Avastasin järsku, et mu läpakakotis oli kaks vihikut, mida täitsin mais aastal 2004, kui mu Chronicles sarja suur kaustik oli täis saanud ja uut ei olnud ma jõudnud veel muretseda. Sel ajajärgul otsustasin ma kirja panna kõik oma lähedased kogemused surmaga, kõik tolleks ajaks läbielatud kaotused. Väga lühikesed lühijutud, vaid hetkeemotsioonid, mis esimese asjana pähe tulid. Ühte neist lühijuttudest olen kasutanud oma ühe parima novelli kirjutamiseks, teised olid tänaseni aja tolmukorra alla mattunud.
Mitte just need lood ise ei äratanud praegu mu tähelepanu, pigem küll lühike lõppsõna, mille olin kirjutanud pärast nende emotsioonide kirjeldamist. Toongi nüüd siia kõige esimese loo ja seejärel lõppsõna - nii nagu need olid kirjutatud tollal.
*
"Häh, vähk ei võta Vähki," irvitasid sa suitsu kimudes. Naersin sinuga koos - olen isegi horoskoobi järgi Vähk.
Nädal hiljem lebasid sa juba valgete linade vahel, karjudes, nuuksudes soovist end kratsida, aga sa ei suutnud. Sa ei suutnud suruda oma sõrmi läbi naha ja roiete, et leevendada kopsudes kripeldavat valu. See õgis sind elusalt: vähk oli oma sõrad kokku surunud.
Silmad suletud, hambad ristis, piinlesid sa meeletutes valudes, külmad higipiisad pärlitena päevitunud otsaesisel. Siis sa uinusid. Sügavalt. Poolteist nädalat hiljem sa surid - koomast välja tulemata.
"Vähk ei võta Vähki."
Need olid ühed su viimased mulle öeldud sõnad. Miks sa küll valetasid? Miks sa petsid mind?
*
Neetud! Surm on kummaline, ta külastab meid alati siis ja seal, kus me teda oodata ei oska.
Kui surevad vanemad inimesed, on kahju, kuid see on loomulik; kui surevad nooremad, on samuti kahju, kuid see ajab vihale. Miks just tema? Miks just nüüd? See tundub ebaõiglane. Aga surm ei peagi õiglane olema. Surm lihtsalt on.
Siiski jätab iga surm meile suure päranduse - teadmise oma surelikkusest; see annab meile tegelikult sellise kingituse, mis peaks meid panema hindama iga hetke, mil me hingame, oleme, mil me saame elada.
Kahju on vaid sellest, et me sellise teadmise nimel peame kaotama armsaid inimesi.
Tegelikult on vist isegi hea, kui surm tabab meid ootamatult, kõikvõimalikes õnnetustes. Nõnda võib juhtuda, et me sureme hirmuta, et me sureme õnnelikult.
Mida enamat võikski me elult tahta? Surra õnnelikult sõprade, armastavate inimeste keskel - see on minu unistus...
Mitte just need lood ise ei äratanud praegu mu tähelepanu, pigem küll lühike lõppsõna, mille olin kirjutanud pärast nende emotsioonide kirjeldamist. Toongi nüüd siia kõige esimese loo ja seejärel lõppsõna - nii nagu need olid kirjutatud tollal.
*
"Häh, vähk ei võta Vähki," irvitasid sa suitsu kimudes. Naersin sinuga koos - olen isegi horoskoobi järgi Vähk.
Nädal hiljem lebasid sa juba valgete linade vahel, karjudes, nuuksudes soovist end kratsida, aga sa ei suutnud. Sa ei suutnud suruda oma sõrmi läbi naha ja roiete, et leevendada kopsudes kripeldavat valu. See õgis sind elusalt: vähk oli oma sõrad kokku surunud.
Silmad suletud, hambad ristis, piinlesid sa meeletutes valudes, külmad higipiisad pärlitena päevitunud otsaesisel. Siis sa uinusid. Sügavalt. Poolteist nädalat hiljem sa surid - koomast välja tulemata.
"Vähk ei võta Vähki."
Need olid ühed su viimased mulle öeldud sõnad. Miks sa küll valetasid? Miks sa petsid mind?
*
Neetud! Surm on kummaline, ta külastab meid alati siis ja seal, kus me teda oodata ei oska.
Kui surevad vanemad inimesed, on kahju, kuid see on loomulik; kui surevad nooremad, on samuti kahju, kuid see ajab vihale. Miks just tema? Miks just nüüd? See tundub ebaõiglane. Aga surm ei peagi õiglane olema. Surm lihtsalt on.
Siiski jätab iga surm meile suure päranduse - teadmise oma surelikkusest; see annab meile tegelikult sellise kingituse, mis peaks meid panema hindama iga hetke, mil me hingame, oleme, mil me saame elada.
Kahju on vaid sellest, et me sellise teadmise nimel peame kaotama armsaid inimesi.
Tegelikult on vist isegi hea, kui surm tabab meid ootamatult, kõikvõimalikes õnnetustes. Nõnda võib juhtuda, et me sureme hirmuta, et me sureme õnnelikult.
Mida enamat võikski me elult tahta? Surra õnnelikult sõprade, armastavate inimeste keskel - see on minu unistus...
1 kommentaar:
Tjaah, ma just hiljaaegu avastasin, et ma olen oma taskukalendri viimasele lehele kirjutanud lause "Surmas me oleme alati üksi..."
Pärineb Sõpruse Puiestee loost "Krambid". Magus-morbiidne teos, nagu see on.
Postita kommentaar