Hmm... Kas mul on olnud varem olukordi, kus ma peaksin viitama enda varasematele kirjutistele. Nüüd ma aga teen seda. Sest natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin ma siia teksti "Tervitused kolmele...", kuna mul oli tõsiselt kopp ees teatud isikute käitumisest. Samas on seda teha suhteliselt raske, kuna hetkel veel ei taha ma siin nimesid ja paiku mainida. Aga jumal teab, kuidas asjad edasi kujunevad! Kui inimesed ei hakka oma kujuteldavatelt troonidelt, kus nad arvavad endil olevat kõiki õigusi, madalamale astuma, siis peavad tulema mängu ka nimed...
Inimene number 1.
Ma saan väga hästi aru purunenud südametest - eriti hästi veel neist, mida ma ise olen purustanud nagu armastatakse seda väita. Aga keegi kurat ei saa öelda, et ma oleksin valetanud - ma lihtsalt ei rääkinud, mida ma tegelikult mõtlesin. Ja mitte keegi ei saa mind süüdistada selle suhte järgses toimunus, kus jah - ma käitusin võib-olla julmalt, kuid see oli vajalik. Nüüd arvan ma, et seda oli veel vähe, sest julmuse eesmärk kedagi enda küljest maha raputada ei läinud korda.
Kahju on vaid näha, kuidas normaalse mõtlemisega inimesest on saanud paranoia all kannatav inimvare. See ei olnud armastus, see ei olnud midagi sellist, mille külge klammerduda, ja mille põhjal endale veel mitu kuud hiljem asju ette kujutada.
Teha järeldusi selle asemel, et lihtsalt ja viisakalt küsida? Kas niimoodi on tõesti lihtsam? Või ei jätku julgust, kartes kuulda oma eksimustest? Neetud! Miks mitte siis üldse vait olla?
Aga ei! Ikka on vaja minna oma illusioonidest minna kaeblema inimesele, kelle mõtlematu nahaalsus võib tuua endaga kaasa olukordi, kus kaine mõistus kaotab kontrolli. Kas hetkeksi pole endale pähe tulnud, et nende alusetute süüdistutega, mis baseeruvad kartusel, et mina võin kellegi elu ära rikkuda, võib hoopiski juhtuda, et selle inimese elu saab rikutud hoopis nende luuludel põhinevate juttude ja arvamuste levitamisega???
Inimene number 2.
Mul on alati kahju, kui minu arvamused kellestki osutuvad valeks. Eriti kahju on siis, kui need nii palju nii negatiivse poole liiguvad.
Sa tundusid mulle väga toreda inimesena, kui me esmakordselt kohtusime. Ma teadsin kohe üsna alguses, et paljud sinu teod tulenevad sinu tujudest, kuid ma arvasin sul olevat piisavalt kainet mõistust, et mitte teha mõtlematusi. Ma eksisin.
Sa ütlesid õigesti, et ma olin kõige markantsem isik, kes meie seltskonnas ringi liikus, sest tõesti - ma armastan teha asju, mis ei näi tavalisuse ja rutiiniga harjunud inimesele normaalsena. Aga see olen mina ja see on minu meetod elust läbiminekul. Ma ei süüdista kedagi minu üle kohtumõistmisel, sest ma elan selle üle. Aga päris kindlasti hakkan ma protesteerima, kui trügitakse minuga seonduvalt ja valede ettekujutustega teiste eludesse.
See ei ole ilus.
Pärast esimest skandaali selles seltskonnas, juba siis tahtsin ma tulla korraks tagasi, et küsida vastust tekkinud küsimustele. Ma ei teinud seda, sest mul paluti seda mitte teha. Tahtsin tulla ka teine kord. Taas paluti vaikida. Sa olid küsinud, miks ma pole seal enam käinud. Miks ma peaks tahtma? Tegelikult ma tahan, sest enamus inimesi on seal ülitoredad (ja ülivõrre ei ole juhuslik), aga piisab paarist tõrvatilgast, et kogu sisu ära rikkuda. Ma tuleksin, aga ma kardan, et ei suuda rahulikult vaadata neisse valelikult naeratavatesse silmadesse ja ütlen lubatud vaikimise asemel välja selle tigeduse, mis minus on.
Või et mina olen markantne? Jah - mina olin kelm. Ametlikult. Seega oli mul põhjus inimestega mängimiseks. Mis on sinu põhjus? Ma tean. See on sinu suust tulnud väljend ühe teise inimese kohta, kes ei olnud seda ära teeninud, kes oli tegelikult üks väheseid, kes julges sulle öelda asju nii nagu need tegelikult olid. Printsessi sündroom. Tuleb meelde? Ei ole mõtet ehtida teisi inimesi enda sulgedega. Soov valitseda ilma vastutuseta oma tegude õigsuse eest... Kurb, aga tõsi...
Ja nüüd selgituseks mõlemale...
Ma kirjutasin oma jutu. Ma üritan olla kirjanik. Ja teie samastasite seda kohe reaalsete inimestega. Ma tean, et see on suhteliselt tavaline, et otsitakse sarnasusi. Seal olidki sarnasused, sest kasutasin loo kirjutamisel prototüüpe. Aga tegevus? Kui te arvate neil tegevustel olevat reaalset tagapõhja, siis ma imestan tõesti, miks te pole mind seni politseisse kaevanud, sest paljudes mu juttudes on tegemist väga tõsiste kuritegudega ja neiski juttudes on prototüübid elust enesest. Põhjendan - kui kasutan prototüüpe, on mul kergem kujutleda ja välja mõelda erinevaid tegusid.
Aga miks mitte küsida autorilt selgitust selle asemel, et minna kohe ründama prototüüpi, kes polnud tol hetkel isegi teadlik sellest loost??? Kas ei tundu see segane? Minule tundub. Ja mul on meeletult vastik teada, et ühe minu kirjutatud loo pärast on kellelegi nii palju halba tehtud.
Jah - ma suhtlen selle inimesega. Mis siis?! Kas ma tõesti näin sellise inimesena, kes suhtleb naistega vaid ühel eesmärgil? Võib-olla näingi? Ma ei tea, ma ei hooli. Kas ei või aga olla selle suhtlemise põhjus ühes selle inimese lähisugulases, kel on töökogemusi ja tutvuseid vallas, millega mina tahan oma tulevikus rohkem tegeleda, seda ei ole te kumbki mõelnud, sest pole TAHTNUD näha oma ninadest kaugemale.
Pealegi on tegemist haritud ja avara silmaringiga inimesega, kellega on tõesti meeldiv suhelda. Ja mul on tunne, et seda ei ole märganud vaid mina üksinda. Ja kahtlemata saaksite ka teie sellest aru, kui suudaksite oma eelarvamusprillid eest ära võtta...
Ja kurat võtaks - kui asju puhtinimliku külje alt vaadata, siis isegi kui mul oleks selle inimesega suhe sellel tasandil, mida teie arvate nii kindlalt teadvat, siis öelge mulle üht:
KUIDAS, KURAT, ON SEE TEIE ASI JA MIS KURADI ÕIGUSEGA TE TOPITE SINNA OMA NINA???!!!
Olen, jah, tige... Tahaks lihtsalt pikalt saata...
Inimene number 1.
Ma saan väga hästi aru purunenud südametest - eriti hästi veel neist, mida ma ise olen purustanud nagu armastatakse seda väita. Aga keegi kurat ei saa öelda, et ma oleksin valetanud - ma lihtsalt ei rääkinud, mida ma tegelikult mõtlesin. Ja mitte keegi ei saa mind süüdistada selle suhte järgses toimunus, kus jah - ma käitusin võib-olla julmalt, kuid see oli vajalik. Nüüd arvan ma, et seda oli veel vähe, sest julmuse eesmärk kedagi enda küljest maha raputada ei läinud korda.
Kahju on vaid näha, kuidas normaalse mõtlemisega inimesest on saanud paranoia all kannatav inimvare. See ei olnud armastus, see ei olnud midagi sellist, mille külge klammerduda, ja mille põhjal endale veel mitu kuud hiljem asju ette kujutada.
Teha järeldusi selle asemel, et lihtsalt ja viisakalt küsida? Kas niimoodi on tõesti lihtsam? Või ei jätku julgust, kartes kuulda oma eksimustest? Neetud! Miks mitte siis üldse vait olla?
Aga ei! Ikka on vaja minna oma illusioonidest minna kaeblema inimesele, kelle mõtlematu nahaalsus võib tuua endaga kaasa olukordi, kus kaine mõistus kaotab kontrolli. Kas hetkeksi pole endale pähe tulnud, et nende alusetute süüdistutega, mis baseeruvad kartusel, et mina võin kellegi elu ära rikkuda, võib hoopiski juhtuda, et selle inimese elu saab rikutud hoopis nende luuludel põhinevate juttude ja arvamuste levitamisega???
Inimene number 2.
Mul on alati kahju, kui minu arvamused kellestki osutuvad valeks. Eriti kahju on siis, kui need nii palju nii negatiivse poole liiguvad.
Sa tundusid mulle väga toreda inimesena, kui me esmakordselt kohtusime. Ma teadsin kohe üsna alguses, et paljud sinu teod tulenevad sinu tujudest, kuid ma arvasin sul olevat piisavalt kainet mõistust, et mitte teha mõtlematusi. Ma eksisin.
Sa ütlesid õigesti, et ma olin kõige markantsem isik, kes meie seltskonnas ringi liikus, sest tõesti - ma armastan teha asju, mis ei näi tavalisuse ja rutiiniga harjunud inimesele normaalsena. Aga see olen mina ja see on minu meetod elust läbiminekul. Ma ei süüdista kedagi minu üle kohtumõistmisel, sest ma elan selle üle. Aga päris kindlasti hakkan ma protesteerima, kui trügitakse minuga seonduvalt ja valede ettekujutustega teiste eludesse.
See ei ole ilus.
Pärast esimest skandaali selles seltskonnas, juba siis tahtsin ma tulla korraks tagasi, et küsida vastust tekkinud küsimustele. Ma ei teinud seda, sest mul paluti seda mitte teha. Tahtsin tulla ka teine kord. Taas paluti vaikida. Sa olid küsinud, miks ma pole seal enam käinud. Miks ma peaks tahtma? Tegelikult ma tahan, sest enamus inimesi on seal ülitoredad (ja ülivõrre ei ole juhuslik), aga piisab paarist tõrvatilgast, et kogu sisu ära rikkuda. Ma tuleksin, aga ma kardan, et ei suuda rahulikult vaadata neisse valelikult naeratavatesse silmadesse ja ütlen lubatud vaikimise asemel välja selle tigeduse, mis minus on.
Või et mina olen markantne? Jah - mina olin kelm. Ametlikult. Seega oli mul põhjus inimestega mängimiseks. Mis on sinu põhjus? Ma tean. See on sinu suust tulnud väljend ühe teise inimese kohta, kes ei olnud seda ära teeninud, kes oli tegelikult üks väheseid, kes julges sulle öelda asju nii nagu need tegelikult olid. Printsessi sündroom. Tuleb meelde? Ei ole mõtet ehtida teisi inimesi enda sulgedega. Soov valitseda ilma vastutuseta oma tegude õigsuse eest... Kurb, aga tõsi...
Ja nüüd selgituseks mõlemale...
Ma kirjutasin oma jutu. Ma üritan olla kirjanik. Ja teie samastasite seda kohe reaalsete inimestega. Ma tean, et see on suhteliselt tavaline, et otsitakse sarnasusi. Seal olidki sarnasused, sest kasutasin loo kirjutamisel prototüüpe. Aga tegevus? Kui te arvate neil tegevustel olevat reaalset tagapõhja, siis ma imestan tõesti, miks te pole mind seni politseisse kaevanud, sest paljudes mu juttudes on tegemist väga tõsiste kuritegudega ja neiski juttudes on prototüübid elust enesest. Põhjendan - kui kasutan prototüüpe, on mul kergem kujutleda ja välja mõelda erinevaid tegusid.
Aga miks mitte küsida autorilt selgitust selle asemel, et minna kohe ründama prototüüpi, kes polnud tol hetkel isegi teadlik sellest loost??? Kas ei tundu see segane? Minule tundub. Ja mul on meeletult vastik teada, et ühe minu kirjutatud loo pärast on kellelegi nii palju halba tehtud.
Jah - ma suhtlen selle inimesega. Mis siis?! Kas ma tõesti näin sellise inimesena, kes suhtleb naistega vaid ühel eesmärgil? Võib-olla näingi? Ma ei tea, ma ei hooli. Kas ei või aga olla selle suhtlemise põhjus ühes selle inimese lähisugulases, kel on töökogemusi ja tutvuseid vallas, millega mina tahan oma tulevikus rohkem tegeleda, seda ei ole te kumbki mõelnud, sest pole TAHTNUD näha oma ninadest kaugemale.
Pealegi on tegemist haritud ja avara silmaringiga inimesega, kellega on tõesti meeldiv suhelda. Ja mul on tunne, et seda ei ole märganud vaid mina üksinda. Ja kahtlemata saaksite ka teie sellest aru, kui suudaksite oma eelarvamusprillid eest ära võtta...
Ja kurat võtaks - kui asju puhtinimliku külje alt vaadata, siis isegi kui mul oleks selle inimesega suhe sellel tasandil, mida teie arvate nii kindlalt teadvat, siis öelge mulle üht:
KUIDAS, KURAT, ON SEE TEIE ASI JA MIS KURADI ÕIGUSEGA TE TOPITE SINNA OMA NINA???!!!
Olen, jah, tige... Tahaks lihtsalt pikalt saata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar