Ma olen harjumustest püüdnud vabaneda juba aastaid, aga alati tuleb kadunud harjumuse asemele uus ja nagu elus kombeks - siis tavaliselt hullem. Mulle ei meeldi harjumused - need muudavad inimeste käitumise väiklaseks.
Saamata või tegemata midagi, mis on kujunenud harjumuseks, mõjub see emotsioonidele negatiivselt ja inimene võib tegema hakata asju, mille ebaõigsust ta ise teab, kuid ta teeb seda ikka. Ta tahab asendust sellele, mis tegemata jäi. Tihtipeale juhtub, et ühe harjumuse mittetegemisest põhjustatud pahameel toob kaasa uusi pahameeli nende nn asendustegevuste totruse pärast. Ja üldine pahameel suureneb.
Tekivad tülid - iseenda ja lähedastega tegelikult nii tühistest asjadest. Üks saamata jäänud telefonikõne võib inimese panna mõtlema asju, mida ta ise hiljem kahetsema. Mõtlema ja nende mõtete sunnil ka käituma. Tehtud tegusid ja väljaöeldud sõnu aga tagasi võtta enam ei saa.
Ma ei taha harjuda, ma ei taha omandada harjumusi, mis juhiks minu igapäevast elu ja minu mõtteid, millel oleks nii tugev mõju minu emotsioonidele. Ent ometi ma harjun - tehes sellega raskemaks nii enese kui teiste elu. Ja see on vastik. Vastik, sest ma ei ole viimasel ajal suuteline leidma positiivseid asendustegevusi tegemata jäänud harjumustele - alati on need asendused olnud negatiivsed ja mida aeg edasi, seda hullemaks need lähevad.
Vahel ma vihkan ennast oma rumaluse pärast.
Peab vist jälle kätte võtma raamatud, millest ma kunagi esimest korda lugesin harjumuste halvast, lausa hävitavast mõjust inimese elukvaliteedile. Minu oma kvaliteet on praegu VÄGA madal.
Neetud!
Saamata või tegemata midagi, mis on kujunenud harjumuseks, mõjub see emotsioonidele negatiivselt ja inimene võib tegema hakata asju, mille ebaõigsust ta ise teab, kuid ta teeb seda ikka. Ta tahab asendust sellele, mis tegemata jäi. Tihtipeale juhtub, et ühe harjumuse mittetegemisest põhjustatud pahameel toob kaasa uusi pahameeli nende nn asendustegevuste totruse pärast. Ja üldine pahameel suureneb.
Tekivad tülid - iseenda ja lähedastega tegelikult nii tühistest asjadest. Üks saamata jäänud telefonikõne võib inimese panna mõtlema asju, mida ta ise hiljem kahetsema. Mõtlema ja nende mõtete sunnil ka käituma. Tehtud tegusid ja väljaöeldud sõnu aga tagasi võtta enam ei saa.
Ma ei taha harjuda, ma ei taha omandada harjumusi, mis juhiks minu igapäevast elu ja minu mõtteid, millel oleks nii tugev mõju minu emotsioonidele. Ent ometi ma harjun - tehes sellega raskemaks nii enese kui teiste elu. Ja see on vastik. Vastik, sest ma ei ole viimasel ajal suuteline leidma positiivseid asendustegevusi tegemata jäänud harjumustele - alati on need asendused olnud negatiivsed ja mida aeg edasi, seda hullemaks need lähevad.
Vahel ma vihkan ennast oma rumaluse pärast.
Peab vist jälle kätte võtma raamatud, millest ma kunagi esimest korda lugesin harjumuste halvast, lausa hävitavast mõjust inimese elukvaliteedile. Minu oma kvaliteet on praegu VÄGA madal.
Neetud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar