Šokeeritud...

Istun siis rahulikult, süvenenuna oma mõtetesse, et kust ja mida varsti süüa hankida, kui rõduuks avaneb ja ta rõdule astub. Heh - ja mina lootsin siit rahu ja vaikust leida! Tobu! Ma oleks pidanud aimama, et ta tuleb...

Alul käitus ta suht normaalselt: süütas oma sigareti ja rõdul edasi-tagasi lonkides mürgitas ta oma kopsusid. Nii suur tahtmine oli tähendusrikkalt köhatada, et ta ei ole siin ikkagi üksi, aga kas ta kuulanuks? Vaevalt. Temasugused ei kuula kunagi. Pealegi heitis ta mulle üksikuid mõtlikke pilke. Mõtlesin juba korraks lahkumisele, aga seda tehes oleks ma teda kindlasti puudutanud, mida ma aga kohe üldse ei tahtnud.

Siis - täiesti ootamatult - kükitas ta minu ette maha ja vaatas mulle pingsalt silma, sigaret suunurgas tilpnemas. Pilgutasin ehmunult silmi, sest ei teadnud, mida temalt oodata. Ta vaatas ja vaatas ja vaatas ning siis, ühtki sõna lausumata tõstis ta mu omale sülle ja hakkas mu pead paitama.

Väristasin end, kuid vastuhakuks olin liiga kohkunud. Lasin sel sündida, sest ma teadsin teda endast palju tugevama olevat. See oli isegi omamoodi... Paremat leidmata kasutaksin vist sõna 'meeldiv'...

Sama järsku, kui ta mind haaranud oli, asetas ta minu ka tagasi mu endisele kohale, viskas sigareti tuhatoosi ja lahkus. Segadus valdas mu mõtteid, juba pähekerkinud ideed söögist olid haihtunud. Mõtisklesin tema motiivide üle.

Ja järsku avanes uks taas ning ta naases, käes kaamera ja hakkas minust pilte klõpsima. Üks neist on siia alla lisatud.

No saa siis neist inimestest aru, onju?!