sukeldudes sügavusse
meetritki ei vaata ette
ajatusse pimedusse
Valge, vaevuaimatav pilv kaugel, lainetava mere kohal. Sinise taeva taustal, päikesepaistes. Justkui unistus.
Selja taha liivatormi jättes sööstan vahuharjus lainetesse. Ujun. Tugevate tõmmetega, lootes nõnda kiiremini selle kauni pilveni jõuda, ent iga seitsmes laine kannab mind tagasi. Mitte küll päris algusesse, kuid siiski tagasi.
Suurendan oma pingutusi. Kallas selja taga jääb üha kaugemale, aga pilvele endale ma lähemale ei jõua.
Ujun.
Seitsmes laine.
Ujun.
Ja tunnen, kuidas jõud kaduma hakkab. Ei suuda enam. Vajun. Viimse tõmbe, viimase jõuraasuga tungin veel pinnale ja ahmin õhku. Vaatan, näen pilve.
Ja vajun.
Vaikselt, aeglaselt, kindlalt. Kopsud tahavad lõhkeda, tahavad värskust. Mullid tõusevad helendava merepinna poole. Hingan sisse. Vesi. Soolane. Kõrvetav. Pimedus.
Olematus.
*
Sõnad - kirjeldamas maailma, kirjeldamas elu. Kõike.
Aga neid sõnu - ei suuda - ei ole.
On vaid teised - ei taha.
Kuid... Mina ju tahan...
*
Silmi avades näen pilve. Endiselt sama kaugel, aga kallast selja taga mu silmad enam ei seleta.
Ujun.
Ei anna alla. Ma jõuan selle pilveni.
Ma usun. Ma tahan.
Ja jälle edasi - uppudes ja ärgates.
Seitsmes laine.
Edasi.
Pilve poole.
*
Ja siis üles - valgusesse
taeva - selle pilve poole
sügavsooja sülelusse
heites ennast usu hoolde
Selja taha liivatormi jättes sööstan vahuharjus lainetesse. Ujun. Tugevate tõmmetega, lootes nõnda kiiremini selle kauni pilveni jõuda, ent iga seitsmes laine kannab mind tagasi. Mitte küll päris algusesse, kuid siiski tagasi.
Suurendan oma pingutusi. Kallas selja taga jääb üha kaugemale, aga pilvele endale ma lähemale ei jõua.
Ujun.
Seitsmes laine.
Ujun.
Ja tunnen, kuidas jõud kaduma hakkab. Ei suuda enam. Vajun. Viimse tõmbe, viimase jõuraasuga tungin veel pinnale ja ahmin õhku. Vaatan, näen pilve.
Ja vajun.
Vaikselt, aeglaselt, kindlalt. Kopsud tahavad lõhkeda, tahavad värskust. Mullid tõusevad helendava merepinna poole. Hingan sisse. Vesi. Soolane. Kõrvetav. Pimedus.
Olematus.
*
Sõnad - kirjeldamas maailma, kirjeldamas elu. Kõike.
Aga neid sõnu - ei suuda - ei ole.
On vaid teised - ei taha.
Kuid... Mina ju tahan...
*
Silmi avades näen pilve. Endiselt sama kaugel, aga kallast selja taga mu silmad enam ei seleta.
Ujun.
Ei anna alla. Ma jõuan selle pilveni.
Ma usun. Ma tahan.
Ja jälle edasi - uppudes ja ärgates.
Seitsmes laine.
Edasi.
Pilve poole.
*
Ja siis üles - valgusesse
taeva - selle pilve poole
sügavsooja sülelusse
heites ennast usu hoolde
1 kommentaar:
Usk lootusesse, võimalustesse kannab nende maailmast mööda pilvede taha. Ja seal pole tihtipeale midagi muud, kui unistused olematutest uutest pilvedest. Võibolla selle tunnistamine ongi kõige hirmsam!? Ja samas ... kas me peamegi seda tunnistama?
Postita kommentaar