allikas: Quest for Serenity
11. november aastal 2000
/.../
Nojah. Jälle tuli väike paus sisse. Mõtlesin jälle elust ja avastasin üpris üllatava ühise joone kõigis oma unistustes. Vahet pole, kas on siis tegemist rändamise või arvutite või perekonna või ükskõik, mille muuga - neis kõigis on loodud tingimus, et mul poleks aega sügavamalt mõelda Elule. Alati peab olema mingi tegevus, ülesanne või pühendumus, millesse süvenemine võtaks ära võimaluse Elu analüüsida.
Praegu mul seda võimalust pole ja selle sügavuti mõtlemisega hakkan ma peagi umbe jooksma. Täna avastasin esmakordselt selle sõnalise vastuse.
Elus on kõik tühine ja kui lõpuks seda taibata, kaob ära mõte, milleks üldse elada. Järjest enam hakkan ma mõistma mõttetarku, kes on soovitanud mõtetest loobuda; neid, kes täidavad oma elamiseks määratud aega mediteerides, mis polegi tegelikult midagi muud kui üks moodus mõtete vältimiseks.
Ka Castaneda on ju kirjutanud, et me teeme ja saame teha endale liiga vaid oma mõtlemisega.
Ainult Elu üle mõeldes on võimalik mõista Elu väärtusetust praegusel kujul. See teeb väärtusetuks ka kogu meie senise elu üldse. See on aga löök ja väga tugev pealegi, otse meie egoismi südamesse. Egoism on teise sõnana enesetähtsus ning kui me avastame, et tegelikult on see vaid pelk illusioon (meie usk!), ei taha me seda kuidagi uskuda. Kogu meie teadlik elu kukuks seda tehes kokku, osutuks valeks.
Et Elul võib olla ka muid väärtuseid, ei suuda me oma lõputus egoismis taibata ja vahest just seepärast klammerdume me oma lolluses nii kõvasti oma 'mina' külge.
Ja vahest ongi mu unistused vaid kaitsevari minu egoismile! Kas pole unistused mitte esimene liin egoismi kaitsesüsteemis ja nendest loobumine esimeseks sammuks lähemale Elu tõelistele väärtustele?
Kuhu ma välja jõudsin?!
Kartus oma isiku tähtsuse kaotamise pärast ongi üks meie elu juhtivamaid jõude. Sellele on väga tugevaks abimeheks enesepettus, mis sunnib meid väga sageli (peaaegu alati!) uskuma valesid asju. Kasvõi näiteks 'häid' omadusi, mida see kartus kasutab enda maskeerimiseks. Ja kust me oleme üldse võtnud õiguse otsustada, mis on hea ja mis on halb? Üha rohkem tundub, et kõik, mis mahub nimetuse 'hea' alla, on seatud lahtrisse tegevuste ja asjade hulka, mis on head ja kasulikud meie egoismi arenguks või vähemalt selle säilitamiseks. Aga nii see ju tuleb välja! Ja 'halb' on kõik kahjulik meie enesetähtsusele.
Mnjah! Praegu ma ei teagi enam, mida uskuda. Kas enda mõtteid, mis tulid paberile praegu või neid, mis on peas olnud enamuse aja mu elust. Olenevalt vaatenurgast tunduvad mõlemad õiged. Ja olenevalt vaatenurgast on üks neist vale, kuid teine hullumeelne. Mida uskuda? Vähemalt enesekindlus oma mõtete suhtes on küll hetkel kadunud. Mida uskuda? Kas seda, mis näib vale, või seda, mis hullumeelne?!
Järjest hullemaks läheb... Äge! Kust kõik sellised ideed? Hetkel lõi pähe isegi selline mõte, et vahest on usk Jumalasse varjatult isegi suurem egoism kui usk endasse. Kes usub Jumalat, loobub elamast teiste inimeste arvamuse järgi ja püüab saada tunnustust oma 'headusele' kelleltki, keda ta peab kõrgemaks kõigist inimestest... Ja see igavene Elu? Kas pole see vaid soov säilitada oma 'mina' igavesti??? Egoism kõrgemal tasandil. Kõrgeimal?
/.../
Praegu mul seda võimalust pole ja selle sügavuti mõtlemisega hakkan ma peagi umbe jooksma. Täna avastasin esmakordselt selle sõnalise vastuse.
Elus on kõik tühine ja kui lõpuks seda taibata, kaob ära mõte, milleks üldse elada. Järjest enam hakkan ma mõistma mõttetarku, kes on soovitanud mõtetest loobuda; neid, kes täidavad oma elamiseks määratud aega mediteerides, mis polegi tegelikult midagi muud kui üks moodus mõtete vältimiseks.
Ka Castaneda on ju kirjutanud, et me teeme ja saame teha endale liiga vaid oma mõtlemisega.
Ainult Elu üle mõeldes on võimalik mõista Elu väärtusetust praegusel kujul. See teeb väärtusetuks ka kogu meie senise elu üldse. See on aga löök ja väga tugev pealegi, otse meie egoismi südamesse. Egoism on teise sõnana enesetähtsus ning kui me avastame, et tegelikult on see vaid pelk illusioon (meie usk!), ei taha me seda kuidagi uskuda. Kogu meie teadlik elu kukuks seda tehes kokku, osutuks valeks.
Et Elul võib olla ka muid väärtuseid, ei suuda me oma lõputus egoismis taibata ja vahest just seepärast klammerdume me oma lolluses nii kõvasti oma 'mina' külge.
Ja vahest ongi mu unistused vaid kaitsevari minu egoismile! Kas pole unistused mitte esimene liin egoismi kaitsesüsteemis ja nendest loobumine esimeseks sammuks lähemale Elu tõelistele väärtustele?
Kuhu ma välja jõudsin?!
Kartus oma isiku tähtsuse kaotamise pärast ongi üks meie elu juhtivamaid jõude. Sellele on väga tugevaks abimeheks enesepettus, mis sunnib meid väga sageli (peaaegu alati!) uskuma valesid asju. Kasvõi näiteks 'häid' omadusi, mida see kartus kasutab enda maskeerimiseks. Ja kust me oleme üldse võtnud õiguse otsustada, mis on hea ja mis on halb? Üha rohkem tundub, et kõik, mis mahub nimetuse 'hea' alla, on seatud lahtrisse tegevuste ja asjade hulka, mis on head ja kasulikud meie egoismi arenguks või vähemalt selle säilitamiseks. Aga nii see ju tuleb välja! Ja 'halb' on kõik kahjulik meie enesetähtsusele.
Mnjah! Praegu ma ei teagi enam, mida uskuda. Kas enda mõtteid, mis tulid paberile praegu või neid, mis on peas olnud enamuse aja mu elust. Olenevalt vaatenurgast tunduvad mõlemad õiged. Ja olenevalt vaatenurgast on üks neist vale, kuid teine hullumeelne. Mida uskuda? Vähemalt enesekindlus oma mõtete suhtes on küll hetkel kadunud. Mida uskuda? Kas seda, mis näib vale, või seda, mis hullumeelne?!
Järjest hullemaks läheb... Äge! Kust kõik sellised ideed? Hetkel lõi pähe isegi selline mõte, et vahest on usk Jumalasse varjatult isegi suurem egoism kui usk endasse. Kes usub Jumalat, loobub elamast teiste inimeste arvamuse järgi ja püüab saada tunnustust oma 'headusele' kelleltki, keda ta peab kõrgemaks kõigist inimestest... Ja see igavene Elu? Kas pole see vaid soov säilitada oma 'mina' igavesti??? Egoism kõrgemal tasandil. Kõrgeimal?
/.../
1 kommentaar:
ei ole unistaminegi midagi muud kui mõtlemine ...
Mul tundub, et sa räägid ego-st sellena, mida mina nimetan egotsentrismiks. Ego(ism) on lihtsalt 'mina, minapilt' isiksus sel kujul ja omadustega, mis tal ON.
http://zeeta.wordpress.com/
Postita kommentaar