Kes ei viitsi lugeda mu järjekordset depressiivset teksti, siis valige oma brauseri lemmikute alt mõne teise lehekülje aadress, mida vaadates saate omale naeratuse näole ning ei pea mu virisemisele mõtlema. Ja kui teil ei ole mõnda naljakat lehte, siis palvetage, et oskate inglise keelt, sest järgmine link on inglise keeles. http://short-funny-jokes.com/
Mul on täiesti poogen!
*
Ühes käes klaas punase veiniga, teises suur kogus kimpuseotud purunenud unistusi, istun aknast paistva päikese silmipimestavas valguses laua taga ja mõtlen. Juba viiendat tundi. NB - päikese mainimine oli vajalik, et põhjendada seda, miks ma kannan toas istudes viimast paari Bulgaariast ostetud päikeseprille.
Ja tunnid lähevad. Mitte, et põhjuseks oleks vaid tänane kuupäev, et ma nii down olen, aga oma osa on ka sellel. Tegelikult on kõik viimased päevad olnud selline hüppame-Tabasalu-pangalt-alla-tunne. Tundeid ei saa aga alati kuulata ja seepärast ei ole ma veel ka bussipiletit ostnud ega hääletama läinud. Tunded võivad eksida.
Windows Media Player'is on repeat'i peale pandud Bon Jovi lugu, mille pealkirjaks on meie armsas emakeeles "Kibe vein". Selle meeleolu vastab praegu täielikult minu omale ja sama kehtib ka mõtete kohta. Kiirtõlget tehes on seal mingi rida, mis ütleb, et see, mis kunagi tundus püha veena, maitseb praegu kui kibe vein. Ühe sõnaga - sucks! Praegustesse meeleoludesse ülekantuna võiks seda mõista nii, et elu, mis kunagi tundus nii laheda, väärtusliku ja elamisväärsena, tundub praegu kui mitmekümne tuhandene saja aastane kvaliteetvein, mille pudelit väga tähtsa sündmuse puhul avades avastad, et ei suuda seda äädikalõhnalist saasta isegi klaasi valada. Ülekiidetud, ületähtsustatud - sa ei hooli ja valad selle tualetist alla. Lootes, et makstud varanduse eest saadud ambroosia suudab vähemalt sinu peldiku bakteritest puhtaks teha.
Vaatan seda unistuste kimpu, purunenud unistuste kimpu...
Päike pimestab.
Hetk kaob ja tuleb uus.
Sisemus valutab.
Siin, selles samas hetkes seistes vaatan selja taha, et näha, mida olen ma teinud ning millest mööda ja üle oma elu jooksul läinud. Palju, palju erinevaid inimesi, mitmeid selliseidki situatsioone, millest tavalist elu elav inimene isegi võib-olla mõelda ei oska. Selliseid asju, millest loetakse raamatutes. Selleks ju kirjanikud ongi, et luua elu, mis on natuke teistsugune, raamidest väljas.
Kahjuks pole ma aga hea kirjanik.
Hea kirjanik on selline, kellel on kujutlusvõime, mida kasutades suudab ta kõik need seiklused ja sündmused pastakast (või kaasajal pigem klaviatuurist) välja imeda, et lugejad saaksid siis lugedes suuri silmi teha ja mõelda toimuva tegelikku võimalikkusele. Siin võib vahemärkusena öelda, et kui lõpetasin hiljuti Frank Herberti "Düüni"-sarja viimase, viienda raamatu, siis ajasin küll silmad punni, et äge! - milline fantaasia!
Mina ei ole aga hea kirjanik. Olen keskpärane inimene, kes tänu meeletus koguses tehtud harjutustööle on suutnud natuke omandada kunsti, kuidas erinevaid sõnu enam-vähem loetavalt kirja panna. Fantaasiat, kujutlusvõimet on mul aga loovate kunstide jaoks tühiselt. See puudutab ka joonistamist, millega olen õppinud pliiatsiga kopeerima suhteliselt hästi, aga oma peast ei suuda ma vist isegi kärbest joonistada.
Siit ka mu elu mitmekesisus. Soov palju, hästi ja huvitavalt kirjutada (võimalik grafomaania) on ajendanud mind elama raamidest väljapoole jäävat elu. Ning jah - tänu sellele mul on, millest kirjutada. Vähemalt oli mingi aeg tagasi. Aga erinevalt headest kirjanikest, kes kirjeldatava oma peas läbi elavad/elasid, pean mina maksma ka oma läbielatud tegude tagajärgede eest.
Ja ma maksan. Ja veel kuidas!
Reaalse elu raske koorem pidevalt kukil, püüan ma veel naeratada ja uskuda neisse ideaalidesse, mis peaks inimest edasi viima. Ja - fuck! - inimesed usuvad mu naeratusi, isegi teades osakest sellest koormast, pidades mu naeratuste olemasolu minu tugevuseks. Kui rängalt nad eksivad!!!
Olen avastanud, et kui mul oleks piisavas koguses raha viina ostmiseks, siis oleksin juba ammu täiesti põhjajoonud alkohoolik, kes kusagil Viru väravate juures möödakäijate - jah, võimalik, et ka teie - suunas abipaluvalt oma peopesa sirutaks. Aga mul ei ole seda raha, seega ei saa ma ka alkohoolikuks hakata, aga ilma alkoholi tuimendava mõjuta ei suuda ma minna teiste inimeste nähes pudeleid korjama. Mis tõenäoliselt kindlustaks mulle suurema ja stabiilsema sissetuleku, kui mul on see praegu...
Ja kõike seda teades jätkub mul veel vahepeal jultumust, et imestada tõsiasja üle, miks inimesed ei usu enam minusse. HAA!!! ma ei usu endasse juba ammu, miks peaks siis seda tegema veel inimesed, kes on mu elu näinud aastaid.
Kõrvalepõikena tuli mõte, et võib-olla just seepärast meeldis/sobis mulle suvine Bulgaaria tööots reisisaatjana. Igal nädalal olid uued inimesed, kes ei teadnud minust mitte midagi ja võib-olla just seepärast sain ma ka selle tööga suhteliselt hästi hakkama. Hetk, nädal, harva kaks - see oli kõik, mille nimel oli vaja end vormis hoida ja - ma loodan! - need inimesed lahkusid positiivsete mälestustega minust. See viiv oli liiga lühike, et näha neid suuri miinuseid minu võltsnaeratusega maski taga.
Miks ma seda teksti just täna kirjutan?
Tegelikult tahtsin ma seda kirjutada juba möödunud ööl, umbes kella kahe paiku, aga ma olin siis nii neetult unine, et ei viitsinud enam arvutit tööle lülitada. Ja nii juhtuski, et selle kirjutamine sattus keset sõbrapäeva. Shit happens!
Kes on sõber?
Sõber on keegi, kellega sa saad alati rääkida, kui sul on raske, kes rõõmustab, kui sa oled õnnelik, kes pakub oma toetavat õlga, kui sa oled libastumas, kukkumas.
You wish...
Mul on täiesti poogen!
*
Ühes käes klaas punase veiniga, teises suur kogus kimpuseotud purunenud unistusi, istun aknast paistva päikese silmipimestavas valguses laua taga ja mõtlen. Juba viiendat tundi. NB - päikese mainimine oli vajalik, et põhjendada seda, miks ma kannan toas istudes viimast paari Bulgaariast ostetud päikeseprille.
Ja tunnid lähevad. Mitte, et põhjuseks oleks vaid tänane kuupäev, et ma nii down olen, aga oma osa on ka sellel. Tegelikult on kõik viimased päevad olnud selline hüppame-Tabasalu-pangalt-alla-tunne. Tundeid ei saa aga alati kuulata ja seepärast ei ole ma veel ka bussipiletit ostnud ega hääletama läinud. Tunded võivad eksida.
Windows Media Player'is on repeat'i peale pandud Bon Jovi lugu, mille pealkirjaks on meie armsas emakeeles "Kibe vein". Selle meeleolu vastab praegu täielikult minu omale ja sama kehtib ka mõtete kohta. Kiirtõlget tehes on seal mingi rida, mis ütleb, et see, mis kunagi tundus püha veena, maitseb praegu kui kibe vein. Ühe sõnaga - sucks! Praegustesse meeleoludesse ülekantuna võiks seda mõista nii, et elu, mis kunagi tundus nii laheda, väärtusliku ja elamisväärsena, tundub praegu kui mitmekümne tuhandene saja aastane kvaliteetvein, mille pudelit väga tähtsa sündmuse puhul avades avastad, et ei suuda seda äädikalõhnalist saasta isegi klaasi valada. Ülekiidetud, ületähtsustatud - sa ei hooli ja valad selle tualetist alla. Lootes, et makstud varanduse eest saadud ambroosia suudab vähemalt sinu peldiku bakteritest puhtaks teha.
Vaatan seda unistuste kimpu, purunenud unistuste kimpu...
Päike pimestab.
Hetk kaob ja tuleb uus.
Sisemus valutab.
Siin, selles samas hetkes seistes vaatan selja taha, et näha, mida olen ma teinud ning millest mööda ja üle oma elu jooksul läinud. Palju, palju erinevaid inimesi, mitmeid selliseidki situatsioone, millest tavalist elu elav inimene isegi võib-olla mõelda ei oska. Selliseid asju, millest loetakse raamatutes. Selleks ju kirjanikud ongi, et luua elu, mis on natuke teistsugune, raamidest väljas.
Kahjuks pole ma aga hea kirjanik.
Hea kirjanik on selline, kellel on kujutlusvõime, mida kasutades suudab ta kõik need seiklused ja sündmused pastakast (või kaasajal pigem klaviatuurist) välja imeda, et lugejad saaksid siis lugedes suuri silmi teha ja mõelda toimuva tegelikku võimalikkusele. Siin võib vahemärkusena öelda, et kui lõpetasin hiljuti Frank Herberti "Düüni"-sarja viimase, viienda raamatu, siis ajasin küll silmad punni, et äge! - milline fantaasia!
Mina ei ole aga hea kirjanik. Olen keskpärane inimene, kes tänu meeletus koguses tehtud harjutustööle on suutnud natuke omandada kunsti, kuidas erinevaid sõnu enam-vähem loetavalt kirja panna. Fantaasiat, kujutlusvõimet on mul aga loovate kunstide jaoks tühiselt. See puudutab ka joonistamist, millega olen õppinud pliiatsiga kopeerima suhteliselt hästi, aga oma peast ei suuda ma vist isegi kärbest joonistada.
Siit ka mu elu mitmekesisus. Soov palju, hästi ja huvitavalt kirjutada (võimalik grafomaania) on ajendanud mind elama raamidest väljapoole jäävat elu. Ning jah - tänu sellele mul on, millest kirjutada. Vähemalt oli mingi aeg tagasi. Aga erinevalt headest kirjanikest, kes kirjeldatava oma peas läbi elavad/elasid, pean mina maksma ka oma läbielatud tegude tagajärgede eest.
Ja ma maksan. Ja veel kuidas!
Reaalse elu raske koorem pidevalt kukil, püüan ma veel naeratada ja uskuda neisse ideaalidesse, mis peaks inimest edasi viima. Ja - fuck! - inimesed usuvad mu naeratusi, isegi teades osakest sellest koormast, pidades mu naeratuste olemasolu minu tugevuseks. Kui rängalt nad eksivad!!!
Olen avastanud, et kui mul oleks piisavas koguses raha viina ostmiseks, siis oleksin juba ammu täiesti põhjajoonud alkohoolik, kes kusagil Viru väravate juures möödakäijate - jah, võimalik, et ka teie - suunas abipaluvalt oma peopesa sirutaks. Aga mul ei ole seda raha, seega ei saa ma ka alkohoolikuks hakata, aga ilma alkoholi tuimendava mõjuta ei suuda ma minna teiste inimeste nähes pudeleid korjama. Mis tõenäoliselt kindlustaks mulle suurema ja stabiilsema sissetuleku, kui mul on see praegu...
Ja kõike seda teades jätkub mul veel vahepeal jultumust, et imestada tõsiasja üle, miks inimesed ei usu enam minusse. HAA!!! ma ei usu endasse juba ammu, miks peaks siis seda tegema veel inimesed, kes on mu elu näinud aastaid.
Kõrvalepõikena tuli mõte, et võib-olla just seepärast meeldis/sobis mulle suvine Bulgaaria tööots reisisaatjana. Igal nädalal olid uued inimesed, kes ei teadnud minust mitte midagi ja võib-olla just seepärast sain ma ka selle tööga suhteliselt hästi hakkama. Hetk, nädal, harva kaks - see oli kõik, mille nimel oli vaja end vormis hoida ja - ma loodan! - need inimesed lahkusid positiivsete mälestustega minust. See viiv oli liiga lühike, et näha neid suuri miinuseid minu võltsnaeratusega maski taga.
Miks ma seda teksti just täna kirjutan?
Tegelikult tahtsin ma seda kirjutada juba möödunud ööl, umbes kella kahe paiku, aga ma olin siis nii neetult unine, et ei viitsinud enam arvutit tööle lülitada. Ja nii juhtuski, et selle kirjutamine sattus keset sõbrapäeva. Shit happens!
Kes on sõber?
Sõber on keegi, kellega sa saad alati rääkida, kui sul on raske, kes rõõmustab, kui sa oled õnnelik, kes pakub oma toetavat õlga, kui sa oled libastumas, kukkumas.
You wish...
2 kommentaari:
Banaalsusi ei lao,
toimivat ei ole,
järelikult:
KÕMM!
Haa -- unista edasi
et
jätan seele lehele
tulemata!
Hea on hea
olenemata ilmast..
!
Postita kommentaar