Kuna minu ajakava on nagu on, mis tähendab, et aega on, aga kava selle sisustamiseks mitte, siis otsustasin, et proovin osa võtta. Et saab nagu mitu kärbest ühe hoobiga - pole ma ju varem PÖFFil käinud (maakas - mis teha?!) ja pole kunagi ka moefilme vaadanud. Muidugi sai piletite lunastamise nimel tiba udutatud (et mul eksisteerib suur huvi moe vastu), aga ma kasutasin selleks oma pisikest abilist, seega ei lähe see vist pettusena arvesse. Ja et mu blogi ja mind ennast nüüd pisimõõdulises kelmuses ei süüdistataks, siis kirjutan siia ka arvustuse ära. Mis on tegelikult suht lihtne, sest mõtteid on.
Alustuseks pean vist mainima, et läksin sinna suhteliselt suurte eelarvamustega. Nimelt ühe mu valitud filmi kohta netist infot otsides sain teada, et see on osalenud paljudel festivalidel. Eelarvamused tekkisid siis, kui selgus, et kahe kolmandiku festivalide nimed sisaldasid sõnu gay & lesbian. Hmm... Kahtlane tundus see värk... Niisiis nihverdasin omale kena kaaslanna kõrvale, et keegi jumala eest midagi mõtlema ei hakkaks, ja läksin kohale. Teine sõna, mis mind häiris, oli dokumentaal.
Aga nüüd elamuste juurde.
Filmiks number 1 oli:
Picture Me: A Model's Diary
Esiteks sain ma teada, kes on Sara Ziff, et on sellenimeline supermodell, kes on ikka päris kõvade disainerite tööd reklaaminud.
Film ise oli üles ehitatud tema poiss-sõbra Ole Schelli poolt viie aasta jooksul tavakaameraga filmitud lõikudest. Ole Schell - antud filmi režissöör - oli muideks ka ise kohal, vastates pärast filmi vaatajate küsimustele.
Kuna mu enda Montoni pluus on parajasti pesus ja seda PÖFF special'it mulle ei toodud, siis julgen oma arvustust ka tiba norivalt kirjutada. Milleks siis veel kriitikuid otsida kui mitte norimiseks?!
Igatahes jäi mul alul, kui Ole enne filmi lühidalt selle tekkeloost rääkis, kõrvu, et ta filmis oma tüdrukut lihtsalt huvist ja alles hiljem tekkis idee filmi jaoks (kui keegi oli neid filmitud lõike näinud). Sama väitis ta ka pärast küsimuste-vastuste voorus. Filmi suht alguses aga, kui nad Saraga kellegi office'isse vajusid, ütles tollal 19-aastane Sara, et tema poiss väntab temast filmi (movie). Kuna ma enda inglise keelt täiuslikuks ei pea, pärisin selle kohta veel oma kaaslannalt üle, ja tema oli sama asja tähele pannud. Seega on see film vähemalt minu arvates algusest peale olnud sellise projektina mõeldud. Aga eks meile kõigile meeldib vahepeal asju tegelikkusest huvitavamaks teha!
Teine asi, mis mind häirima jäi, oli kahe filmis oma kogemustest rääkinud modelli naiivsus, mis puutus seksuaalsesse ahistamisse. Esimene neist ei osanud pärast toimunut arvata, et see oli ahistamine (kui käsi ootamatult püksi lükatakse!), vaid pidi selle mõistmiseks eraldi kursuse läbima. Teine oli, noh, lihtsalt blond...
Ja kolmandaks - nii mitu huvitavat kohta jäi nägemata KUMU's kasutatava tehnika ja filmi koostöö puudumisele: iga natukese aja tagant hetkeks seisev pilt ja hääl häiris päris kõvasti.
Ja nüüd - hmm! - ei oskagi ma enam millegagi norida.
Kuigi olen siiani suhtunud vastumeelsusega kõikvõimalikesse dokumentaalidesse, siis praegu, kolm tundi pärast filmi lõppu on tunne, et ilma jukerdava tehnikata tahaks seda küll uuesti näha.
Sadadesse tundidesse ulatuvast mustast materjalist on välja nopitud head momendid ja neist korraliku süžeega teos valmis meisterdatud. ('Meisterdatud' on just see õige sõna). Film oli jagatud umbes kaheksaks või üheksaks modelli elu erineva külje all näitavaks lõiguks, mida juhatasid sisse humoorikate lahendustega alapealkirjad. Režissöör sai hästi hakkama varemfilmitud eriteemaliste lõikude sidumisega tervikuks, kasutades selleks hiljem salvestatud intervjuusid Sara vanemate või tuttavatega, või lisades taustale Sara enda hilisemad nägemused toimunust.
Meeldis, et erinevate probleemsete probleemide valgustamiseks ei piirdutud vaid ühe inimese arvamusega, vaid püüti kajastada üldist sisemist meeleolu.
Teema arendus peategelase rahavaimustusest tegelike vajaduste-soovide otsimiseni oli küll aimatav, kui ei mõjunud kulununa.
Võib-olla natuke nõrgaks jäi modellielu raskuste kujutamine. Pigem eelistanuks sellele teemale sügavamat lähenemist - üksikute pisarate näitamine küll sobis, aga ei pannud vähemalt mind veel nii palju kaasa tundma, kui selle taotluseks võis olla. Samuti ei näinud ma seal ajakirjanduse kaudu kuuldud modellide omavahelistest intriigidest, kuid seda ei saa praegu võtta kui objektiivset arvamust. Võib-olla on Sara Ziff tõesti nii tore inimene, et tema intriigidesse ei kukkunud. Igatahes antud filmi vaadates jäi minule temast mulje kui toredast inimesest, keda oleksin isegi raskel hetkel lohutanud.
Seega on esimene film vaadatud, muljed on valdavalt positiivsed. Ole Schell tundus kah piisavalt lahe tüüp, et temaga võiks isegi paar õllet koos libistada. Kui hinnata, siis viiest võimalikust tõstaksin üles neli pöialt (see-eest hästi pikkade küüntega), ja ma ei usu, et ma läheks riidu kellegagi, kes minu soovitusel seda filmi vaatab.
Niisiis soovitan...
PS Ootan huviga järgmist kahte filmi, et kas suudavad need mind samavõrd üllatada.
2 kommentaari:
"Igatahes jäi mul alul, kui Ole enne filmi lühidalt selle tekkeloost rääkis, kõrvu, et ta filmis oma tüdrukut lihtsalt huvist ja alles hiljem tekkis idee filmi jaoks (kui keegi oli neid filmitud lõike näinud). Sama väitis ta ka pärast küsimuste-vastuste voorus. Filmi suht alguses aga, kui nad Saraga kellegi office'isse vajusid, ütles tollal 19-aastane Sara, et tema poiss väntab temast filmi (movie)."
See filmi alguse lõik oli pärit sellest ajast, kui ta juba 24 oli, nagu sissejuhatuseks. all oli nimi ja vanus ka :)
oligi:) sara - 19
Postita kommentaar