Kunagi lugesin läbi blog.tr.ee leitud blogist arvamuse ühe uudise kohta, pigem oli see rohkem viide EE artiklile, kus kirjutati liigkasuvõtjate uuest äriplaanist ja sellega kaasnevast ideest hakata kimbutama võlgnike sugulasi. Et see olevat "psühholoogiline rünnak, ametliku nimega “teavitustegevus”".
Mitte et ma pooldaks oma võlgadest kõrvalehoidmist ja nende mittetasumist, aga kusagilt peab ju piir ka minema. Igal pool, kus laenu antakse, peaks olema ju lepingud, milles on kirjas võimaliku laenusaaja alamvanus - reeglina on selleks vanuseks Eestis 18 eluaastat. Kusjuures see on vanus, kus ei vanemad ega keegi muu vastuta inimese tegude eest. Tegi midagi sitta, las larbib ise seda lehkavat suppi. Seega ei tundu sugulaste kallale minek kuidagi ilus olevat, rääkimata planeeritava seaduslikkusest. Huvitav, kust peaks küll üks pisike inkassofirma välja võtma andmed kellegi sugupuu kohta, et hakata siis sugulasi ja lähedasi hirmutama? Et lähen nagu migratsiooniametisse, teen kurva näo pähe ja küsin: "Ääää... Ants on mulle võlgu... äää... kas ma saaksin tema vanaema aadressi, et Antsu psühholoogiliselt rünnata?" Hmm... Nii vist need asjad ei käi...
Miks ma üldse sellest teemast kirjutan, eriti veel nii kaua pärast artikli ilmumist? Toona lugedes tundus see jabura ideena, aga täna hommikul tuli mulle mõte võimalikust vasturünnakust antud inkassofirmale. Et kui tema tohib sugulasi mängu tuua, miks ei tohiks seda teha võlglane?!
Suhtlesin kunagi ühe pisisuliga, kes oli päris palju pappi taskutesse pannud ja seetõttu laenas ta seda ka üsna tihti välja. Loomulikult tekkis temalgi võlglasi, kes ei suutnud oma võlgu tagasi maksta ja hakkasid lolli mängima. Temal oli aga lihtne moodus (nn 'teavitustegevus') võlgnike mõjutamiseks. Ta ostis paki komme paarile pisikesele paharetile, näitas akna kätte ja jalutas ise minema, saatjaks selja tagant kostuv klirin. Erili mõjus oli selline 'psühholoogiline rünnak' talvisel ajal, kui võlgnik sai VÄGA ruttu aru, et tunduvalt odavam ja närve- ning tervistsäästvam on ära maksta see 500-kroonine võlg, kui et iga õhtu panna akendele uus klaas.
Muidugi oleks suht naljakas nüüd, kui inkassofirmad esitaksid suurtellimuse Kalevile, aga samas on ju teoreetiline võimalus, et kui inkassofirma hakkab sugulasi kimbutama, siis võlgnikud kuulutavad vastukäiguks välja hõimusõja. Tänu selliste kiirlaenufirmade reklaamidele on teada ebamäärane suurusjärk võlakohuslaste suurusjärgust ja sealt tulenevalt on ka võlgnikel hõimlasi kordades rohkem. Eesti on aga piisavalt väike riik, et igal võlgnikul oleks mõni hõimlane otseselt või kaudselt seotud võlausaldaja lähedastega - seega oleks vaid paari tegeliku aktsiooniga sõda võidetud.
*
Ja sõidab see kiirestirikastunud võlausaldaja oma kesklinnas asuva office'i poole, kui iPhone tema Armani pintsaku sisetaskus Kukerpille mängima hakkab. Raske ohkega võtab mees (või naine) telefoni.
"Jah, vanaema, ma kuulen sind."
"Kuule kallike, mul on nii hea sinu juures külas olla, aga jälle läks see sinu maja esikülje neljakümne ruutmeetrine klaas katki... Juba kolmandat õhtut järjest. Külm on. Kas sa saaksid mulle linnast villaseid tekke osta?"
"Kuidas see siis juhtus?"
"Noh, täna ma leidsin kivi ka ja seal oli kiri kaasas."
Mees (või naine) S-klassi Mercedese roolis kortsutab kulmu ja murrab peab. "Mis seal kirjas on?"
"Ei midagi erilist, vist ühe firma nimi ainult."
"Millise?"
"MTÜ SMS-Võlg"
*
Paluks ülalolevat teksti mitte agitatsioonina võtta, tegemist on lihtsa mõtteuiuga, mis on ajendatud kahest blogist. Esimest ma ei mäleta, teist lugesin täna hommikul - http://corol.wordpress.com/2008/11/24/2411/. Seal on punkt, kus end põhjamaa rahvaks nimetav eestlane end lumesaju järel halvatuna tunneb.
Sama on ka ju nende kiirlaenudega. Kui üle kümne protsendi vastutusealisest elanikkonnast ägab selliste ülalmainitud võlakoormate all ja tunneb end halvatuna, siis on midagi korrast ära. Eriti rahvuse puhul, kes on oma ajaloos risti ette löömata kasutanud tegevust, mille kirjeldamiseks võiks kasutada sõna 'veritasu' - st kui sina keerasid minu elu persse, saan sama teha ka sinuga.
Hmm - miks ma seda üldse kirjutasin? Ma ei tea - igavusest vist...
Mitte et ma pooldaks oma võlgadest kõrvalehoidmist ja nende mittetasumist, aga kusagilt peab ju piir ka minema. Igal pool, kus laenu antakse, peaks olema ju lepingud, milles on kirjas võimaliku laenusaaja alamvanus - reeglina on selleks vanuseks Eestis 18 eluaastat. Kusjuures see on vanus, kus ei vanemad ega keegi muu vastuta inimese tegude eest. Tegi midagi sitta, las larbib ise seda lehkavat suppi. Seega ei tundu sugulaste kallale minek kuidagi ilus olevat, rääkimata planeeritava seaduslikkusest. Huvitav, kust peaks küll üks pisike inkassofirma välja võtma andmed kellegi sugupuu kohta, et hakata siis sugulasi ja lähedasi hirmutama? Et lähen nagu migratsiooniametisse, teen kurva näo pähe ja küsin: "Ääää... Ants on mulle võlgu... äää... kas ma saaksin tema vanaema aadressi, et Antsu psühholoogiliselt rünnata?" Hmm... Nii vist need asjad ei käi...
Miks ma üldse sellest teemast kirjutan, eriti veel nii kaua pärast artikli ilmumist? Toona lugedes tundus see jabura ideena, aga täna hommikul tuli mulle mõte võimalikust vasturünnakust antud inkassofirmale. Et kui tema tohib sugulasi mängu tuua, miks ei tohiks seda teha võlglane?!
Suhtlesin kunagi ühe pisisuliga, kes oli päris palju pappi taskutesse pannud ja seetõttu laenas ta seda ka üsna tihti välja. Loomulikult tekkis temalgi võlglasi, kes ei suutnud oma võlgu tagasi maksta ja hakkasid lolli mängima. Temal oli aga lihtne moodus (nn 'teavitustegevus') võlgnike mõjutamiseks. Ta ostis paki komme paarile pisikesele paharetile, näitas akna kätte ja jalutas ise minema, saatjaks selja tagant kostuv klirin. Erili mõjus oli selline 'psühholoogiline rünnak' talvisel ajal, kui võlgnik sai VÄGA ruttu aru, et tunduvalt odavam ja närve- ning tervistsäästvam on ära maksta see 500-kroonine võlg, kui et iga õhtu panna akendele uus klaas.
Muidugi oleks suht naljakas nüüd, kui inkassofirmad esitaksid suurtellimuse Kalevile, aga samas on ju teoreetiline võimalus, et kui inkassofirma hakkab sugulasi kimbutama, siis võlgnikud kuulutavad vastukäiguks välja hõimusõja. Tänu selliste kiirlaenufirmade reklaamidele on teada ebamäärane suurusjärk võlakohuslaste suurusjärgust ja sealt tulenevalt on ka võlgnikel hõimlasi kordades rohkem. Eesti on aga piisavalt väike riik, et igal võlgnikul oleks mõni hõimlane otseselt või kaudselt seotud võlausaldaja lähedastega - seega oleks vaid paari tegeliku aktsiooniga sõda võidetud.
*
Ja sõidab see kiirestirikastunud võlausaldaja oma kesklinnas asuva office'i poole, kui iPhone tema Armani pintsaku sisetaskus Kukerpille mängima hakkab. Raske ohkega võtab mees (või naine) telefoni.
"Jah, vanaema, ma kuulen sind."
"Kuule kallike, mul on nii hea sinu juures külas olla, aga jälle läks see sinu maja esikülje neljakümne ruutmeetrine klaas katki... Juba kolmandat õhtut järjest. Külm on. Kas sa saaksid mulle linnast villaseid tekke osta?"
"Kuidas see siis juhtus?"
"Noh, täna ma leidsin kivi ka ja seal oli kiri kaasas."
Mees (või naine) S-klassi Mercedese roolis kortsutab kulmu ja murrab peab. "Mis seal kirjas on?"
"Ei midagi erilist, vist ühe firma nimi ainult."
"Millise?"
"MTÜ SMS-Võlg"
*
Paluks ülalolevat teksti mitte agitatsioonina võtta, tegemist on lihtsa mõtteuiuga, mis on ajendatud kahest blogist. Esimest ma ei mäleta, teist lugesin täna hommikul - http://corol.wordpress.com/2008/11/24/2411/. Seal on punkt, kus end põhjamaa rahvaks nimetav eestlane end lumesaju järel halvatuna tunneb.
Sama on ka ju nende kiirlaenudega. Kui üle kümne protsendi vastutusealisest elanikkonnast ägab selliste ülalmainitud võlakoormate all ja tunneb end halvatuna, siis on midagi korrast ära. Eriti rahvuse puhul, kes on oma ajaloos risti ette löömata kasutanud tegevust, mille kirjeldamiseks võiks kasutada sõna 'veritasu' - st kui sina keerasid minu elu persse, saan sama teha ka sinuga.
Hmm - miks ma seda üldse kirjutasin? Ma ei tea - igavusest vist...
2 kommentaari:
Mulle tuleb kohe meelde, kuidas inimene nõuka ajal töö juures vaibale kutsuti, kui selgus, et ta oma abikaasat petab vms. Mõnes mõttes muidugi väga distsiplineeriv, aga minu jaoks pigem siiski totter tunne, nagu emme vaataks kogu aeg üle su õla ja igiseks.
Enamvähem sellise tunde see lookski... Suur lasteaed, keda pensionäridest vanemad või üliõpilastest lapsed kasvatama peaksid...
Postita kommentaar