"Sa oled mu parim sõber, parim inimene, keda ma kunagi tundnud olen," pomises Aleks teisel pool lauda istujale. Ta põrnitses oma kokteiliklaasi, milles viin ja jõhvikamahl olid segunenud heleroosaks, läbipaistvaks, peadpehmendavaks vedelikuks. Ettekandja oli juba lugematu koguse tühje klaase laualt minema kandnud. Tema vastas istuva Arno pea õõtsus muusikarütmis väsinult ja prillid eest võtnud, toetas ta selle raskelt kätele.
Aleks oli suur mees, laiad õlad olid mälestuseks aastatepikkustest maadlus- ja poksitreeningutest. Tema välimuse krooniks oli siiski läikiv kiilaspea, mille põhjuseks ei olnud mitte vanus - Aleks oli vaevu üle kolmekümne. Põhjuseks oli harjumus, mis sai alguse ühest keskkoolis toimunud protestist õpetajate tegevuse vastu, mil terve tema klass oli uue sisekorraeeskirja vastu meelt avaldades end kiilaks ajanud. Ka tüdrukud. Aleks mühatas. Tema kahekümnest ilusast klassiõest nägid vaid kaks ka juusteta kenad välja. Ülejäänud, noh... Aleks libistas käega üle sileda pealae ja irvitas.
"Mida sa naerad?" küsis taaskord pilgu tõstnud Arno. Aleks üritas fokusseerida laialivalguvat pilti.
Arno meenutas talle üht ammust ja kahjuks ammukadunud sõpra, parimat, kes tal kunagi olnud oli. Aleks ei teadnud Marguse saatusest midagi - lihtsalt ühel täiesti tavalisel päeval kümmekond aastat tagasi oli sõber, keda ta teadis ja usaldas juba lasteaia viimasest rühmast alates, lihtsalt kadunud. Ei ühtki teadet, lihtsalt kadunud. Vaid mälestus temast elas veel sügaval paljude tema sõprade südames.
Aleks oli baari tulles ainsa vaba koha leidnud suures lauas, mille ääres Arno juba istus. Pärast esimest kokteili oli ta vaikuse murdnud, hakates talle rääkima, kui neetult hea meel on tal samal päeval kaugel maal kaasmaalase poolt saavutatud kuldmedali üle. Peagi teadis ta juba vestluskaaslase nime ja mida edasi vestlus arenes, seda enam märkas ta Arnos samu jooni, mis olid tema ammukadunud sõbras. Täpselt nagu Marguski kunagi, töötas Arno arvutite peal ja teda huvitas samasugune muusika ja kirjandus. Suures jutu- ja äratundmistuhinas ei märganud Aleks sedagi, et pärast esimesi kahte temaostetud jooke oli ülejäänud tellimused esitanud Arno.
"Ah, ei midagi," ühmas mees. "Lihtsalt kooliaeg tuli meelde. Elu lihtsalt on naljakas."
Arno võpatas. Hoolimata sissekallatud alkoholi suurest kogusest Aleks märkas seda; see oli üks, mida tema sõber oli talle õpetanud - alati peab pöörama tähelepanu oma vestluskaaslasele.
"Mis? Midagi on valesti?"
"Ei." Arno ohkas sügavalt ja vajus kössi.
"Ikkagi?"
"Su lause meenutas mulle midagi. Midagi, miks elu ei ole üldse naljakas," lausus Arno vaikselt.
Aleks peatas möödajalutava ettekandja ja tellis endale pudeli õlut - talle meeldis maailmaasju arutada õlle kõrval. Viin oli tema jaoks meelelahutus.
"Ära sa märgi... Tegelikult, kui õige nurga alt asju vaadata, võib iga asi naljakana mõjuda. Elu ei või tõsiselt võtta, muidu see tapab su," naeratas Aleks lõbusal toonil rääkides, et vestluskaaslase tuju tõsta. Mõju oli vastupidine.
Arno silmi ilmusid pisarad. Mees võttis põuetaskust rahakoti ja pani selle avatuna Aleksi ette. Ta nägi kena perepilti, millel Arno oli naise ja kolme väikese lapsega.
"Ütle seda neile!"
Aleks tõstis raskelt oma pilgu. "Mis juhtus?"
Arno võttis klaasi oma joogiga ja hoidis seda pikalt käes, silmad kinni rahakoti vahelt paistval fotol. Siis jõi ta selle ühe sõõmuga tühjaks.
"Mingi segane. Lihtsalt astus keset päeva korterisse ja tappis kõik." Arno hääl värises.
"Kas ta saadi kätte?"
"Jah. Aga tema advokaadid päästsid ta peaaegu kõigist süüdistustest..." Arno vajus rinnuli lauale ja hakkas lohutamatult nutma. Kõrvallaudades istujad pöörasid oma imestunud pilgud nende poole, kuid piisas vaid Aleksi tõsisest pilgust ümberkaudsetele, et kõik pealtnäha jätkaksid oma poolelijäänud jutuajamisi. Ta patsutas oma suure käega Arno õlga.
Ettekandja tõi tellitud pudeli. Aleks rüüpas lonksu õlut. "Ta ikka sai karistuse?"
Arno tõstis vihast leegitseva pilgu. "Jah. Ta pidi mingid aastad olema kusagil haiglas. Mitte vanglas, vaid HAIGLAS!!!" Viimase sõna karjus mees juba üle saali.
Taas pidi Aleks teisi külastajaid vaatama ja baarmanile käega märku andma, et kõik on korras.
"Ei ole võimalik!" pomises Aleks. Ta tundis, kuidas viha säärase ebaõigluse üle tema sees pööritama hakkab. "Selline inimene tuleks kõige valusamal, piinavamal moel ära tappa!"
"Mida see muudaks? Kas see tooks..." Arno tardus, silmad baari uksele naelutatud. "Ei..." Ta hääl värises. Aleks pööras pilgu samas suunas.
Baariuksel seisis pikka kasvu habetunud mees, vaadates uuriva pilguga üle baari. Siis libisesid ta silmad üle Aleksi ja Arno laua, pöördusid kohe tagasi ja mees naeratas.
"Mis on?" küsis Aleks tagasi Arno poole pöördudes. Mees värises.
"Tema... See on tema..." sosistas Arno, silmis valuga segatud õudus. Aleks ei kuulnud, ei näinud, vaid tajus, kuidas uustulnuk nende lauale lähenes. Ta valmistus uuesti pöörduma, kui kellegi tugev käsi talle õlale langes.
"Tere," ütles sügav ja näiliselt sõbralik hääl tema selja tagant. Raevunult haaras Aleks õllepudeli kaelast, lajatas pudeli kildudeks ja lõi kiirelt ümber pöördudes.
"Sõ..." suutis tulija vaid öelda enne, kui klaas tema kõrri tungis. Ta vaid korises, kui aeglaselt põlvili vajus. Aeglaselt tõstis ta käed, püüdes end ülal hoida Aleksi sviitrist hoides, silmis pilk täis valu, imestust... ja rõõmu, mis seal aeglaselt kustus. Tugeva tõmbega püüdis ta end veel püsti ajada, kuid jõud kadus kiiresti.
Aleksi silmad olid kinni kukkuja omades. Ta vaatas ja tundis, kuidas maailm pimedamaks muutub.
"Margus?!" Ta pigem hingas, kui ütles seda.
*
Mööda pimedat tänavat kodu poole jalutava ja sigaretti suitsetava Arno jopetaskus helises mobiil. Ta vastas kõnele mõne helina järel.
"Jah, tsau, mina... Varsti, kallis. Ütle neile, et issi jõuab varsti koju... Jah, kuulsin küll. Täitsa segane... Ei, ma ei olnud õnneks seal... Ei, ma ei joonud... Vaid mahla. Mina lihtsalt lõbutsesin..."
Aleks oli suur mees, laiad õlad olid mälestuseks aastatepikkustest maadlus- ja poksitreeningutest. Tema välimuse krooniks oli siiski läikiv kiilaspea, mille põhjuseks ei olnud mitte vanus - Aleks oli vaevu üle kolmekümne. Põhjuseks oli harjumus, mis sai alguse ühest keskkoolis toimunud protestist õpetajate tegevuse vastu, mil terve tema klass oli uue sisekorraeeskirja vastu meelt avaldades end kiilaks ajanud. Ka tüdrukud. Aleks mühatas. Tema kahekümnest ilusast klassiõest nägid vaid kaks ka juusteta kenad välja. Ülejäänud, noh... Aleks libistas käega üle sileda pealae ja irvitas.
"Mida sa naerad?" küsis taaskord pilgu tõstnud Arno. Aleks üritas fokusseerida laialivalguvat pilti.
Arno meenutas talle üht ammust ja kahjuks ammukadunud sõpra, parimat, kes tal kunagi olnud oli. Aleks ei teadnud Marguse saatusest midagi - lihtsalt ühel täiesti tavalisel päeval kümmekond aastat tagasi oli sõber, keda ta teadis ja usaldas juba lasteaia viimasest rühmast alates, lihtsalt kadunud. Ei ühtki teadet, lihtsalt kadunud. Vaid mälestus temast elas veel sügaval paljude tema sõprade südames.
Aleks oli baari tulles ainsa vaba koha leidnud suures lauas, mille ääres Arno juba istus. Pärast esimest kokteili oli ta vaikuse murdnud, hakates talle rääkima, kui neetult hea meel on tal samal päeval kaugel maal kaasmaalase poolt saavutatud kuldmedali üle. Peagi teadis ta juba vestluskaaslase nime ja mida edasi vestlus arenes, seda enam märkas ta Arnos samu jooni, mis olid tema ammukadunud sõbras. Täpselt nagu Marguski kunagi, töötas Arno arvutite peal ja teda huvitas samasugune muusika ja kirjandus. Suures jutu- ja äratundmistuhinas ei märganud Aleks sedagi, et pärast esimesi kahte temaostetud jooke oli ülejäänud tellimused esitanud Arno.
"Ah, ei midagi," ühmas mees. "Lihtsalt kooliaeg tuli meelde. Elu lihtsalt on naljakas."
Arno võpatas. Hoolimata sissekallatud alkoholi suurest kogusest Aleks märkas seda; see oli üks, mida tema sõber oli talle õpetanud - alati peab pöörama tähelepanu oma vestluskaaslasele.
"Mis? Midagi on valesti?"
"Ei." Arno ohkas sügavalt ja vajus kössi.
"Ikkagi?"
"Su lause meenutas mulle midagi. Midagi, miks elu ei ole üldse naljakas," lausus Arno vaikselt.
Aleks peatas möödajalutava ettekandja ja tellis endale pudeli õlut - talle meeldis maailmaasju arutada õlle kõrval. Viin oli tema jaoks meelelahutus.
"Ära sa märgi... Tegelikult, kui õige nurga alt asju vaadata, võib iga asi naljakana mõjuda. Elu ei või tõsiselt võtta, muidu see tapab su," naeratas Aleks lõbusal toonil rääkides, et vestluskaaslase tuju tõsta. Mõju oli vastupidine.
Arno silmi ilmusid pisarad. Mees võttis põuetaskust rahakoti ja pani selle avatuna Aleksi ette. Ta nägi kena perepilti, millel Arno oli naise ja kolme väikese lapsega.
"Ütle seda neile!"
Aleks tõstis raskelt oma pilgu. "Mis juhtus?"
Arno võttis klaasi oma joogiga ja hoidis seda pikalt käes, silmad kinni rahakoti vahelt paistval fotol. Siis jõi ta selle ühe sõõmuga tühjaks.
"Mingi segane. Lihtsalt astus keset päeva korterisse ja tappis kõik." Arno hääl värises.
"Kas ta saadi kätte?"
"Jah. Aga tema advokaadid päästsid ta peaaegu kõigist süüdistustest..." Arno vajus rinnuli lauale ja hakkas lohutamatult nutma. Kõrvallaudades istujad pöörasid oma imestunud pilgud nende poole, kuid piisas vaid Aleksi tõsisest pilgust ümberkaudsetele, et kõik pealtnäha jätkaksid oma poolelijäänud jutuajamisi. Ta patsutas oma suure käega Arno õlga.
Ettekandja tõi tellitud pudeli. Aleks rüüpas lonksu õlut. "Ta ikka sai karistuse?"
Arno tõstis vihast leegitseva pilgu. "Jah. Ta pidi mingid aastad olema kusagil haiglas. Mitte vanglas, vaid HAIGLAS!!!" Viimase sõna karjus mees juba üle saali.
Taas pidi Aleks teisi külastajaid vaatama ja baarmanile käega märku andma, et kõik on korras.
"Ei ole võimalik!" pomises Aleks. Ta tundis, kuidas viha säärase ebaõigluse üle tema sees pööritama hakkab. "Selline inimene tuleks kõige valusamal, piinavamal moel ära tappa!"
"Mida see muudaks? Kas see tooks..." Arno tardus, silmad baari uksele naelutatud. "Ei..." Ta hääl värises. Aleks pööras pilgu samas suunas.
Baariuksel seisis pikka kasvu habetunud mees, vaadates uuriva pilguga üle baari. Siis libisesid ta silmad üle Aleksi ja Arno laua, pöördusid kohe tagasi ja mees naeratas.
"Mis on?" küsis Aleks tagasi Arno poole pöördudes. Mees värises.
"Tema... See on tema..." sosistas Arno, silmis valuga segatud õudus. Aleks ei kuulnud, ei näinud, vaid tajus, kuidas uustulnuk nende lauale lähenes. Ta valmistus uuesti pöörduma, kui kellegi tugev käsi talle õlale langes.
"Tere," ütles sügav ja näiliselt sõbralik hääl tema selja tagant. Raevunult haaras Aleks õllepudeli kaelast, lajatas pudeli kildudeks ja lõi kiirelt ümber pöördudes.
"Sõ..." suutis tulija vaid öelda enne, kui klaas tema kõrri tungis. Ta vaid korises, kui aeglaselt põlvili vajus. Aeglaselt tõstis ta käed, püüdes end ülal hoida Aleksi sviitrist hoides, silmis pilk täis valu, imestust... ja rõõmu, mis seal aeglaselt kustus. Tugeva tõmbega püüdis ta end veel püsti ajada, kuid jõud kadus kiiresti.
Aleksi silmad olid kinni kukkuja omades. Ta vaatas ja tundis, kuidas maailm pimedamaks muutub.
"Margus?!" Ta pigem hingas, kui ütles seda.
*
Mööda pimedat tänavat kodu poole jalutava ja sigaretti suitsetava Arno jopetaskus helises mobiil. Ta vastas kõnele mõne helina järel.
"Jah, tsau, mina... Varsti, kallis. Ütle neile, et issi jõuab varsti koju... Jah, kuulsin küll. Täitsa segane... Ei, ma ei olnud õnneks seal... Ei, ma ei joonud... Vaid mahla. Mina lihtsalt lõbutsesin..."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar