Saatja

Tavaline õhtu, tavaline linn, tavaline inimene. Aknalauale toetudes päeva viimast suitsu tehes vaatab ta tänaval kahes suunas kihutavaid autosid. Korraks liigub pilk köögilaual olevatele autovõtmetele, ent pead raputades tõrjub ta selle mõtte eemale – paar õlut tiksuvad veel sees ja sõitmine ei oleks praegusel hetkel see kõige õigem tegu. Ebaõnne korral lisanduks lubadeta sõidu trahvile ka veidi suurem summa joobeastme eest. Aga nii väga tahaks – lüüa kõigele käega ja lihtsalt elada, tunda mõnu sellest, et hingad, et oled vaba tegema kõike, mis parajasti pähe tuleb.

Just päev või kaks tagasi oli ta tuttavaga baaris istudes samal teemal rääkinud. Põhjuseks võis olla juba tarvitatud suur alkoholikogus, kuid nad mõlemad olid nõustunud, et vabadust kui sellist ei ole kerge leida. Alati on kusagil mingid piirid, nõmedad seadused, mis takistavad tegemast asju, mis võivad pähe tulla. Alati on kusagil keegi, kelle arvates sa teed siis midagi valesti. Ta ei olnud küll kunagi alkoholi tarvitanuna autot juhtinud – seda isikliku heaolu huvides, mitte seadusekartusest –, kuid teadmine selle seaduse olemasolust häiris teda. Tegelikult häiris teda kõik, mis üritas kuidagiviisi tema käitumist suunata.

„Ma ei ole lammas, et peaks karjast kuulama,“ pomises ta omale habemesse. Las lollid sõidavad, kui tahavad, saavadki kiiremini surma. Ja kui saabki keegi teine nende kaasabil surma – mis siis? Ju oligi saatus selline. Kui keegi peab sel hetkel surema, siis ta ka sureb. Vahet ei ole, kas mõtlemisvõimetu autojuhi või kapi otsast kukkuva telliskivi süül – pärast surma nende pisiasjadega nagunii pead enam ei vaevata. Surm tuli, oli ja viis. Mis siis? Lihtsalt mahajääjatel on autojuhti kergem süüdistada kui telliskivi kuju võtnud saatust.

Ta võttis laualt autovõtmed ja pani esikus mantli selga.

„Kuhu sa lähed?“ kuulis ta magamistoast küsimust.

„Lähen teen paar piljardit,“ ühmas ta enda järel ust sulgedes. Trepikoda oli pime, kuid tuld ta ei süüdanud. Viimased kakskümmend kaheksa aastat elamist samas kohas oli tema jalgadele tee selgeks õpetanud, aga välisuksest väljudes unustas ta siiski, et kell kaks öösel kõlab ukse sulgumine väga valjult. Ja see valjus kajab kitsas trepikojas.

Toyota sedaan oli pargitud kohe trepikoja vastu. Aeglasel sammul käis ta paar ringi ümber auto, lõpetas sigareti ja kui oli koni päeval tekkinud loiku nipsatanud, avas juhiukse. Istme alt leidis ta oma teise rahakoti – eriliste väljaminekute rahakoti – ja jalutas siis eemalasuva pargi poole. Piljardiklubi asus kohe teisel pool seda väikest puudesalu.

Eelmisel õhtul oli ta oma naisega jalutamas käinud. Siis oli samuti pime, tegelikult praegusest pimedamgi, sest praegu olid vähemalt tähed taevas. Naine oli kartnud sinna parki minna: noored huligaanid olid kõik laternad puruks loopinud ning pimedus lasus nende suurte tammede all. Samuti oli naine teadnud, et pargis liigub palju võõrrahvusest narkomaane. Ta oli seepeale naisele veel nähvanud, et millise neetud asja poolest need meie rahvustest narkarid paremad on. Solvumine lõpetas jalutuskäigu oodatust kiiremini.

Tammede alla jõudes süütas mees uue sigareti. Ta muigas, sest miskipärast oli talle meelde tulnud ammuloetud raamat viimasest maailmasõjast. Kuidas snaiprid olid tulistanud pimeduses hõõguvate sigaretiotste järgi. Sigaret kui märklaud tappis tollal hoopis rohkem inimesi kui kopsuhaigused. Sigaret kui märklaud – kas ka praegu? Kuuldud jutud suitsuküsimistest ajasid teda naerma; temalt endalt oli palju küsitud, nii valges kui pimedas, nii ühe kui mitme inimese poolt, aga kaugemale polnud need küsimised läinud – seda mõlema võimaliku vastuse puhul. Ju polnud see saatuse poolt ette nähtud.

„Kas küsitakse suitsu, sõidetakse otsa või kukub telliskivi pähe – mis vahet seal on? Kui juhtus, siis tähendab, et oli vaja.“ Ta kõndis aeglaselt, sest kiiret ei olnud kuhugi. Pargis lasus vaikus. Natuke kummaline reedest ööd ja kesklinna lähedust arvestades, kuid ta ei mõelnud sellele pikemalt. Korraks pani tema hääletu lähenemine võpatama ühel pingil suudleva paarikese, kuid need olid peale tema ka ainsad inimesed kogu pargi peale.

Eespool hakkas paistma juba pargi valgustatud peavärav, kui ta tajus korraga samme enda kõrval. Pead pöörates nägi ta endaga ühte kasvu hallide juustega meest, käed sügavale vatijope taskusse surutud, silmad pea asendi järgi otsustades pargi liivasele kõnniteele suunatud.

Ta vaatas vanameest; vaatas, kuidas see temaga ühte sammu käies jalgu kergelt lohistades sügislehtedes sahistab. Ta jäi seisma. Kaks sammu hiljem tegi sama ka vanamees ja pööras end aeglaselt mehe poole. Pilku tõstmata ta lihtsalt seisis seal, käed ikka veel taskus, kerge värin korraks liigutamas tema kõhetut, jope alla varjunud keha. Mees üritas näha sorgus juuste varjust vanamehe nägu, kuid pimedus varjas kõike. Ta pigem tundis, kui nägi seda kummalist kuju enda ees.

Ta tõmbas mahvi suitsu ja pani siis isegi käed taskusse. Kas öelda midagi? Kas minna edasi? Mõlemad tegevused näisid ühtemoodi tähtsusetud. Vanamehe sõnad ei ütleks talle suurt midagi: vaevalt, et keegi praegusel tunnil tõtt räägiks, eriti keegi nii ootamatult ilmunu ja kummaliselt käituv. Minna? Kindlasti asuks see vanamees taas tema kõrvale, taas tema vasakule käele.

Mees seisis sõnatult. Vaikus oli ka tema kaaslase poolt. Pikad minutid vaikust, siis ei pidanud mees enam vastu.

„Kui sa tahad kaasa tulla, siis pead sa minuga ka paar mängu tegema.“ Nii mõttetuna näis see pimedal pargiteel väljaöeldud lause mehele endale, kuid vastuseks saadud vaevumärgatav noogutus hämmastas teda veelgi enam. Koos jalutasid nad edasi. Tänavavalgustite valgusesse jõudes tekkis mehel kiusatus oma salapärast saatjat vaadata, kuid teades, et piljardit mängides on seda hoopis lihtsam teha, hoidis ta oma silmad eespool paistval valgusreklaamil.

Piljardisaali uksel lõi neile vastu pahvakas hääli segatuna tubakasuitsu ja higihaisuga. See ei olnud suur ega viisakas koht härrasmeestele, pigem väike ja kodune urgas neile, kes otse töölt tulnuna siin aega parajaks tegid, et mitte minna koju, kus väikesest palgast põhjustatud virinad olid saanud tavaliseks osaks pereelus. Siin said lõõgastuda ja juttu vesta need, kes ei olnud elus suuremat midagi saavutanud, kuid kes olid selle saatusega juba aastaid tagasi leppinud. Siin ei pööratud tähelepanu kellelegi, ei hinnatud, ei arvustatud pilkudega nagu mees oli näinud mõnes kesklinna nooblimas kohas.

Talle meeldis siin. Paljusid püsikliente teadis ta nägupidi paremini kui oma töökaaslaseid, kuid nimesid siin ei olnud. Paljudega oli ta õlle kõrvale piljardit tagunud, paljude probleeme teadis ta paremini kui oma elukaaslase omi, aga see oli ka kõik – uksest väljas, vaevu mõne meetri kaugusel tänaval ei teadnud ta neist ühtegi. Kõik olid omad ja samas nii võõrad.

Baarman viipas talle tervituseks peaga. Mees tõstis vastuseks käe ja sammus leti juurde.

„Õhtust. Anna kaks õlut,“ ta vaatas korra ringi, et teha kindlaks vabad mängulauad, „ja snuuker.“ Baarman noogutas ja heitis siis kiire pilgu mehe kaaslase poole, kes polnud seni ühtegi sõna öelnud. Vanamees oli käed sügavale taskusse surunud ja kergelt küürus, silmitses ta põrandat oma jalge ees. Mees mõtles, mida öelda, kuid lõi siis käega ja võttis letile pandud kuulid.
Peaga siia ja sinna tervitusi viibates suundus ta saali kaugemasse nurka palju päevi ja ümberläinud õllekanne näinud piljardilaua juurde. Vanamees järgnes talle vaikides.

„Oskad sa seda mängu ikka?“ küsis ta kuule lauale sättides. Vanamees kehitas õlgu ja noogutas siis viimaks. Mees tõstis küsivalt pilgu. „Oled ikka mänginud varem?“ Uus kõhklev noogutus. Mees raputas arusaamatult pead. Ta astus kiihoidiku juurde, silmitses hetke valikut justkui kavatseks seekord tavalisest erineva kii valida, kuid käsi võttis masinlikult vana lemmiku. Tagasi laua poole pöördudes võttis ta selle äärelt talgikuubiku. „Vali omale kii. Sina alustad.“

Vanamees nööpis hoidiku juurde astudes oma vatijope hõlmad lahti. Mees nägi selle all narmendavat kõrge kraega villast kampsunit ja allpool lottivajunud, viledakskulunud viigipükse. Kodutu, käis mehel läbi pea, kuid see ei häirinud teda.

Kunagi ammu, aastakümneid tagasi kauges nooruses oli ta rännul olles isegi paar nädalat ühes Lõuna-Euroopa väikeriigi kodutute keskuses ööbinud, avastades sealt suure hulga inimesi, kes teda igas mõttes hämmastasid. Nende keerulised, nõnda erinevad saatused olid neid viinud sinna väikesesse majja, kus neist mõned oskasid olla isegi õnnelikud. Õnnelikud, et nad veel üldse elavad.

Mees mühatas. „Ma olen Meelis.“ Vanamees, kes oli juba sihtimiseks kummardunud, tõstis pilgu. Esmakordselt nägi mees tema tumepruunide, peaaegu mustade silmade lõikavat pilku, mis heideti sorgus, halliseguste juuste varjust. Vaevumärgatav muie ja peanoogutus. Siis vanamees lõi. Mitte tugevalt ja Meelise hämmastuseks veeres kiipall sinna, kuhu tema oli alati üritanud lüüa, kuid millega ta nii harva hakkama oli saanud. Ta oli omadega snuukris.

„Kas see oli õnn?“ küsis ta kulmu kortsutades. Vastuseks sai ta järjekordse õlakehituse. „Hmm... Vähemalt tõotab tulla huvitav mäng. Kas sa süüa tahad?“ Vastuse asemel heitis vanamees pilgu üle mitte kõie puhtama saali. „Toidud on siin normaalsed,“ sõnas Meelis, iseendalegi ootamatult vabandava tooniga. Uut vastust ootamata hõikas ta baarmanile tellimuse kahele šašlõkile. „Kuidas ma sind kutsuda võin?“

Vanamees oli vait, osutades vaid laua poole. Mees silmitses seisu ja tegi siis löögi. Vähese õnnega koos tabas tema vindiga löök siiski soovitud punaseid kuule. Natuke uhkelt ja võidukalt naeratas ta laialt. Järgmised kümme minutit toksiti vaikides, lootuses vastasele mitte anda võimalust vabaks löögiks augule.

„Andres.“

Vanamehe häält kuuldes Meelis võpatas ja kauasihitud löök läks soovitust mujale. Vaid suur vedamine päästis teda miinuspunktidest. Mees ajas end sirgu.

„Andres on su nimi?“

„Ka seda.“ Vanamehe hääl oli sügav ja kare, tundudes kõrvu kriipivat. Meelis pani selle automaatselt suitsetamise arvele, kuigi ei olnud vanameest veel sigaretiga näinud.

„Miks sa mul järgi käima hakkasid?“ küsis mees esimese pähetuleva mõtte. Vanamees lõi esimese punase kuuli auku, jälgis siis kiipalli liikumist ja ohkas.

„Ma tahtsin teada, kas sa oled hea inimene.“

Meelis ei mõistnud. Ta ütleski nii.

„Ma olen sind palju kordi näinud ja sellele mõelnud. Täna ma otsustasin selle välja uurida.“

„Kus sa mind näinud olen?“ vaatas mees Andrest, olles täiesti kindel, et tema pole vanameest kunagi kohanud. „Sina ei tule küll tuttav ette, ei esimesel ega ka teisel pilgul.“

„Ma peatun siin lähedal. Olen sind näinud pargis, kohanud teel tööle ja koju, aga ma ei imesta sinu üllatuse üle. Sa ei ole nii tähelepanelik olnud, et mind märgata,“ naeratas vanamees oma kavalat naeratust, kui ta pärast õnnestunud seitsmepunktilööki teisele poole lauda kõndis.

Meelis sügas kukalt. Andrese öeldu vastas tõele: vaadates vanamehe välimust, ei mäletaks ta temaga kohtumist isegi siis, kui ta olnuks kunagi Andresele otsa jooksnud. Viimastel aastatel oli palju selliseid inimesi tänavatele ilmunud ja Meelis ei olnud neid kunagi vaadanud. Ta oli neid näinud, kuid mitte vaadanud, ja võimalik, et ta oli kunagi näinud ka vanameest, kes praegu juba kolmanda kuuli järjest sisse lõi. Järgmine löök aga ebaõnnestus ja nüüd avanes Meelisel võimalus enda olukorda parandada.

„Mille peale mängite?“ küsis kahe taldrikuga laua juurde astunud baarman. Vanamees vaatas tulijat küsivalt, Meelis raputas pead.

„Lihtsalt.“ Ta osutas väikesele lauale seina ääres. Baarman viis taldrikud sooja, hästilõhnava toiduga sinna ning läks järgmise laua juurde – muidu seltskondlik Meelis tundus talle täna tõrjuvana. Ja veel see vanamees.

Andres võttis taldrikust väikese lihavarda ja astus mõtlikul pilgul laua juurde. „Kas sa tavaliselt mängid panuste peale?“ Meelis noogutas. „Kogu aeg?“ Taaskord nõustuv pealiigutus. „Miks sa mulle seda ei pakkunud?“

Ta ei tahtnud seda, kuid Meelis tundis, kuidas naeratus vastu tema tahtmist näole ilmus. „Anna andeks. Minu rumalad eelarvamused, aga mulle tundus, et see olnuks liig. Ma mängin raha peale.“

„Ja sa arvasid, et mul seda ei ole?“ kortsutas vanamees kulmu ja Meelisele tundus nagu näinuks ta Andrese silmis viha. Kuid vaid korraks, sest hetk hiljem oli vanamehe tumedates silmades taaskord salapärane naeratus.

„Mmm. Jah, kui aus olla.“

„Tõepoolest rumal eelarvamus,“ nentis Andres. „Kui suure summa peale sa siis tavaliselt mängid?“

„Tuhat krooni partii.“

„Jah... Seda raha mul tõesti ei ole,“ sõnas vanamees kurvalt. Ta võttis vardast tüki liha, vaatas seda pikalt, nuusutas ja pani lõpuks rahulolevana suhu. „Aga mul võib olla midagi muud väärtuslikku.“

„Mida näiteks?“ pööras Meelis pilgu vanamehe poole, kirudes end mõttes, et ei suutnud taaskord muiet ära hoida.

„Heh! Oh sind küll! Nii noor veel, aga nii enesekindel,“ naeris vanamees rabedalt ja Meelis tundis end seepeale tõesti poisikesena – hoolimata oma viiekümne kolmest elatud aastast. „Oma kõige kallimaks varaks pean ma aega, mis on veel elada jäänud. Seda ei saa kunagi olla küllalt, seda on alati vähe. Aga muidu,“ ta pistis käe sügavale oma vatijope taskusse, „on mul ka see. See peaks sulle panuseks sobima.“

Meelis nägi Andrese kõhnal kortsulisel peopesal kuldset sõrmust, graveeringutega suurt klotserit. Vanamees pani selle lauaservale. Meelis raputas pead.

„Ma ei saa seda vastu võtta. See on palju kallim kui panused, mille peale mina mängin.“

„Sa ei peagi seda vastu võtma. Sa pead selle võitma. Pane oma raha siia kõrvale ja mängime,“ naeratas vanamees.

„Ei. Kindlasti on sul sellega hoopis parematki teha, kui see mängides kaotada.“

„Aga kes ütles, et sa võidad?“ küsis vanamees lustakalt kulme kergitades. Meelis osutas punktitabeli poole.

„Ma olen sinust kolmekümne punktiga ees. See oleks ebaaus, panna praegu panused mängu.“

Andres aga ei jätnud. Pärast mitmeminutilist vaidlust andis Meelis alla, võttis rahakotist kaks viiesajast rahatähte ja asetas need sõrmuse kõrvale.

„Miks, aru ma ei saa. Sa ju näed, et laual on lihtne seis. Ma võidan ja sina oled sõrmusest ilma.“

„Ma tean. Võib-olla ma tahangi, et sa praegu võidaks,“ sõnas vanamees vaikselt ja hakkas oma vatijopet kinni nööpima. „Aga mõne aja pärast tulen ma tagasi, et uuesti mängida. Siis sa pead mind hoopis rohkem üllatama, et võita. Seekord piisas sellest, et ma veendusin su lahkuses.“
Meelis raputas mõistmatult pead. Andrese peas ei olnud vist kõik korras, mõtles ta vanameest silmitsedes.

Andres naeratas. „Kõik on mul korras. Hetkel veel ka sinul. Aga ma annan sulle lisaks sõrmusele veel ühe asja, millele ma varsti järgi tulen.“ Ta võttis taskust väikese liivakella ja asetas selle piljardilauale, kohe musta palli kõrvale ning kõndis siis midagi ütlemata baari väljapääsu poole.

Meelis silmitses kella. See oli tühjaks voolanud, kuid hoolimata suurest soovist ei tõstnud ta selle ümberpööramiseks kätt, et näha liiva voolamas. Ta tõstis pilgu, et Andresele järgi minna, kuid vanamees oli juba kadunud. Jäljetult – nagu poleks teda kunagi olnudki. Meelis võttis klotseri. Peened graveeringud ristikheinast jooksid ümber sõrmuse, kuid selle keskel, laial kõrgemal osal oli reljeefne kujutis liivakellast. Sõnatult libistas ta klotseri sõrme. Raha rahakotti tagasi pannud, sirutas ta käe liivakella poole ja peatus siis.

Liivakella ülemisse anumasse oli tekkinud uus kuhjake liiva, mis aeglaselt-aeglaselt alla voolas.

Meelis pööras pilgu uuesti välisukse poole ja naeratas.