Hirm

Inimeste saatus on kummaline. Nad kõnnivad tänavatel ajades oma argipäevaseid asju, nad istuvad kodus teleka ees, nad sõidavad lastega loomaaeda või lõbustusparki, nad päevitavad rannas ja ühelgi hetkel ei või nad olla kindlad oma järgmises minutis. Nad vaid arvavad, et nad on. Petlik kindlustunne järgmise päeva suhtes laseb neil tunda end vabalt, ent nad ju eksivad. Nad ei tea seda, aga nad eksivad.

Mina kõnnin nendega samadel tänavatel, vaatan õhtuti neidsamu teleprogramme ja võtan mõnikord sama päikest, kuid mina tajun saatuse ettemääratust paremini kui keegi teine. Ma olen näinud saatuse kummalisi keerdkäike ja seepärast ei ole ma kindel isegi oma järgmises hingetõmbes. Iga hetk mu elust on täidetud kartusega, et see võib olla viimane.

Jah, ka praegu, kui ma istun siin pargipingil, ei või ma olla kindel, et kuskilt ei ilmu välja mõni segane mõrtsukas, kes ei hooli mitte millestki peale oma luulude. Mul ei ole paranoia, ma ei ole haige, ma olen näinud , kuidas asjad käivad. Ma olen seda näinud ja väga lähedalt.

Ma armastasin kunagi üht naist. Ma armastasin teda rohkem kui midagi muud siin maailmas. Me olime pikalt koos olnud, ta ootas minult last. Me läksime lahku ühes suures kaubanduskeskuses, leppinud kokku kohtuda auto juures. Ta astus eskalaatorile. Ta oli minust vaevalt viie meetri kaugusel, kui üks turvamehe eest põgenev taskuvaras teda tõukas. Kui ta korrus allpool lõpuks peatus - trepp oli selle neetud saatuse tahtel sellel hetkel tühi -, oli ta juba surnud.

Ma olen näinud saatust väga lähedalt ja ma vihkan seda. See ei ole vähimalgi määral õiglane. See ei ole aus. Aga inimesed ei mõista seda, pidades end surematuteks. Nad on rumalad.

Need kaks noort - neiu ja noormees -, kes embavad teineteist mõne meetri kaugusel minust, on lollimad kui nad arvata oskavad. Teineteisest lahkudes lepivad nad kokku uue kohtumise.

"Rumalad!" tahaksin ma neile karjuda. "Rumalad! Teie ei või iial teada, kas te kohtute veel. Ärge jätke teineteist, nautige oma õnne ja armastust! Nautige, kuniks on veel aega!"

Kõike seda tahaksin ma neile karjuda, aga ma ei tee seda. Ma tean, et nad peaksid mind hulluks. Ma ei tee seda, tõusen ja hakkan minema. Noormees läheb minuga samas suunas.

Mulle tundub imelik, et inimesed ei ole veel teadvustanud oma elu ebakindlust. Ometi toimub iga päev nii palju õnnetusi, mida keegi ei oska ette näha. Nad peaksid elama ettevaatlikumalt, peaksid õppima hindama iga hetke ja seda viimse võimaluseni nautima. Aga nad ei tee seda.

Noormees on pööranud minuga samasse kõrvaltänavasse. Peale meie ei ole siin kedagi. Vaatan hirmunult ringi, kas tõesti pole siin kedagi, kes võiks appi tulla. Ei. Tänav on tühi. Tühi ja kitsas.

Tunnen endas kasvavat hirmu. Noormehe sammud kajavad kitsal tänaval. Heidan ümbrusele veel ühe abiotsiva pilgu. tühjus. Kitsikus. Ainult mina ja tema. Ma kardan meeletult, üle mu keha käivad tugevad värinad. Hirm muutub võimatuks.

Haaran põuest summutiga püstoli ja jõudnud enda ees kõndivast noormehest mõne meetri kaugusele, tulistan talle kiiresti kaks kuuli kuklasse.

Ta kukub hääletult. Munakivid tema pea ümber värvuvad kiiresti punaseks.

"See on saatus," sosistan temast möödudes. "See polnud mina, see oli saatus." Kõnnin edasi. Tänav on tühi. Ma kardan. Ühest majast väljub vanem naisterahvas. Surun püstoli tugevamalt pihku. Mul on hirm.