teisipäev, 16. veebruar 2010

Khm! Tervist...

No saa siis sellest W.'st aru. Kuigi tema soovitusel hakkasin ma ka kunagi bloogi pidama, ei suutnud ma seda eriti palju teha. Aega ei olnud ja viitsimist ja vahepealsed vangistused võtsid ka nagu natuke hoogu vähemaks, aga ikkagi - see ei ole W.'le vabanduseks, et usaldada oma kauakirjutatud ja paljuhoolitsetud, -kiidetud, -laidetud bloog minusuguse "kirjutamissõbra" kätte.

Eks muidugi olid mul selleks omad põhjused ka, miks ma selle vastu võtsin. Nüüd ma võin seda rahulikult öelda, sest W. korjas 10 minutit tagasi oma kohvrid kokku ja astus välja. Mobiilinetti tal ei ole, seega ei saa ta enne oma sihtkohta jõudmist ka minu kirjutatut kontrollida. :P (See oli keelenäitamise asemel)

Minu põhjuseks, aga, miks ma selle ülesandega üldse nõustusin, oli tema korter. Sain selle nüüd enda käsutusse. Ei ole ju paha teine - kesklinnas ja vaatega merele. Viimast muidugi juhul, kui kikivarvule tõusta, et üle prügikonteineri piiluda. Ja siis on tal veel nõuderiiuli all kapis põdralihakonserve koguses, millest jätkuks väiksemat sorti tuumasõja üleelamiseks. Ja magamistoas on hea ja lai voodi, mis - ma väga usun - kulub nii mõnelgi klubisttulekul marjaks ära.

Teise miinusena - esimene oli siis kohustus kirjutada - tuleks mainida fakti, et täna natuke enne keskööd peaks Tallinna Lennujaamas maanduma tšarterreis, mille pardalt peaks siia korterisse elama tulema ka üks W. sõpru Bulgaariast. Igatahes kolmveerand kaheksa tõusis lennuk Varna lennujaama maandumisrajalt õhku ja sealse info kohaselt ei olnudki Todor maha jäänud. Mis on muidugi natuke üllatav. Kahjuks on ka aastaaeg selline, et äikesetorme vist eriti kohata ei saa, seega võib lootuse, et lennuk alla kukub, siinsamas sussitallaga puruks litsuda. Neetud!

Aga jah - siin ma siis olen ja tõenäoliselt kohtume veel! Mitte, et ma tahaks, aga mis mul üle jääb...

Kirjutades (never ever Teie nagu W. kirjutas),
Paul

PS Minu ex-bloog siis siin.
http://pakapikkpaul.wordpress.com/