Rõdul suitsu tehes hakkasid silma väikesed grimmeritud elukad, kes tasahilju ümber maja jooksid, kätes kotid, kuhu loodetakse täidet. Minnakse võõraste uste taha, lauldakse, vahel ka tantsitakse ja nii need kommid, küpsised ja viimasel ajal ka sularahapaberid tulevadki. Lastel oleks hea elu, kui selliseid päevi aastas rohkem oleks.
Samas oleks see veel parem, kui nad sel päeval saaksid ajas tagasi minna - nii aastat viisteist või kakskümmend - kui kortermajade välisustel ei olnud fonolukke ja sai probleemitult iga pahaaimamatu korteriomaniku uksekella piinata nii kaua, kuni uks viimaks tüdinud näoga lahti tehakse. Sellised tüdinud võõrustajad olid tavaliselt kõige magusamateks ohvriteks - neil ei olnud kunagi komme varuks ostetud ja siis pidid nad traditsioonide eiramise eest karistuseks oma rahakotti kergendama.
Tol ammusel ajal, kui isegi sai veel kahel õhtul aastas koleda näoga ringi joostud, siis oli meil aastast aastasse sama löögirühm. Kahel poisil olid seljakotid magusa tarbeks, ühel rahakott, kuhu 'sulli' koguda ja neljandaks liikmeks oli tavaliselt klassiõde, sest keegi pidi ju vajadusel ka laulma või tantsu lööma. Meie, poisid, seda ei osanud, seepärast valisimegi hoolikalt kohti, kus meist tahetaks võimalikult ruttu ja hääletult lahti saada.
Parimaks aastaks jäigi vist kolmanda klassi sügis, kui meie edumeelse röövretke tulemuseks langes kolm seljakotti magusat (käisime kodus tühjendamas vahepeal) ja peaaegu viiskümmend rubla - pea pool tolleaegsest keskmisest palgast. Vedas tookord seepärast, et mu tolleaegne rühmakaaslane oli kõigile tuntud kraaka ja nii sai vähem organiseeritumaid gruppe suurtest majadest eemale hirmutatud. Traditsioonid traditsioonideks, aga äris ei tuntud sõprust juba sellel kaugel ajal.
Lisaks korralikule teenistusele saime järgmistel päevadel kooliski veel tavalisest suuremat populaarsust nautida, sest ranitsas olevad kommid lõhnasid hästi ja vahetunnil jäätiseputkasse joostes tekkis juurde nii mõnigi uus sõber, kes oli 'kogemata' vanemate antud taskuraha koju jätnud.
Jah - kauged ajad, toredad ajad... Nostalgia lööb pea kohal laineid kokku ning kui mõni minut tagasi pahaaimamatult ukse avasin, avastasin sealt kamba väikeseid hernehirmutisi, kes olid end kuidagi fonolukust mööda nihverdanud. Nad jõudsid juba suud lahti teha, aga ma vaigistasin need pisikesed paharetid käeviipega - esiteks on mulle elevant kõrva peale astunud ja ma ei jaga muusikast midagi, teiseks ei tahtnud ma olla ainus loll trepikojas, kes ust avades üllatuse osalise saab - usun, et väikeste Martide laul või jorin või joodeldus oleks trepikojas piisava hoiatushelinana kajanud. Leidsin rahakotist enam-vähem sobiva summa ja sulgesin ukse, jäädes ise kahjurõõmsa muigega ootama. Ja mitte asjatult. Peagi kuulsin ukseavamis klõpsu ja seejärel rõõmsameelset "Laske mardid uksest sisse..."
Ilus... Vähemalt keegi veel...
Paras... :D
Tol ammusel ajal, kui isegi sai veel kahel õhtul aastas koleda näoga ringi joostud, siis oli meil aastast aastasse sama löögirühm. Kahel poisil olid seljakotid magusa tarbeks, ühel rahakott, kuhu 'sulli' koguda ja neljandaks liikmeks oli tavaliselt klassiõde, sest keegi pidi ju vajadusel ka laulma või tantsu lööma. Meie, poisid, seda ei osanud, seepärast valisimegi hoolikalt kohti, kus meist tahetaks võimalikult ruttu ja hääletult lahti saada.
Parimaks aastaks jäigi vist kolmanda klassi sügis, kui meie edumeelse röövretke tulemuseks langes kolm seljakotti magusat (käisime kodus tühjendamas vahepeal) ja peaaegu viiskümmend rubla - pea pool tolleaegsest keskmisest palgast. Vedas tookord seepärast, et mu tolleaegne rühmakaaslane oli kõigile tuntud kraaka ja nii sai vähem organiseeritumaid gruppe suurtest majadest eemale hirmutatud. Traditsioonid traditsioonideks, aga äris ei tuntud sõprust juba sellel kaugel ajal.
Lisaks korralikule teenistusele saime järgmistel päevadel kooliski veel tavalisest suuremat populaarsust nautida, sest ranitsas olevad kommid lõhnasid hästi ja vahetunnil jäätiseputkasse joostes tekkis juurde nii mõnigi uus sõber, kes oli 'kogemata' vanemate antud taskuraha koju jätnud.
Jah - kauged ajad, toredad ajad... Nostalgia lööb pea kohal laineid kokku ning kui mõni minut tagasi pahaaimamatult ukse avasin, avastasin sealt kamba väikeseid hernehirmutisi, kes olid end kuidagi fonolukust mööda nihverdanud. Nad jõudsid juba suud lahti teha, aga ma vaigistasin need pisikesed paharetid käeviipega - esiteks on mulle elevant kõrva peale astunud ja ma ei jaga muusikast midagi, teiseks ei tahtnud ma olla ainus loll trepikojas, kes ust avades üllatuse osalise saab - usun, et väikeste Martide laul või jorin või joodeldus oleks trepikojas piisava hoiatushelinana kajanud. Leidsin rahakotist enam-vähem sobiva summa ja sulgesin ukse, jäädes ise kahjurõõmsa muigega ootama. Ja mitte asjatult. Peagi kuulsin ukseavamis klõpsu ja seejärel rõõmsameelset "Laske mardid uksest sisse..."
Ilus... Vähemalt keegi veel...
Paras... :D
1 kommentaar:
et kohe paras või?
Postita kommentaar