Kolm aastat tagasi olin omadega täiesti nullis. Hakkasin oma elu taaskord üles ehitama. Hea oli see, et oli sõber, kes ulatas abikäe.
Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.
Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.
Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.
Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.
Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.
Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...
PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...
Toona sõitis ta mingi suure tuunitud bemariga, kust edasi liikus juba Porschede poole. Tema äri läks ülesmäge ja nii tihti käis ta mullegi erinevaid võimalusi pakkumas. Kohtusin ka tema tuttavaga, kes ei elanud sugugi kehvemini. Toona lükkasin kõik tema pakkumised tagasi, soovides oma elu ise, teiste abita üles ehitada. Pealegi poleks tema pakutu mulle võimaldanud enam aega oma suurimate hobide jaoks. Hakkasin tasapisi ise ronima, jälgides silmanurgast pisikese kadedusega, kui kiiresti nemad tõusid.
Möödunud kevadel pani minevik mulle lataka kuklasse. Kaotasin kõik, mille olin saavutanud ja hetkel on menetluses iseenda pankrotti kuulutamine.
Täna kohtusime uuesti kolmekesi, ühes Sikupilli keskuse paljudest söögikohtadest. Nad tahtsid minult küsida, kuidas käib see füüsilise isiku pankroti väljakuulutamine. Mõlemad soovivad seda. Vaatasin neile uskumatul pilgul otsa, sest olin läbi akna näinud Q7-t, millega nad olid kohale sõitnud. Aga jah - majanduslangus oli neidki kõvasti tabanud.
Kerge muigega ütlesin neile, et nüüd kukume ikkagi koos. Ainsa vahega, et minu kukkumine oli tunduvalt madalamalt. Ja - ka pehmem, sest hoolimata järjekordsest majanduslikust põrumisest (viies või kuues mu elu jooksul) olen suutnud oma hobid nii kaugele viia, et saan vähemalt lapsepõlveunistuste täitumise lähiajal ette näidata.
Ja siis ütles sõber, keda ma väga austan, et ta kadestab mind. Küsisin, miks. Vastus oli lihtne - et olin suutnud oma karjääri kõrvalt suutnud leida ka aega oma tegelike soovidega tegelemiseks samas, kui tema oli kõik need aastad vaid raha nimel rabanud.
Kurb... Kuid rõõmsama tooni andis teadmine, et vähemalt kellegi arvates olen ma viimastel aastatel õiges suunas liikunud...
PS Siin ei ole kahjurõõmu, mitte üks raas, sest usun, et viimaks ometi saabub mulle võimalus hakata tasuma kõike seda abi, mida sõber mulle osutanud on...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar