esmaspäev, 17. november 2008

Hommikused

Mingi üle poole aasta tagasi, kui olin võtnud puhkuse, millest ma ei tahtnud, et mu elukaaslane teada saaks, siis veetsin terve nädala Rahvusraamatukogus, kaasas läpakas ja mõtted, mis ootasid kirjapanekut. Jama oli küll, et pidin nõnda valetama, ent puhkust ei vajanud ma sel hetkel mitte vaid tööst. Igatahes hakkas see koht mulle nii meeldima, et olen siin tagasi.

Tõsi - seekord kellegi eest varjumata ja ajutiselt töötuna. Noh, kui ajutiseks võib nimetada kaht kuud passiivseid tööotsinguid.

Mingis rühmaruumis istudes on hea seljatagusest kohviaparaadist aeg-ajalt cappuccinot tellida, diivanid on ka nahksed - vaata, et mugavam kui kodus, kus kohvi saamiseks peab igasuguste kannude ja vee ja asjadega ringi jooksma. Mugavus maksab ja 50 krooni kolme aasta eest pole säärase mugavuse eest üldse palju küsitud.

Tegelikult mõtlesin mingil hetkel siit isegi ühe privaatruumi pikemaks ajaks rentimisele, sest paar tuhat krooni kuus poleks ju üldsegi palju kesklinnas asuva statsionaarse kontori eest. Ruumi on küll vähe, aga peale läpaka pole muud ju tarviski. Printerite ja muude tarvilike asjade kasutamiseks tuleb vaid mõned sammud astuda, külalisi saab vastu võtta samasugustes rühmaruumides, kus praegugi istun, või siis all kohvikus, mille hinnadki pole eriti tapvad.

Probleemiks vaid teadmatus, mis saaks mu tööülesandeks selleks kontoris. Kirjutamine? Kui jah, siis kellele ja milleks? Endale pole nagu erilist mõtet, sest endale palga maksmiseks peaks ma ka midagi teenima:)

Vahet pole! Praegu, täna on mul hea. Ongi jook jälle otsas ja tuleb uue järgi minna. Varsti jõuab ka "Californicationi" uus osa arvutisse ja saab selle vaatamisega aega veeta.

Ja peagi ongi üks järjekordne mõttetu päev omadega õhtas...

Damn it!

Kommentaare ei ole: