Umbes kahe tunni pärast on selge, kas minu kõige lemmikumast tegevusest saab minu ametlik töö. Vähem kui pooleteist tunni pärast on mul kohtumine ühe ajalehe peatoimetajaga, vestlusteemaks minu võimalik tööleasumine nende väljaandesse.
Imelik tunne on sees. Kuigi olen sellisest võimalusest unistanud juba kaua, ei ole sees tavalist töövesluste eelset ärevustunnet. Võimalik, et põhjus üsna argine - eelnevatele vestlusele minnes olen teadnud, et pean end tõestama just sel hetkel. Praegu on aga valdavaks mõte, et ega see üks vestlus minu kirjutamisoskust nagunii muuta ei saa, et nagunii olen kõik enda tõestamiseks vajaliku materjali valmis kirjutanud varem.
Panengi end nyyd riidesse ja hakkan tasapisi liikuma...
Hmm... Ikka veel ei närvitse...
Imelik tunne on sees. Kuigi olen sellisest võimalusest unistanud juba kaua, ei ole sees tavalist töövesluste eelset ärevustunnet. Võimalik, et põhjus üsna argine - eelnevatele vestlusele minnes olen teadnud, et pean end tõestama just sel hetkel. Praegu on aga valdavaks mõte, et ega see üks vestlus minu kirjutamisoskust nagunii muuta ei saa, et nagunii olen kõik enda tõestamiseks vajaliku materjali valmis kirjutanud varem.
Panengi end nyyd riidesse ja hakkan tasapisi liikuma...
Hmm... Ikka veel ei närvitse...
1 kommentaar:
Mul oli täpselt sama lugu, et meelistegevus sai mingiks ajaks tööst, sama nagu sinulgi. See oli võrratu kogemus...vabanemine ja päralejõudmise tunne. Aga õnneks loomuliku lõpuga. Naasin uue ringiga oma tavatööle tagasi. Ja täna ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada. Ajakirjandus ei ole paraku kirjandus, kuid siiski võimalus kirjutada. ;)
Postita kommentaar