Saatsin just sõbra minema ja otsustasin samas ka oma asukohta vahetada. Viienda korruse rühmaruumi asemel seitsmenda korruse üldlugemissaal. Ja siin käib mingi pisemat sorti arutelu eesti uuema kirjanduse ja kirjutajate üle, jutustajaks ja küsimustele vastajaks Karl-Martin Sinijärv ja keegi tüüp veel. Nüüd kuulangi poole kõrvaga.
Tegelikult kuulasin isegi kahe kõrvaga. Lülisin arvuti vahepeal välja ja astusin paar sammu lähemale. Sain teada, et teise tüübi nimi on Jürgen, selline kiilakas ja üritavalt asjalik. Kahjuks kaldus teema minu saabudes mälestusraamatutele kui praeguste uusprosaistide levinud trendile. Mainiti Hvostovit ja Rauda, kusjuures Mihkel Raua raamatu üht arvustust lugesin ma ise alles eile. Sõber Malcolm oli selle kirjanud ja ma ei usu, et tal selle vastu midagi on, kui ma talle nüüd osutan siin.
Aga kihvt oli kuulata ikkagi. Ma just mõtlesin sellele, et tegelikult on ka minu pooleliolev romaan omamoodi mälestusraamat, kuigi reaalselt toimunut tuleb sinna alla poole. Siiski on mõjutused päriselust. Loodan, et saan aga peamise idee selgemalt lahti selgitada, sest ma ei taha, et aasta pärast hakkaksid samad tegelased 'Tunnelit' memuaarideks nimetama. Hmm - siit siis lõi väike kirjutaja egoism välja. Grr...
Pisike kahjutunne on sees, et alles nii hilja kohale jõudsin, sest sel ajal oli põhiosa juba läbi ja vastati veel kuulajate küsimustele. Hea meelega küsinuks ka ise, aga ei teadnud, mille kohta küsida. Lollina ei tahtnud ka paista...
Ahjaa! Ivan Oravat mainiti kah:D
Tegelikult kuulasin isegi kahe kõrvaga. Lülisin arvuti vahepeal välja ja astusin paar sammu lähemale. Sain teada, et teise tüübi nimi on Jürgen, selline kiilakas ja üritavalt asjalik. Kahjuks kaldus teema minu saabudes mälestusraamatutele kui praeguste uusprosaistide levinud trendile. Mainiti Hvostovit ja Rauda, kusjuures Mihkel Raua raamatu üht arvustust lugesin ma ise alles eile. Sõber Malcolm oli selle kirjanud ja ma ei usu, et tal selle vastu midagi on, kui ma talle nüüd osutan siin.
Aga kihvt oli kuulata ikkagi. Ma just mõtlesin sellele, et tegelikult on ka minu pooleliolev romaan omamoodi mälestusraamat, kuigi reaalselt toimunut tuleb sinna alla poole. Siiski on mõjutused päriselust. Loodan, et saan aga peamise idee selgemalt lahti selgitada, sest ma ei taha, et aasta pärast hakkaksid samad tegelased 'Tunnelit' memuaarideks nimetama. Hmm - siit siis lõi väike kirjutaja egoism välja. Grr...
Pisike kahjutunne on sees, et alles nii hilja kohale jõudsin, sest sel ajal oli põhiosa juba läbi ja vastati veel kuulajate küsimustele. Hea meelega küsinuks ka ise, aga ei teadnud, mille kohta küsida. Lollina ei tahtnud ka paista...
Ahjaa! Ivan Oravat mainiti kah:D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar