Nii raske, nii raske on vaadata mööda aastast, mis jättis ellu selle kustumatu jälje, mälestuse võimust, mida võib anda raha; nii keeruline on unustada seda vabadust, mis andis võimaluse vaadata mööda kõigist neist muredest, millega praegu pean päevast päeva pead vaevama. Isegi praegu, juba enam kui kümme aastat hiljem meenutan neid aegu, suul kustumatu naeratus ja peas sähvatamas uued ideekillud, mille suudan kustutada vaid mõistuse range loogikaga. Ja siiani kestis see ahvatlus, siiani elas see osake minust, mis tahtis tõusta kõrgemale taevast, päikesest ja tähtedest, painates mind õhtuti magama jäädes ja hommikuti ärgates - tegelikult lausa iga kord, kui olin sunnitud avama rahakoti, mille sisu paneb mind alati arvestama, kas tasub midagi uut soetada või mitte.
Oli ju nii lahe pärast kahe uue auto ostmist sõpradega mööda väikest Eestit rallida, uusi tutvusi soetada, elada seal, kus vaid tahtsid, nautida teadmist, et elad - muretult järgmise päeva ja nädala suhtes. Saada kõike, mida silm nägi ja soovis, kahtluseta, kas seda ongi üldse vaja. Naeruväärseimateks ostudeks tollal olid vist CD-d, mida tuli igast tanklast vähemalt viis plaati osta - ja tanklais sai käidud vähemalt kaks korda päevas. Kuulasin ma neist plaatidest vaid maksimaalselt paarikümmet, sõbrad kamba peale kokku veel kaks korda sama paljut. Aga ülejäänud mitu, mitu sada? Miks neid vaja oli? Sest see oli lahe...
Elada hotellides, võõrastemajades, kämpingutes - alati parimais numbrites. Ja isegi siis tuli ette veel "priiskamisi". Minna neljakesi hotelli ja võtta lihtsalt neli sviiti, et saaks igavuse korral teineteisel külas käia - ka see liigutus tundus sel hetkel nii naljakas. Elu pidi pakkuma iga päev mingi uue totaka idee, sest muidu oleks liiga igavaks läinud. Igavus oli meie suurim vaenlane...
Ja ometi tekkis sellel ajal ka üks püsivam peatuspaik - Narva maanteel, natuke enne Kiiut asuv 'Musta Kassi Kõrts'. See oli meie peamiseks koduks, staabiks nagu ise seda armast kohta kutsusime. Kolme kuu jooksul veetsime seal vist kokku 30 või 40 ööd, alati meie keeli täispaketiga, mis hõlmas sauna, kaminaruumi, kahte magamistuba, varuvariandiks ka üht kämpingumaja ning toitlustust... Arveid saime lõpuks nädalakaupa, sest kohapeal juba teati, et maksame kindlasti. Mõnus oli. Tolle aasta kõige armsam avastus...
Täna sõitsime mööda sama maanteed ja tuttavasse kohta jõudes keerasime maanteelt ära. Tahtsin uuesti seda kohta näha, meenutada seda, mis oli kunagi. Üle kümne aasta polnud ma jalga sinna tõstnud, kartes, et just seal võib tärgata see kõige vastupandamatum igatsus mineviku positiivsete külgede järele. Täna tundsin, et olen saanud piisavalt tugevaks...
Maja, kus teadsin baari asuvat, oli kadunud. Samuti saun ja üheksa kämpingut. Kõik. Ei ühtegi varet - kõik oli kui maast lahti tõstetud ja minema veetud. Väikest lagendikku kattis juba kollaseks tõmbunud umbrohtu täis hein. Asfalttee, toona veel korralik, oli nüüd täis auke ja pragusid.
Astusin autost välja, süütasin sigareti ja rohkem aimates kui nähes baari juurde viivat rada kõndisin suurte rohupuhmaste vahel. Seisatasin lõpuks kõheldes.
"Vist siin, ei... jah, siin oli sissepääs."
Astusin sammu edasi. Silme ette kerkisid mälupildid. Jah - otse ette jäi tualett, vasakule pöörates sai väikesesse saali. Ja siin!!! Just nende sügislillede asemel oli meie laud. Seal baarilett, seal taga köök, kus korra sain isegi klientidele karbonaadi teha.
Ja siis puhus tuul need pildid minema. Suitsu kimudes vaatasin ringi. Ainsaks tuttavaks asjaks, mida nägin, oli põõsa all vedelev ja mädanev koerakuut - seegi välimuse järgi ootamas oma viimast talve.
Läinud, kadunud - justkui polekski neid olnud. Samuti kui see aasta - tundsin sel hetkel. Männimetsa kohin ja kaugelt maanteelt kostuv mööduvate autode hääl. Ja ei midagi muud...
Ei seda kodu, ei enam autosid, ei enam minevikku. Ringutades tõstsin käed taeva poole.
"Jah - nüüd ma tean, et kõik on läinud," ütlesin autosse istudes. Tehes veel viimase hüvastijäturingi mööda lagendikku piiravat auklikku teed, jäi see nukker lagendik peagi männipuude taha.
Jäi maha paika, kuhu ma enam iialgi ei naase...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar