Tasa vajuvad päevad õhtusse, tasa kaovad hetked, mida nii väga tahaks veel endaga hoida. Mõnikord jäävad päevadest ilusad, mõnikord mitte just kõige paremad mälestused. Siiski - hoolimata kõigest - tahaks alles hoida ka neid kõige halvemaid aegu, sest ka need on osake sellest, mis on toonud mind praegusesse hetke. Siia, õhtusse, selle arvutiekraani ette...
Kohtumised tundmatuga, kohtumised tuttavaga - päevast päeva. Ja ometi - midagi ei muutu. Samasus valitseb.
Kuulan jutte, kuidas minu mineviku armsates paikades toimuvad muutused on hakanud kõike ilusat pea peale pöörama; kuidas sõbralikkus asendub tasapisi intriigitsemiste ja halvasti varjatud sarkasmiga. Kuulan jutte ja mõtlen, kas oleksin ise ehk saanud midagi teisiti teha. Kas oleks see olukorda leevendanud või vastupidi - tulle veelgi õli lisanud? Ei tea. Ainult oletused. Ent need oletused ei muuda enam seda järjekordset pettumist inimeste tegelikus olemuses. Miks, kurat, ei mõisteta prioriteete, miks otsitakse ajutisi, esiti kergemana näivaid lahendusi? Ei ole tegemist ju rumalatega.
Kas jälle olen inimesi hinnates eksinud, püüdes neid nii väga läbi roosade prillide näha, et olengi seda kujutlust uskuma jäänud? Kuidas muidu jäänuks varem märkamata kogu see võimuiha, argus, pugejalikkus, silmakirjalikkus? Ja siit tuleb taas vana ja tuttav küsimus:
Miks ei jätku inimestel julgust oma arvamusi näkku öelda?
Kui selline julgus puudub, siis võiks jätkuda ka eneseaustust, et mitte rääkida selja taga siis, kui kõnealune on juba tükk aega tagasi lahkunud. Kellest jätab selline jutt halva mulje - kas tagarääkijast või -räägitavast?
Ja pseudomälestused - milleks need? Kas tõesti muudavad need kergemaks läbielatu unustamist, kaotusega leppimist? Miks hakata otsima ja nägema sarnasusi seal, kus neid pole kunagi olnudki? Milleks koondada kogu tähelepanu sellele, kuidas maailma oma mälestustega sobitada selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et hei! - mind on petetud, mulle on valetatud, mulle on räägitud asju, millel ei ole katet. Kas maailmale ja reaalsusele katteloori pealetõmbamine ikka aitab? Lõpuks saab tõelisus ikkagi meid kõiki kätte...
Miks pidada tagantjärele armastuseks seda, milles tundeid pole kunagi isegi teeseldud, kus on alati välditud kohtumisi, tuues vabandusi, mis juba esimesest sõnast alates tunduvad nii uskumatud? Milleks luua roosasid pilvi minevikku ajal, kui tuleks praeguse eluga edasi minna? Mida veel oodata? Mida loota? Miks loota, kui arvamused inimesest on pea peale pööratud???
Ent ikkagi loob täiesti inimlik haigetsaamise kartus kujutluspilte ka siis, kui valu ise on juba unustatud, kui leppimine karmi reaalsusega saabunud, kui elu on oma naeratava maski eest rebinud.
Võib-olla võtaks need kõverpeeglid seinalt ja viskaks need maha, kus need puruneksid tuhandeteks pisikesteks kildudeks, mille saaks harja ja kühvliga kenasti ajaloo prügikasti visata...
Jah - mul on süümekad mõne asja pärast, mida ma tegin, ent need ei ole nende ilusate valede pärast, mida te ise nii väga kuulda tahtsite. Valede pärast ei saagi süümekaid olla, sest nagu hiljem toimunu näitas, ei olnudki mingit eetilist ega loogilist põhjust teile tõtt rääkida...
Te poleks tõega midagi teha osanud.
Lihtne...
Kohtumised tundmatuga, kohtumised tuttavaga - päevast päeva. Ja ometi - midagi ei muutu. Samasus valitseb.
Kuulan jutte, kuidas minu mineviku armsates paikades toimuvad muutused on hakanud kõike ilusat pea peale pöörama; kuidas sõbralikkus asendub tasapisi intriigitsemiste ja halvasti varjatud sarkasmiga. Kuulan jutte ja mõtlen, kas oleksin ise ehk saanud midagi teisiti teha. Kas oleks see olukorda leevendanud või vastupidi - tulle veelgi õli lisanud? Ei tea. Ainult oletused. Ent need oletused ei muuda enam seda järjekordset pettumist inimeste tegelikus olemuses. Miks, kurat, ei mõisteta prioriteete, miks otsitakse ajutisi, esiti kergemana näivaid lahendusi? Ei ole tegemist ju rumalatega.
Kas jälle olen inimesi hinnates eksinud, püüdes neid nii väga läbi roosade prillide näha, et olengi seda kujutlust uskuma jäänud? Kuidas muidu jäänuks varem märkamata kogu see võimuiha, argus, pugejalikkus, silmakirjalikkus? Ja siit tuleb taas vana ja tuttav küsimus:
Miks ei jätku inimestel julgust oma arvamusi näkku öelda?
Kui selline julgus puudub, siis võiks jätkuda ka eneseaustust, et mitte rääkida selja taga siis, kui kõnealune on juba tükk aega tagasi lahkunud. Kellest jätab selline jutt halva mulje - kas tagarääkijast või -räägitavast?
Ja pseudomälestused - milleks need? Kas tõesti muudavad need kergemaks läbielatu unustamist, kaotusega leppimist? Miks hakata otsima ja nägema sarnasusi seal, kus neid pole kunagi olnudki? Milleks koondada kogu tähelepanu sellele, kuidas maailma oma mälestustega sobitada selle asemel, et tõele näkku vaadata ja tunnistada, et hei! - mind on petetud, mulle on valetatud, mulle on räägitud asju, millel ei ole katet. Kas maailmale ja reaalsusele katteloori pealetõmbamine ikka aitab? Lõpuks saab tõelisus ikkagi meid kõiki kätte...
Miks pidada tagantjärele armastuseks seda, milles tundeid pole kunagi isegi teeseldud, kus on alati välditud kohtumisi, tuues vabandusi, mis juba esimesest sõnast alates tunduvad nii uskumatud? Milleks luua roosasid pilvi minevikku ajal, kui tuleks praeguse eluga edasi minna? Mida veel oodata? Mida loota? Miks loota, kui arvamused inimesest on pea peale pööratud???
Ent ikkagi loob täiesti inimlik haigetsaamise kartus kujutluspilte ka siis, kui valu ise on juba unustatud, kui leppimine karmi reaalsusega saabunud, kui elu on oma naeratava maski eest rebinud.
Võib-olla võtaks need kõverpeeglid seinalt ja viskaks need maha, kus need puruneksid tuhandeteks pisikesteks kildudeks, mille saaks harja ja kühvliga kenasti ajaloo prügikasti visata...
Jah - mul on süümekad mõne asja pärast, mida ma tegin, ent need ei ole nende ilusate valede pärast, mida te ise nii väga kuulda tahtsite. Valede pärast ei saagi süümekaid olla, sest nagu hiljem toimunu näitas, ei olnudki mingit eetilist ega loogilist põhjust teile tõtt rääkida...
Te poleks tõega midagi teha osanud.
Lihtne...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar