pühapäev, 16. november 2008

Elagu pensionärid!

Mitte, et ma oleks nende suur fänn - liiga palju on igalt poolt loetud ja nähtud nende igapäevast käitumist -, aga eile RRKs käies kuulsin ma kohvikus istudes pealt üht vestluskatket, mis pani mu naeratama kõige selle halva taustal, mis neist räägitakse.

Kuna jõudsin raamatukokku tunnikese enne selle avamist, otsustasin aega sisustada kohvikus istudes. Tellisin omale latte, lõin vihiku lahti ja hakkasin 'tööd' tegema. Kui mul on tavaliselt kaasas iPod, et keskenduda, siis seekord pidin leppima taustamüraga.

Minu vastaslauas istusid kaks tädikest, vanust oli neil kuuekümne viie ja seitsmekümne viie vahel. Nad jõid teed ja sõid just ahjust tulnud saiakesi, rääkides oma tavapäraseid jutte, mis tavaliselt mu tähelepanu ei ärata. Siiski on olemas mõned märksõnad, mis võivad mind köita. Üks nendest on 'miljon'.

Järgnev ei ole tsiteeritud sõna-sõnalt, kuid püüan mõtte samaks jätta.

"Palju meid siin on? Miljon vist," arvas üks tädike. "Minul ei oleks küll kahju iga kuu sada krooni riigile anda, et see oma võlad teistele ära maksaks. Meid on siin riigis ikka nii palju, et suure summa kokku saaks."

Mnjah! Teostamatu (vähemalt Eestis), aga armas soov.

Tegi mu hommiku natuke valgemaks tookord...

Kommentaare ei ole: