Mitte, et ma sellega harjunud ei oleks, või tuleks midagi mulle uudisena, kuid kurbnaljakas on vaadata elu kulgemist...
Tasandikel elavate inimeste elu võib olla küll igav, ent stabiilsus, mida see endaga kaasa toob, hakkab mulle järjest ahvatlevamana tunduma.
Enda elu kuristikud ja nõelteravad mäetipud, millel balansseerimine on nõnda jõuduvõttev, et vahepeal kaob viimnegi tahtmine edasi üritada.
Milleks? Mille nimel?
3 kommentaari:
Tead... seal on alati hea, kus meid ei ole :) Ma ihkasin kah tasandikke, kohe väga-väga. Kui ma need kätte sain, oli alguses täitsa lill, aga mida aeg edasi, seda teravamalt tundsin ma, et midagi on väga puudu. Nagu sööks kolm korda päevas poolleiget ja magedat suppi, mis on küll toitev ja tervislik, aga maru üksluine.
Samas, võib-olla on viga ainult minus - ma olen ise ju samaaegselt kooseksisteerivatest äärmustest kokku pandud ning mingil mõttelisel skaalal ühte punkti kokku litsuda on mind neetult keeruline :) Võimalik, et Sinu puhul ei peaks see ülaltoodud supinäide sugugi paika.
Aga teisel pool aeda on rohi ikkagi rohelisem ;)
See ei peagi paika... Aga lihtsalt aegajalt tahaks ka lihtsaid küsimusi esitada... Sellest ka selline kirje siin...
Hesse Stepihunt assotseerub..
Või Sisyphose müüt, Camus´lt
Postita kommentaar