Täna õhtul kõnepuldis - grafomaan...

Jah - ma tean neetult hästi, et ma peaksin praegu juba magama, sest telefon on pandud helisema kella viieks hommikul. Mis teeb praegusel hetkel välja, et nalja tunni ja kümne minuti pärast hakkab see mind äratama, kuigi enam pole ma kindel, et ma üldse magama lähen. Juba mitmes öö järjest, kurat võtaks!

Tekki alla pugedes ja avatud aknast külavaikust kuulates ei tule und. Tulevad hoopis mõtted, mis enamjaolt seotud kirjutamisega - kas siis kallistusi vahendavate Messengeri vestluste või oma kirjutatud ja kirjutamata lugudega seonduvalt. Tulevad ja ei kavatse ära minna. Nii ma lõpuks uuesti laua taha roningi, et vaadata mõnd juba nähtud filmi, kolada teiste inimeste ajaveebides või kirjutada valmis järjekordne õnnetu tekst, mida ma järgmisel päeval enam toimetada ei viitsi.

Aga kirjutama peab - enam ei oska ilma selleta. Viimase kümne-viieteist aasta jooksul olen kirjutanud täis nii palju kaustikuid ja peaaegu sama palju erinevatesse failidesse salvestanud, et ei mäleta neist pooligi. Millest need olid, kuidas ma neid kirjutasin ja mis kõige tähtsam - miks ma seda tegin.

Lapsepõlvest saati on olnud üheks mu suurimaks unistuseks saada kirjanikuks. Juba toona oli kirjandite kirjutamine mulle mõnusaks vahelduseks muidu igavaks ja tüütuks kippuvale koolitööle. Mitte, et ma vaid viisi saanuks, aga mulle meeldisid mõned ideed, milleni ma ilma kirjutamiseta poleks vast iialgi jõudnud. See tegevus andis mulle võimaluse õppida end tundma sügavamalt, kui see teismeliste enesevaatlustel kombeks on. Kirjutasin oma juhuideed ja -mõtted paberile, jätsin selle mõneks ajaks kuhugi tolmu koguma ja seda uuesti üles korjates lugesin ma juba analüüsides, et miks, kurat, ma just nii seda tegin. Vaikselt, tasapisi õppisin tundma sõnu.

Harjusin sõnadega, harjusin kirjutamisega, harjusin ja ühel hetkel avastasin, et ei suuda enam. Olin sattunud sõltuvusse, millest vabanenud ei ole ma siiani. Ei ole isegi üritanud se'st lahti saada, kui aus olla. Seni pole see seganud.

Nüüd aga vist segab, sest liiga suure osa oma ärkveloleku ajast pühendan ma mõtetele, mis on siis kas otseselt või kaudselt seotud sõnade ritta seadmisega. Ja nagu praegusest kirjutisestki näha - teen seda juba ka oma uneajast. Meeldivusest on saanud vajadus. Vajadusest sõltuvus. Kunagi ammu jäi mulle meelde selline sõna nagu 'grafomaan'. Osades oma päevikutes olen ma seda naljatamisi enda kohta juba kasutanud, praegu hakkan mõtlema, kas pole reaalsus juba nalja piiridest väljunud.

Ma ei ole kindel, kas suudan enda kirjutisi vaadata lugeja pilgu läbi, kuid endale tundub hetkel veel, et päris mitte millestki kirjutamiseni ma veel langenud ei ole, kuid eks grafomaanial kui haigusel ole kindlasti ka omadus luua illusioone kirjapandu väärtusest. Et kas ma elangi illusioonides?

Mingi aeg tagasi tekkis mul idee panna kokku oma esimene kõvakaaneline raamat, kogumik lühijuttudest ja -novellidest. Pool tundi tagasi voodis väherdes tekkis tõsine kahtlus selle kogumiku kirjanduslikus väärtuses ja mõte kogu see projekt seisma panna. Võib-olla ideid seal on, aga kahtlused on justnimelt kirjandusliku poole pealt - kas need on kirja pandud piisavalt hästi, et need köita kaante vahele ja nimetada seda kogumikku raamatuks. Raamatuks, mis seisaks raamaturiiulis mu lemmikkirjanike teoste kõrval? Mitte, et ma enda lemmikkirjanik oleks, aga just see erinevus sõna tähenduses. Kui mu lemmikute teosed on raamatud ka selle sõna ideelises tähenduses, kas minu oma ei oleks seda vaid ametlikult, asja füüsilise olemuse pärast. Kui nii, siis ta ju ei sobiks sinna riiulisse ja ma peaks omale veel teise riiuli hankima, kuhu kleebiksin sildi 'asi-raamat'.

Ideed ideedeks... Ideid võib alati olla, aga kirjanikust teeb kirjaniku oskus oma mõte ka suurepärasesse vormi valada. Just ühel viimasel kohtumisel paljude teiste kirjutajatega kurtis üks kirjaneiu muret, et ta oskab hästi kirjutada kirjeldusi, aga tal ei ole ideid, millest kirjutada. Olles lugenud tema teoseid, nõustun, et ta oskab väga hästi kirjutada. Paremini kui mina. Aga ikka ta muretseb. Minul on ideed, mida ma ei oska kirja panna.

Paar õhtut tagasi kirjutasin ühe... mmm... vist lühinovelli. Hommikul see mulle veel meeldis. Ja ma unustasin selle. Aga mingil hetkel sain ühes teises kohas sellele loole arvustuse inimeselt, kes on mulle miskipärast ebasümpaatne - vist tema enda teoste ideede pärast. Ja nii väga, kui seda ka vihkasin, hakkasin ma nõustuma tema arvamusega sellest loost. Täiesti inimlik vastikustunne - tunnistada, et õigus on kellelgi, kes sulle ei meeldi! Aga tal oli õigus. Ja nii väga, kui ma ka ei tahaks seda juttu praegu sealt saidilt maha võtta, ei tee ma seda - ma ei taha talle näidata, et tema arvustus mulle korda läheb. Uhkus on vastik asi, eriti see alusetu autoriuhkus...

"Kuidas sa julgesid, raisk?!" tahaks ma küsida isegi siis, kui ma tean tal õigust olevat.

Grafomaan... Jah, vist küll. Sest ma ei tea, miks ma siia kirjutama tulin. Ei, ma teadsin alguses, mida ma öelda tahtsin, kuidas ma soovisin seda teemat lahata, aga päris kindlasti ei soovinud ma välja jõuda selleni, et tunnistan oma liig kõrget hinnangut omaenda teostele. Tahtsin jõuda kuhugi mujale, aga kuhu, enam ei mäleta. Kurat!

Ja seda lootsin ka, et järsku tuleb kirjutades uni ja ma saaksin normaalse inimese kombel magama jääda. Siiani pole tulnud, kuid silmad valutavad pimedas toas heleda arvutiekraani vaatamisest. Kolme ja poole tunni pärast pean ärkama, aga unest pole haisugi veel. (Mis ei tähenda, et mu uni haiseb)

Aga võib-olla tahtsin need mõtted lihtsalt endast välja saada. Ei tea. Ei hooli.

Who cares?!