laupäev, 9. mai 2009

Introvertne telefon

Mitte, et ma poleks mõelnud võimalusele, et kedagi lüües haavan ma selle kellegi tundeid, aga seni elutuks peetud asju lüües pole ma veel erilisi süümepiinu tundnud. Nüüd tunnen.

Telefon, mis hoolimata oma räsitud välimusest täitis seni kõiki telefonile kohustuslikke ülesandeid eeskujuliku täpsusega, solvus täna meeletult. Ma saan aru, et ei ole ilus telefoni lüüa. Eriti veel jalaga ja nii tugevalt, et see diivanilt läbi seinapõrke toa teise nurka satub. Aga juhtus nii. Sorry!

Seda nunnut uuesti kätte võttes märkasin ma midagi kummalist: nimelt oli mind varem sõbralikult teenindanud ja teeninud karbike täiesti endasse tõmbunud, otsustades oma display'l kuvatava teksti teha arusaadavaks vaid neile, kes saavad ja mõistavad seda vaadata seestpoolt. Jah - telefoon keeras pildi pahupidi. Ei aidanud ei restartimine ega midagi - haavatud tunded ei kadunud.

Kuna ma ei ole elektroonikas eriti tugev, aga pean oma teadmisi psühholoogiast suhteliselt headeks, siis tulin ka alternatiivsele remondiideele. Võtan telefoni ööseks kaissu. Järsku see aitab telefonil minu poolt tekitatud hingepiinadest üle saada ja hommikuks näitab ehk jälle õiget pilti. Ei tea. Vaatab.


1 kommentaar:

rojukene ütles ...

Wow! See on järjekordne märk maailma lõpust, ma ütlen...