Öö. Vastu laupäeva. Kell tiksub juba uue kuupäeva teist tundi, ent ma ei maga veel. Jalutan mööda lund täis tuisanud aleviku lahtiajamata tänavaid, kus lumi ulatub mõnes vaalus isegi üle põlve. Õnneks praegu ei tuiska, tuul teeks praeguse paarikümnekraadise külma muidu täiesti väljakannatamatuks. Praegu veel kannatan. Suu ja nina salli varju tõmmanud, heidan vahel pilgu ülal pea kohal säravaile tähtedele.
Vaatan ja tunnen, kuidas pisarad ripsmeil jäätuvad. Tähed. Nii kaugel. Per aspera ad astra. Ikka veel. Käed taskus, müts silmini tõmmatud, suman läbi lume. Tühjus taskutes, tühjus peas. Kerge on minna - nii kerge, et ei tahakski peatuda. Lihtsalt kõnniks.
Kõnniks, kuni aleviku kõige pikemat tänavat valgustavad laternad lõppevad, jättes edasise vaevuaimatava, kõrgete kuuskede vahele kaduva rajakese vaid tähesära ja lumekuma aimata. Tumedad varjud valges lumes. Astun. Keegi on siit juba käinud. Ammu, sest üksik jäljerida on peaaegu kadunud viimaste päevade lume alla. Kuhu see viib?
Meenutused. Mälestused. Ei ühtki elumaja eespool. Ju siis mõni üksik loodusesõber, kes on käinud päeval talvist metsa imetlemas. Aga öösel? Vaevalt, et siin keegi teine öösiti käib.
Jah - kui ei pöörakski ringi ja astuks sellele pimedale metsarajale ning kõnniks, kõnniks, kõnniks, kuni kõndida saab. Lihtsalt selleks, et näha, kui kaugele ma minna jõuan. Kilomeeter? Viis? Kümme? Kakskümmend viis? Praegu, siin, seda kollakat valgust andvate laternate all ei oska ma midagi arvata. Kunagi, kusagil keegi ütles, et you never know how far you can go without going as far as you can go. Ja nii ma mõtlengi, kus on see viimane piir, kust edasi minna ma enam ei jõuaks.
Seni on kõik varem arvatud piirid osutunud väärateks; alati on veel jätkunud jõudu, et paar sammukest edasi astuda, kunagi ei ole veel ette tulnud olukorda, kus ettekerkiva seina tõttu oleks pidanud oma suuna ära muutma. Isegi kukkudes. Jah, isegi kukkudes... Isegi kukkudes - kõrgelt ja valusalt ja end väga kõvasti ära lüües - isegi siis olen end püsti ajades avastanud, et hoolimatult ringi veheldes saab isegi täiesti põhjas olles ikkagi üle järgmise serva kukkuda ning veelgi sügavamale langeda.
Eelviimane tänavalatern. Juba paistabki taamal tume metsamüür. Kas ma lähen? Kas julgen minna ja vaadata neid tegelikke piire? Piire, milleni jõudes lõppeb ramm, kui ei jätku enam raasugi jõudu, et end kasvõi edasi lohistada? Kui jääd lamama värskelt sadanud lumele, kui jääd ootama, et järgmine värske lumi mässiks oma puhtasse, valgesse, külma pehmusse juba kangeks tõmbunud keha...
Siin, viimase tänavalaterna all hetkeks seisma jäädes tuleb teha otsus.
***
Tagasi tuppa jõudes ja laua äärde jõudes toetan pea kätele. Tühja pea ja olematute mõtete raskus on meeletu. Kummaline on aduda, et mõtete puudumine teeb elu nii keeruliseks. Kunagi arvasin teisiti - et liigne mõtlemine teeb kõik raskeks. Ei tee. Mõtlemisvõimetus teeb.
Lülitan arvuti tööle, vaatan läbi akna paistvaid laternaid ning mõtlen, kas mul üldse tekib kunagi julgus, et otsustaval hetkel mitte tagasi pöörata. Kas jätkub mul kunagi tarkust, et saada aru oma elus valitsevate illusioonide kaduvusest? Hetkel mul seda ei ole. Kujutluspildid - nii elust kui tulevikust - näivad nii reaalsete ja käegakatsutavatena, et juba ma tõstangi oma peod nende poole, haarates taaskord tühjust.
"/.../
I lost all faith in my God, in his religion too
I told the angels they could sing their songs to someone new /.../"
Usku on vaja, usk aitab püsti seista, aitab edasi minna.
"/.../
I lost all trust in my friends
I watched my heart turn to stone /.../"
Kiviks. Talvekülmaks kiviks.
"/.../
I'll face the night and I'll pretend
I got something to believe in /.../"
Mitte ainult öösel. Mitte vaid öösel, vaid ka päeval, päikese heledas valguses julgen ma alal hoida valet, et mul on veel, millesse ma võin uskuda.
Isegi liivale ehitatud sarad näivad mu elu alal hoidva usuga võrrelduna vallutamatute kindlustena.
Kuulan siin Maksim'i ja mõtlen. Vaatan kollakat valgust eemal tänaval, aiman aknatagust külma ja jäätun.
Kristalseks, liikumatuks kujuks.
Vaatan ja tunnen, kuidas pisarad ripsmeil jäätuvad. Tähed. Nii kaugel. Per aspera ad astra. Ikka veel. Käed taskus, müts silmini tõmmatud, suman läbi lume. Tühjus taskutes, tühjus peas. Kerge on minna - nii kerge, et ei tahakski peatuda. Lihtsalt kõnniks.
Kõnniks, kuni aleviku kõige pikemat tänavat valgustavad laternad lõppevad, jättes edasise vaevuaimatava, kõrgete kuuskede vahele kaduva rajakese vaid tähesära ja lumekuma aimata. Tumedad varjud valges lumes. Astun. Keegi on siit juba käinud. Ammu, sest üksik jäljerida on peaaegu kadunud viimaste päevade lume alla. Kuhu see viib?
Meenutused. Mälestused. Ei ühtki elumaja eespool. Ju siis mõni üksik loodusesõber, kes on käinud päeval talvist metsa imetlemas. Aga öösel? Vaevalt, et siin keegi teine öösiti käib.
Jah - kui ei pöörakski ringi ja astuks sellele pimedale metsarajale ning kõnniks, kõnniks, kõnniks, kuni kõndida saab. Lihtsalt selleks, et näha, kui kaugele ma minna jõuan. Kilomeeter? Viis? Kümme? Kakskümmend viis? Praegu, siin, seda kollakat valgust andvate laternate all ei oska ma midagi arvata. Kunagi, kusagil keegi ütles, et you never know how far you can go without going as far as you can go. Ja nii ma mõtlengi, kus on see viimane piir, kust edasi minna ma enam ei jõuaks.
Seni on kõik varem arvatud piirid osutunud väärateks; alati on veel jätkunud jõudu, et paar sammukest edasi astuda, kunagi ei ole veel ette tulnud olukorda, kus ettekerkiva seina tõttu oleks pidanud oma suuna ära muutma. Isegi kukkudes. Jah, isegi kukkudes... Isegi kukkudes - kõrgelt ja valusalt ja end väga kõvasti ära lüües - isegi siis olen end püsti ajades avastanud, et hoolimatult ringi veheldes saab isegi täiesti põhjas olles ikkagi üle järgmise serva kukkuda ning veelgi sügavamale langeda.
Eelviimane tänavalatern. Juba paistabki taamal tume metsamüür. Kas ma lähen? Kas julgen minna ja vaadata neid tegelikke piire? Piire, milleni jõudes lõppeb ramm, kui ei jätku enam raasugi jõudu, et end kasvõi edasi lohistada? Kui jääd lamama värskelt sadanud lumele, kui jääd ootama, et järgmine värske lumi mässiks oma puhtasse, valgesse, külma pehmusse juba kangeks tõmbunud keha...
Siin, viimase tänavalaterna all hetkeks seisma jäädes tuleb teha otsus.
***
Tagasi tuppa jõudes ja laua äärde jõudes toetan pea kätele. Tühja pea ja olematute mõtete raskus on meeletu. Kummaline on aduda, et mõtete puudumine teeb elu nii keeruliseks. Kunagi arvasin teisiti - et liigne mõtlemine teeb kõik raskeks. Ei tee. Mõtlemisvõimetus teeb.
Lülitan arvuti tööle, vaatan läbi akna paistvaid laternaid ning mõtlen, kas mul üldse tekib kunagi julgus, et otsustaval hetkel mitte tagasi pöörata. Kas jätkub mul kunagi tarkust, et saada aru oma elus valitsevate illusioonide kaduvusest? Hetkel mul seda ei ole. Kujutluspildid - nii elust kui tulevikust - näivad nii reaalsete ja käegakatsutavatena, et juba ma tõstangi oma peod nende poole, haarates taaskord tühjust.
"/.../
I lost all faith in my God, in his religion too
I told the angels they could sing their songs to someone new /.../"
Usku on vaja, usk aitab püsti seista, aitab edasi minna.
"/.../
I lost all trust in my friends
I watched my heart turn to stone /.../"
Kiviks. Talvekülmaks kiviks.
"/.../
I'll face the night and I'll pretend
I got something to believe in /.../"
Mitte ainult öösel. Mitte vaid öösel, vaid ka päeval, päikese heledas valguses julgen ma alal hoida valet, et mul on veel, millesse ma võin uskuda.
Isegi liivale ehitatud sarad näivad mu elu alal hoidva usuga võrrelduna vallutamatute kindlustena.
Kuulan siin Maksim'i ja mõtlen. Vaatan kollakat valgust eemal tänaval, aiman aknatagust külma ja jäätun.
Kristalseks, liikumatuks kujuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar