Üks samm korraga.
Või üks hüpe, kui võtta arvesse, et lähen täna üle väga pika aja taas võrkpalli mängima. Ma juba kujutan ette, kuidas homme jalad ja muud liikuvad kehaosad tuld välja löövad. See ongi spordi üks parimaid pooli - tunned, et oled midagi teinud; tunned nii, et ei ole mingit soovi hommikul voodist üles tõusta, aga voodisse ka jääda ei saa, sest muidu see valu ei lähegi ära...
Aga lahe - mulle meeldib. Muidugi tuleb kiiresti välja mõelda, kust ma nüüd need sportimiseks vajalikud riided kahe tunniga välja sebin...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar