Aasta alguse suur kirjutamistuhin kadus koos sattumisega nelja seinavahel pakutava hoolduste täispaketi saamisega. No mida sa ikka oskad tänapäeva haiglast kirjutada, kui vaid seda, et ega neil tegelikult suurt aimu olnud, miks ma järsku lumehanges istet võtsin. Vähemalt sai endal hunniku analüüside järel selgeks, et kopsud veel peavad. Teatud hetkeni.
Tagantjärele mõeldes peaks haigla küll selline koht olema, kus igavusest vist muud ei teekski, kui ainult kirjutaks, aga võta näpust - miskipärast ei olnud mõtteid ja kui need juhtusidki tulema, siis tavaliselt keset palatinaabri suhteliselt katkematut juttu ning vaid viisakusest ei hakanud ma poole tema sõna pealt arvutit tööle panema.
Mõned huvitavad tähelepanekud tegin aga küll:
* enamus personalist oli tore ja tugeva aktsendiga
* enamus suitsetajatest, keda ma suitsuruumis nägin, olid personali hulgast
* enamus haigeid olid depressiivsed
* ja padjad olid ka väikesed
Ma saan aru, et masendus haiglasse sattumise pärast on mõistetav, aga võib-olla oli see masendus põhjustatud vaid patjadest või toidust. Tänu palatinaabri kokastaažile ja arenenud maitsemeelele sain mina tavaliselt kohe kaks toiduportsjonit. Kvaliteet oli küll allapoole madalat, ent minevik on õpetanud hea omaduse näha viletsa välimuse ja maitse taga ka muud - täistopitud kõhust tingitud head enesetunnet ja und.
Vabanedes suhteliselt normaalse disainiga pidžaamast ei tulnud mu kirjutamistung siiski tagasi. Pigem sain hoo sisse lugemisega. Ostsin endale üle paari-kolme aasta esimese ajakirja!
Pärast esimese paari lehekülje takerduvat lugemist tuli hoog sisse ning nagu mul tavaliselt kombeks igast asjast sõltuvusse sattuda, siis ootan praegugi käte värisedes uut kuud ja uut numbrit. Hea ajakirjandus ei ole veel kadunud. Täna reklaami ei tee.
Kõik muu on hea. Hetkel.
Päikest!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar