Probleemid katusega...

Igas mõttes. Laenatud peavari, samuti kui laenatud transport, ei ole kunagi sama, mis enda oma. Nagu esimese puhul ei saa olla kunagi kindel, kas sa ikka jõuad õigeks ajaks pärale või võib laenuandja viivitus põhjustada hilinemise, ei saa laenatud peavarju puhul olla kunagi kindel, et ka järgmisel peaval on olemas koht, kuhu varjuda. Ei, mul ei ole hetkel veel selliseid probleeme, aga mõte, just selline mõte tuli mulle pähe, kui asjatult und oodates teki all vähkresin. Viimaks otsustasin, et aitab sest jamast. Tõusin üles, lülitasin arvuti siin pimedas toas hõõguma ja avasin blogi.

Ammu pole enam siia kirjutanud, kui mitte kirjutamise alla lugeda arvustust, mille paar päeva tagasi üles riputasin. Ei olnud mõtteid ja ausalt - ma ei tea, kas neid praegugi on. Vahest soovin siin arvuti taga vaid und leida, sellist, mis ei laseks mul pead padjale pannes enne uinumist taaskord ära eksida oma mõtetesse. Väsimust kui sellist ei ole, aga magada tahaks. Kasvõi lihtsalt selleks, et aeg kiiremini edasi läheks, et tuleks juba kiiremini järgmine päev. Hetkeks lõi pähe, et nõnda elan ma ju tuleviku nimel, aga siis lõin käega - nii roosiline see ka ei ole. Tuleviku nimel elamine tähendaks ikka tegutsemist tänases päevas. Mina aga elan homse nimel, mis tähendab pigem seda, et täna üritan aja võimalikult kiiresti mööda saata, et jõuaks kätte järgmine päev. Ja siis järgmine. Ja veel järgmine. Ja veel. Mis toimub järgmisel päeval, selles homses, mida ma nii väga ootan? Ma ei tea, ei midagi erilist vist.

7. septembril möödunud aastal hakkasin ma pidama oma blogi, tol hetkel küll mitte veel mõnda spetsiaalsesse blogikeskonda, vaid rate.ee-sse, kust ma küll juba mõne päeva möödudes asjalikkumasse kohta edasi liikusin. Aga ikkagi. Peaaegu viisteist kuud aastat tagasi alustasin ma blogipidamist. Mainisin oma kõige esimeses kirjes üht oma lemmikseriaali, mille esimest osa ma olin just eelneval õhtul näinud ja mis mind tegelikult üldse blogima panigi. Täna nägin selle sarja teise hooaja kümnendat osa ja hmm! - teine põhjus, miks ma und ei saanud, oligi see. Nimelt oli Hank kirjutanud kirja, mis on minu arvates üks ideaalsemaid armastuskirju üldse. Aga võib-olla tundus see mulle vaid selle seriaalisuhte ajalugu teades. Seepärast otsustasing selle välja kirjutada, et näha, kuidas see teistsuguses kontekstis kõlab.

"Dear Karen,
if you're reading this, it means I actually worked up the courage to mail it - so good for me. You don't know me very well, but if you get me started, I have a tendency to go on and on, no matter how hard the writing is for me. But this... This is the hardest thing I ever had to write.

There's no easy way to say it, so I just say it - I met someone. It was an accident, I wasn't looking forward, I wasn't on the make. It was a perfect storm. She said one thing, I said another - next thing I knew was that I wanted to spend the rest of my life in the middle of that conversation.
Now there's this feeling in my gut - she might be the one. She's completely nuts in a way that makes me smile, highly neurotic. A great deal of maintaince required.
She is you, Karen.
That's the good news.

But bad is that I don't know how to be with you right now. And that scares the shit out of me, because if I'm not with you right now, I have this feeling we'll get lost out there.
It's a big bad world full of twisted turns - and people have a way of blinking and missing the moment. The moment that could have changed everything.
I don't know what's going on with us and I can't tell you why you should waste a leap of faith on a some like me...

But damn! - you smell good. Like home. And you make excellent coffee.
That's gotta count for something, right?

Call me.
Unfaithfully yours,
Hank Moody"

Sai vist õigesti kirja, ma loodan:) Nüüd saan selle hommikul üle lugeda ilma, et peaksin vaatama taustal jooksvat pilti.

Hmm! Kadus sõidab?
Vist küll...