Varjud minevikust

Kunagi, kui arvutid ei olnud veel nii populaarsed ja ma ise pidasin paberile kirjutamist selleks ainuõigeks kirjutamiseks, pidasin ma päevikuid. Suured A4-formaadis kaustad täitusid kiiresti.

Üks pikemaid seeriad, mis mul üldse käibel on olnud, oli koodnimetusega Chronicles. Eile õhtul, kui tüdimus kõigist tavapärastest tegevustest oli mu tuju üsna nulli lähedale viinud, leidsin ma käeulatuses selle sarja neljanda kaustiku ja voodisse pikali visates hakkasin lugema mõtteid aastatetagusest ajast. Kahekümne ühe läbiloetud lehe jooksul avastasin paar-kolm ideed, mille olin nüüdseks unustanud, kuid ma tegelikult teha ei tohtinuks.

Lisaks unustatud asjadele avastasin juba sellest ajajärgust mõtteid, mida mõlgutan praegugi. Inimese rollimängudest ja kõigest nendega seonduvatest. Huvitav on see, et antud teemaga seotud probleemid mu elus on mingite ajavahemike tagant ikka ja jälle kordunud. Ju ma pole siis neist kirjapandud asjadest midagi õppinud. Võib-olla neid küll mõistnud, aga mõistetu kasutamiseni argielus ei ole ma veel jõudnud.

Rollimängudega seotud probleemid laastasid alles paar nädalat tagasi mu elu praegu. Ma ei tea küll, kuidas, aga mul õnnestus neist praegu veel välja tulla. Sees on tunne, et seekordse lahenduse taga oli mu elu üks esmakordseid väljaastumisi KÕIGIST oma rollidest ja probleemide lahendamine iseendana. Aga nagu ma pärast selle lahenduse leidmist ka ütlesin, võib-olla on see tegeliku iseenda kujutleminegi vaid osake uuest, senitundmata mängust...

Igatahes lõin siia uue sildi - 'Varjud minevikust' -, mille alla hakkavadki tulema vist need üksikud, minu jaoks märkimisväärsed mõtted, mida ma neist paarikümnest kaustast leian...

8. november aastal 2000

/.../
Eile, pärast viimast sissekannet siia kaustikusse, kirjutasin ma üpris pika kirja, mille Shade saab kätte homme v. ülehomme. Ma ei tea, kas ta mõistab minu poolt kirjapandut õigesti, kuid ma loodan seda. Ent ka mittemõistmine... Jah, igatahes on mul hea meel, et ma selle kirja kirjutasin. Kõik tundub veidike helgem, sest vähemalt mingis osas olen suutnud ma olla aus. Olla aus nõnda, et ka teine inimene teab seda. Ma olen küllastunud sellest lõputust näitlemisest, mis saadab meid muidu peaaegu igal meie sammul. Väsinud nendest erinevatest rollides, mida tavaliselt mängima peab, kui on soov elus püsida. Väsinud sellest alalisest Võltslikkusest; neist maskidest, kostüümidest ja idealiseeritud osadest, keda püüame võimalikult hästi mängida.

Kogu see jama väsitab meeletult. Alati peab meelest pidama, mida ja kellele oled väljendanud; arvestama, et ka erinevate inimeste kohtudes ei tekiks ületamatuid vastuolusid, et alati oleks võimalik usku endasse kindlamaks teha. Kogu see mäletamine võtab palju jõudu ja ometi me teeme seda. Tahame ju kõik konkurentsis püsida. See on juba nii harjumuslik ja loomulik, et tõe rääkimine ununeb ruttu.
/.../
Kas hakkan ma lõpuks ometi muutuma täiesti ausaks? Võimalik. Võimalik, et nende kroonikate kirjutamine on pannud mind seisundisse, kus ma kirjutades enam ei suuda valetada ega teeselda. Mida aeg edasi, seda rohkem ennast jõuab paberile. Või on selline arvamine vaid osa minu enesepettusest? Ma ei tea. Enesekindlus on küll tänu sellisele tegevusele kadunud. Enesekindlus oma mõtete tõesuse üle. Isegi need mõtted, mida varem pidasin vääramatult õigeteks, isegi need olen suutnud juba kahtluse alla seada. Vahest ei tahagi ma enam millessegi uskuda? Vahest ei taha, sest olen mõistnud usu olemust? Ma ei vaja ju seda. Usk on selles elus vaid takistavaks teguriks, mis on loodud masside ohjeldamiseks. Usk ei oma tegelikult mingit väärtust. Jah, ma ei taha, kuid ometi usun ma veel midagi. Ei tea, kas tuleb see mu lollusest või aju vähesest hallollusest:) ÄNKSA!

Vastik kahtleja selline!
/.../

11. november aastal 2000

/.../
Võtsin õhtul veidi aega ja kirjutasin mingit kirja. Ei tea, kas ma selle ka markide saamisel ära saadan, sest seal kajastuv teema on üpris isikutpaljastav. Ma pole aga kunagi eriti ihaldanud, et inimesed mind korralikult tundma õpiksid: nõnda õpiksid nad nägema minus tõelist inimest ja on üpris tõenäoline, et nad õpiksid nõnda ka seda inimest vihkama.

Seda ma ei soovi. Jah, on küll palju neid, kes võivad väita, et nad vihkavad mind. Ma ei ole selle vastu, sest nad eksivad. Nad ei vihka mind, vaid neid rolle, mida tavatsesin mängida. Võib küll väita, et need rollid on osake minust endast, kuid ma ise pole nii veendunud sellise väite õigsuses. Inimesi, kes vihkaksid mind seepärast, kes ma olen tegelikult, sügaval oma sisemuses, ei olegi. Veel. Põhjusel, et ei ole ka inimesi, kes teaksid, kes ma olen. Ei saa ju vihata kedagi, keda ei tunta.
/.../