Kuidas mõista mõtteid, mis täna hommikul peas ringlevad? Kuidas olla nii, et mõtted möödunud ööst ja tähtedest ja kuust ja märja lehevaiba alla mattunud vanast mõisapargist laseks elada elu, mis jääb väljapoole muinasjuttu, mis on viimase pooletist kuu jooksul mu elu nii kindlalt oma haardesse võtnud, et päevasel ajal Tallinna tänavail ringi käies näib kogu see ümbritsev elu, sellega kaasnev kiirustamine ja sagin täieliku unenäona, kontekstist väljarebitud lõiguna mõne ulmekirjaniku utoopilist paralleelreaalsust kirjeldavast teosest?
Alexela, Adidas, Viru Keskus, Järve Selver - nii tähenduseta tunduvad kõik need tänavail säravad reklaamid, nii kohatud oma vormides, välimuses, asukohas. Nii ebareaalsed, et näivad unenäona. R-Kioskist sigarette ostes tuleb näole totter naeratus, millele müüjatar vastab muretseva, küsiva pilguga. Kurat! - isegi mu armas päkapikk Paul näib praegusel hetkel reaalsema isikuna, kui see sinist kitlit kandev tädike teiselpool klaasi.
Süütan sigareti ja jalutan edasi. Inimesed mööduvad minust, ma näen vaid nende varje - neid ei ole olemas, kuigi mu mõistus üritab end läbi selle südame poolt loodud udumassi võimule pressida. Jõuetud katsed, pingutused. Süda kilkab rõõmust, meenutades seda silmapaari, mis mulle nii pingsalt otsa vaatas - ja udu pakseneb. Reaalsus kaugeneb veelgi, muinasjutt muutub veelgi tõelisemaks...
Sa küsisid, kas see jääb kestma. Kuidas teisiti see saakski?! Pigem võiks küsida, kas reaalsus jääb kestma - sellele küsimusele vastates hakkaksin kõhklema. Kolmkümmend üks aastat elu selles niinimetatud reaalsuses - ja poolteist viimast kuud on pannud mind tõsiselt kahtlema selle olemasolus.
Ja ometi - kusagil ma ju kirjutan neid ridu, kusagil ilmuvad need sinu silme ette, kusagil sa loed neid. Mis koht see selline on? Kas tõesti on see kui savikamakas, millest peame oma tunnetega vormima just sellise maailma, milles me saaksime olla sama õnnelikud, kui oleme oma muinasjutus?
Kusagil budistlikust raamatust jäi mul kunagi meelde mõte - ära püüa kujundada maailma enda järgi, püüa ennast kujundada maailma järgi. Päris pikalt pidasin seda mõtet õigeks, uskudes selles peituvasse tõeterasse. Nüüd kahtlen... Nagu kõiges muuski viimase aja jooksul toimunu tagajärjel...
Sest kuidas, kurat, ma saaksin kujuneda millegi järgi, mis on kadunud, moondunud vaid materjaliks, vormituks, oodates kunstniku kätt?
Alexela, Adidas, Viru Keskus, Järve Selver - nii tähenduseta tunduvad kõik need tänavail säravad reklaamid, nii kohatud oma vormides, välimuses, asukohas. Nii ebareaalsed, et näivad unenäona. R-Kioskist sigarette ostes tuleb näole totter naeratus, millele müüjatar vastab muretseva, küsiva pilguga. Kurat! - isegi mu armas päkapikk Paul näib praegusel hetkel reaalsema isikuna, kui see sinist kitlit kandev tädike teiselpool klaasi.
Süütan sigareti ja jalutan edasi. Inimesed mööduvad minust, ma näen vaid nende varje - neid ei ole olemas, kuigi mu mõistus üritab end läbi selle südame poolt loodud udumassi võimule pressida. Jõuetud katsed, pingutused. Süda kilkab rõõmust, meenutades seda silmapaari, mis mulle nii pingsalt otsa vaatas - ja udu pakseneb. Reaalsus kaugeneb veelgi, muinasjutt muutub veelgi tõelisemaks...
Sa küsisid, kas see jääb kestma. Kuidas teisiti see saakski?! Pigem võiks küsida, kas reaalsus jääb kestma - sellele küsimusele vastates hakkaksin kõhklema. Kolmkümmend üks aastat elu selles niinimetatud reaalsuses - ja poolteist viimast kuud on pannud mind tõsiselt kahtlema selle olemasolus.
Ja ometi - kusagil ma ju kirjutan neid ridu, kusagil ilmuvad need sinu silme ette, kusagil sa loed neid. Mis koht see selline on? Kas tõesti on see kui savikamakas, millest peame oma tunnetega vormima just sellise maailma, milles me saaksime olla sama õnnelikud, kui oleme oma muinasjutus?
Kusagil budistlikust raamatust jäi mul kunagi meelde mõte - ära püüa kujundada maailma enda järgi, püüa ennast kujundada maailma järgi. Päris pikalt pidasin seda mõtet õigeks, uskudes selles peituvasse tõeterasse. Nüüd kahtlen... Nagu kõiges muuski viimase aja jooksul toimunu tagajärjel...
Sest kuidas, kurat, ma saaksin kujuneda millegi järgi, mis on kadunud, moondunud vaid materjaliks, vormituks, oodates kunstniku kätt?
1 kommentaar:
Väga hea!
Postita kommentaar