsida olemasolevat informatsiooni ja milliseid järeldusi sellest teha tasub. Võis ju juhtuda ka nii, et esmalt nimetatud blogikirjes mainitud Jean Monnet ei leiutanudki jalgratast, vaid arendas enda nägemuse Euroopast just ulmekirjanduse toel, mis oli selleks ajaks kontrollitavad ja totaalse jälgimise all olevad tsivilisatsioonid koos nende tugevate ja nõrkade külgedega ammu lahti kirjutanud.
Jah - kogu lääneliku mõtlemisega maailm liigub praegu tahes-tahtmata sellise kontrollitud tuleviku suunas. Kahju on minul vaid sellest, et tehakse seda samu vigu korrates, millest on ulmekirjanikud kirjutanud juba ammu - püüdes rahvast, seda massi, hoida teadmatuses.
Mille toob see aga endaga kaasa pikemas perspektiivis? Terve selle süsteemi hävimise koos kadudega, mis ületavad selle süsteemi ülesehituseks vaja läinud ressursse. Miks need süsteemid hävivad? Sest inimesele süsteemi poolt pealesurutud kord kaotab ära üksikisiku vabaduse. Tõsi - see võib anda üksikisikule kõik eluks vajaliku, võib anda ka rahulolu, ent ükski neist asjadest ei korva vabaduse puudust. Ikka ja alati leidub keegi, keda süsteem peatada ei suuda ning kellel õnnestub läita see väga lühike süütenöör, mis on kinnitatud oma aega ootava pommi otsa.
Praegused arengusuunad - virtuaalrahad, kiibistamised ja mis iganes veel - loovad tulevikus olukorra, kus kaovad reaalsed vahendid ja oskused, ilma milleta on pommi plahvatades võimatu ära hoida täielikku stagnatsiooni.
Pole küll minu asi õpetada, aga praegusel ajal peaks olema esmatähtis mõtlemine suunas, et mida me peaksime tegema ja kuidas käituma siis, kui kogu see pikalt kokkukeedetud rahvaste supp ühel hetkel suure pauguga vastu taevast lendab.
Kuidas seda aga teha? Lihtne - lugege ulmekirjandust ja peale seda pöörake rohkem tähelepanu praegu elavate visionääride jutule. Jah - veel on olemas selliseid inimesi, kes suudavad mõelda kaugemale oma isiklikust heaolust ja näha asju hoopis suuremas pildis, kui see tavaks on saanud. Kasutage neid, kuniks on veel aega :)
PS Kas ma kõlasin nagu konspiratsiooniteoreetik? :D
Igatahes eile hilisõhtul, kohe peale seda, kui olin suutnud prantslased ameeriklaste vastu üles ässitada (olgu - mängisin Civilization V strateegiamängu), leidsin Facebookist (kust mujalt tänapäeval enam uudiseid saab) viite ühele blogiartiklile. "Valitsus ise kavandab Eesti Vabariigi likvideerimist" Ja kuna oli tegemist sellise atraktiivse pealkirjaga - pealkirjad mängivad artikli loetavusel suurt rolli, mispärast olen Delfi peale siiani vihane -, siis lugesin ka kirjutise läbi.
Üllatus, üllatus! Oligi järjekordne konspratsiooniteooria.
Ma ei taha nüüd öelda, et KÕIK sellised teooriad valed on. Ei. On olnud mitmeid selliseidki, mis hiljem on tõeks osutunud. Seega lugeda on neid alati huvitav, aga mida tõena võtta, on muidugi juba iga lugeja iseasi.
Antud teemas ei ole tegelikult midagi uut. Võib-olla vaid mõned vahepeal juurdetulnud faktid. Näiteks see Itaalia osa. Samas on sularaha kadumise võimalikkuse üle arutletud varemgi ja peetud seda osaks millestki suuremast. Kiire guugeldamine (olgu - keelelise puhtuse huvides: otsingumootor Google'it kasutades) on alati abiks :)
Juba poolteist aastat tagasi arutles Eesti Ekspressis sama teema üle kunagine uuriva ajakirjanduse tipptegija, kes vaatles asja natukene erineva nurga alt. Aga juba artikli pealkiri esitab sama konspiratsioonimaigulise küsimuse: "Sularaha kadumine kui osa suuremast plaanist?!"
Veel pool aastat ajas tagasi minna, siis leiame ka selle idee toetajaid. Nimelt pakkus Tartu Ülikooli majandusprofessor välja idee muuta Eesti sularahavabaks euro tulekut ära kasutades.
Seega on see teema juba pikemat aega nii poolt- kui vastumõtlejaid leidnud ja päris kindlasti eksisteerib mitmeid suuri organisatsioone, kelle huvides oleks sularaha väljasuretamine.
Mis puudutab aga kiibistamist? Mnjah - paarkümmend aastat tagasi oleks see veel kõlanud täieliku ulmena, ent praegu tundub see aina reaalsemaks muutuvat. Tänu kõikjaleleviva internetile oleme jõudnud juba punkti, kus me olemegi peaaegu, et väliselt kiibistatud. Vaadake või kõiki neid vidinaid, mida me iga päev kaasas kanname! Kõigi nende kooslusena võib igal ajahetkel saada teada, kus me asume, mida me teeme, mida me ostame, vaatame või millest huvitume. Ja see on kõik see, mida saaks teada ILMA meie nõusoleku või teadmiseta. Kiibistamine sellisel kujul nagu sellest räägitakse või nagu sellega hirmutatakse, oleks tegelikkuses vaid selle jälgitavusteadmise avalik ja lõplik aktsepteerimine.
Vabadust sellisel kujul nagu oli see kunagi, me nagunii enam tagasi ei saa.
Kuna ma mainisin peale pealkirja ulmet juba ka oma tekstis, siis võib-olla põikan lõpuks ka sinna, miks ma ulmekirjanduse üldse sellesse teemasse tõin.
Põhjus lihtne: inimesed ei taha õppida. Olen varemgi rääkinud ulmekirjandusest kui väärtkirjandusest, sest miskipärast on ulme väga paljude arvates kirjanduse kolmas, neljas või veelgi madalam klass. Olgu - osalt on selles süüdi Maad ründavad kuuejalgsed tamburiin-robot-tulnukad ja viierinnalised prostituudid Marsilt. Kuid ausalt - see ei ole ju kogu ulme.
Mina armastan ulmet tegelikult väheste autorite pärast. Siiski on need vähesed niivõrd võimsad visionäärid, et meie konspiratsiooniteoreetikud peaksid nende juures läbima põhjaliku kursuse teemal, kuidas analüüsida olemasolevat informatsiooni ja milliseid järeldusi sellest teha tasub. Võis ju juhtuda ka nii, et esmalt nimetatud blogikirjes mainitud Jean Monnet ei leiutanudki jalgratast, vaid arendas enda nägemuse Euroopast just ulmekirjanduse toel, mis oli selleks ajaks kontrollitavad ja totaalse jälgimise all olevad tsivilisatsioonid koos nende tugevate ja nõrkade külgedega ammu lahti kirjutanud.
Jah - kogu lääneliku mõtlemisega maailm liigub praegu tahes-tahtmata sellise kontrollitud tuleviku suunas. Kahju on minul vaid sellest, et tehakse seda samu vigu korrates, millest on ulmekirjanikud kirjutanud juba ammu - püüdes rahvast, seda massi, hoida teadmatuses.
Mille toob see aga endaga kaasa pikemas perspektiivis? Terve selle süsteemi hävimise koos kadudega, mis ületavad selle süsteemi ülesehituseks vaja läinud ressursse. Miks need süsteemid hävivad? Sest inimesele süsteemi poolt pealesurutud kord kaotab ära üksikisiku vabaduse. Tõsi - see võib anda üksikisikule kõik eluks vajaliku, võib anda ka rahulolu, ent ükski neist asjadest ei korva vabaduse puudust. Ikka ja alati leidub keegi, keda süsteem peatada ei suuda ning kellel õnnestub läita see väga lühike süütenöör, mis on kinnitatud oma aega ootava pommi otsa.
Praegused arengusuunad - virtuaalrahad, kiibistamised ja mis iganes veel - loovad tulevikus olukorra, kus kaovad reaalsed vahendid ja oskused, ilma milleta on pommi plahvatades võimatu ära hoida täielikku stagnatsiooni.
Pole küll minu asi õpetada, aga praegusel ajal peaks olema esmatähtis mõtlemine suunas, et mida me peaksime tegema ja kuidas käituma siis, kui kogu see pikalt kokkukeedetud rahvaste supp ühel hetkel suure pauguga vastu taevast lendab.
Kuidas seda aga teha? Lihtne - lugege ulmekirjandust ja peale seda pöörake rohkem tähelepanu praegu elavate visionääride jutule. Jah - veel on olemas selliseid inimesi, kes suudavad mõelda kaugemale oma isiklikust heaolust ja näha asju hoopis suuremas pildis, kui see tavaks on saanud. Kasutage neid, kuniks on veel aega :)
PS Kas ma kõlasin nagu konspiratsiooniteoreetik? :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar