Jälle unenäguliselt: need filmid, ma ütlen!

Kunagi ma juba kirjutasin siin oma kummalistest unenägudest. Hmm... Kuna ma sellest õppust ei võtnud ja jätkasin igat liiki filmide vaatamist, siis järjest kummalistematena mu unenäod tunduvad.

Möödunud öösel oli vahepeal küll selline tunne, et tõusen lihtsalt üles, astun õue ja lasen omale kuuli pähe. Kuna ma seda aga ei teinud, siis jäin uuesti magama ja pidin seda asja edasi vaatama.

Nimelt olin oma kuradi teispoolses unemaailmas mingi teadlastegrupi liige, kus üks teadlane esitab küsimuse ja teised istuvad ümber laua ning püüavad läbi filosoofiliste arutluste jõuda vastusteni.

Hmm... Esialgu tundub huvitav, sest üks minu arvates intrigeerivamaid ulmefilme - The Man From Earth - on just sedamoodi üles ehitatud ning seal ajavad füüsik, ajaloolane, bioloog, teoloog ja psühholoog päris huvitavat juttu.

Kahjuks oli minu unenäos tõstatatud küsimus hoopis teisest mastist ja kui ma peaks kunagi selle kuradi briti teadlase üles leidma (ma olen ta nägu kusagil näinud), siis ma annan talle tõesti korraliku lõuahaagi. Jah - lihtsalt selle unenäo ja selles esitatud küsimuse eest, mistõttu pidin terve öö selleteemalist arutelu kuulama.

Kas zombied on võimelised rasestuma?

Jah - täpselt.

Et nagu - mida kuradit?!

Anyway - selle küsimuse esitaja argument oli selline, et kuna elavad surnud liiguvad, siis mingid elumahlad neil nagu oleks; samuti vajavad nad süüa, seega toimib ka mingisugune ainevahetus. Igatahes oli see professor või doktor täiesti sooda. Siiski oli küsimus piisavalt mõtlemistärgitav ning vestlus algas. Alloleval pildil olen välja toonud mõned küsimused, mis selle diskussiooni käigus tekkisid ja uskuge mind - vähimagi terve mõistuse olemasolul ei taha te neile küsimustele leitud vastuseid teada.

Mida teha, kui midagi pole teha? Mõtle mõttetutele asjadele :)

Igatahes sellise unenäo peale otsisin välja ammukadunud rahustid ja püüan end täna siiski välja puhata. Mitteunenägu on parem kui see jama...

Revenge writing

Alati ei ole vaja kirjutamiseks teemat, teinekord piisab põhjusestki. Ja - kurat! - need ei ole alati üks ja sama asi.

Stupid, stupid waste of time.
Caring, I mean...

Põhjused võivad olla läbielamised, mis panevad kirjutama teinekord täiesti mõttetuina näivast jurast, kasutades vaid metafoorilisi väljaütlemisi, mis on mõeldud vaid üksikutele arusaajatele. Kes neid siis omatahtsi selgitavad. Ja teinekord panevad need läbielamised tegema Corelis lolluseid nagu on näha ka kõrvalolevalt fotolt - seega Corel on asendamas vaikselt üht mu varasemat ravi - kirjutamisteraapiat.

Peaaegu samasse kategooriasse kuuluvad ka emotsioonid, kuigi emotsioonide esilekutsumiseks pole vaja tegelikult ühtegi sündmust reaalses elus. Piisab vaid mõtetest, põhjendatud või mitte, vahet ei olegi, et kogu järgnev päev kisuks täielikuks ulmeks ja ainsaks teeks, mis tagasi mõistlikkuseni viiks, tundub olevat kirjutamine. Ja mida pikemad laused, seda segasem olukord.

Minu segane päev sai alguse kohvist. Kohvijoomine kui selline on tegevus, mis mulle tavaliselt meeldib, mis mind hommikuti üles ajab ja mõtlemise normaalsele rajale viib (tavamõistes siis võimalikult vähese hulluseprotsendiga, sest täiesti ilma hulluseta ma ei oska).

Niisiis kohvist... Keetsin omale kohvi valmis, astusin välja, natuke vihmase hommiku kätte, et natukene töömõtteid mõelda ning täiesti äkitselt ajas mõte kohvijoomisest südame pahaks. Lihtsalt niisama, lambist. Ehk oli liiga vara? Kohvi jaoks, ma mõtlen... Ehk oleks võinud kohvi hilisemaks jätta ja teha esmalt asju, mis natuke olulisemad???

Mul oli vaja leht valmis teha ja nii ma saatsingi kogu kohvijoomise pikalt per*** ning istusin arvuti taha. Vihastasin minu korda selle kuradi küljendusprogrammi ja muudetud settingute peale, püüdsin täpselt meenutada, et miks kurat ma ikka pidin oma arvutist kõik need kolmteist tuhat fonti maha installeerima. Vastust ei leidnud - see ajas vaid veel rohkem närvi ning meenutus hommikusest öökimaajavast kohvijoomisest (ning sellega kaasnevast õppetunnist a la ära kunagi õpi enda vigadest) tegi kogu alanud päeva veel hullemaks.

Õnneks said asjad päeva peale siiski tehtud, tähelepanematusest tehtud vead parandatud ning nüüd - pealelõunal - hakkas lõpuks ka enda kohv maitsema.

Lihtsalt... Shitty day!

August

Lihtsalt, et märku anda olemasolust.

Kirjutamisega on sisse tulnud suurem vahe. Jälle. Elu on edasi läinud, tööd on juurde tulnud, paar asja on siiani tegemata, uued pakkumised on õhus, vanad asjad tulevad tagasi - aga ometi on nii raske võtta end kätte ja hakata tegema asja, mida olen seni pidanud enda üheks tugevamaks küljeks. Sõnad põlevad sees, aga hetkel on need veel liiga vähe küpsenud. Ei ole veel piisavalt palju sarkasmi kogunenud, et saaks teha midagi head.

Lugesin just hiljuti mingit popmeediale kirjutatud artiklihakatise teemal, et sarkastilised inimesed pidavat olema intelligentsemad. Hmm. See pole päris kindlasti olnud minu eesmärk sarkasmi kasutamisel, et end kellelegi targemana näidata. Pigem on otsekohese sarkasmi eesmärk olnud see, et - who cares - ma olen lihtsalt otsekohene a**hole, kes püüab oma mõtteavaldustest välja juurida võimalikult palju seda öökimaajavat poliitilist korrektsust.

Seega - elu on tore ja vahepealne aeg kulgenud keskmisest paremini. Eriti, kui võtta võrdlusmomendiks täpselt aastatagune aeg, kui kõik oli täiesti pea peale keeratud, sihid tulevikuks olid lihtsalt mingid kadumisele määratud illusioonid, mille uskumisse ma niivõrd palju aega ja energiat panustasin, et tegeliku elu jaoks enam aega üldse ei jätkunud. Õnneks tõid need läbielamised ja nende läbi ka kogemused piisavas koguses teadmisi asjadest, mida ma päris kindlasti enam kunagi korrata ei taha.

Reality check...

Asjad, mida teha olematu eesmärgi nimel, ei toida tulevikku, vaid tugevdavad fantaasiamaailmas elamise vajadust.

Rohkem ei targuta.

Sarkasm oli ja jääb osakesest mu elust, samamoodi võiks jääda ka otsekohesus... Seda eriti teises, Päev Eestis blogis.

Üle mineviku, oleviku ja tuleviku; Evanescence - "My Immortal" (2004)

Nädalake kirjutamises vahet olnud ning paljugi on muutunud. Millises suunas, on veel vara öelda, aga see on juba kinni minus endas. Kas ja kuidas hakkan ma seda kõike enda jaoks ellu viima või kas üldse on emotsioonide ajel tekkinud ideedel ja mõtetel reaalses elus piisavalt elujõudu. Juba on osasid neid nimetatud ajuvabaks, teisi ägedateks - seinast seina...

Ei alusta algusest, sest tundub, et teinekord on täna alustatud mõtte algus kauges minevikus ja mõni mõte sünnib alles siis, kui suurem osa lausest on juba kirja pandud. Seega - kust alustada? Lihtsatest asjadest. Ja episoodiliselt. Nagu mulle kunagi kõige rohkem meeldis.

Eelmine kuu jalutasin või kõndisin kokku ca 170 km. Tuli välja, et telefonis spiooni mängiv äpp loeb ka mu läbitud kilomeetreid. Nüüd kasutan seda teadlikult. Eile näiteks libises jalge alt läbi 29 kilomeetrit. Kõndisin mööda metsi, ühes käes nuga, teises telefon. Miks? Ühes vestlusest kasvas välja mõte, et kui juhuslikult peaks tulema mingi kuri karu, siis oleks ju tore YouTube video teha, kuidas mõmmik süüa tahab. Kuna jalutuskäikude lõpuks olen aga ka mina tavaliselt üsna näljane, siis karusid ei näinud. Ühelgi korral. Ehk nad said aru, et ka minul on kõht tühi, nuga käes ja who cares suhtumine. Targad loomad, respect!

Möödunud laupäeva hommikul sai ärgata vana klassivenna juures Vääna-Jõesuus. Nii mõnus oli kell seitse astuda päikese kätte terrassile, suitsu teha ja lihtsalt olla. Päike paistis, linnud siristasid, klassivenna kass tuli ka korra olukorda kontrollima. Mõnus oli üle pika aja enda muidu nii hallist rutiinist välja saada.

Hommiku parimaks lõpetuseks oli muidugi see, et sai sel nii olulisel, Vääna-Jõesuu rannal Oskariga kiva loopida. Oskari viskekäsi muutub aina paremaks ja kivid lendasin juba üsna kaugele lainetesse. Ississe :) Nii tore...

Reedene päev ja õhtu. Miljon tonni minevikku, mis tundidega õlgadelt vajus...

Laupäevane õhtu. Kadrina ja Dreamers. Kohtumine vana klassivennaga, kes selles bändis mängib ning kes oli tulnud Kadrina rahvusvahelisele kultuurifestivalile väärikat punkti panema. Eriti hea oli muidugi see, et kui alguses tundus, et saab toimuma pensionäride klubi Hõbelõng koosistumine (väljend laenatud:) ), siis tänu kohalviibinud Moldova vutimeeskonna kuumaverelisusele tõmmati peole sisse selline hoog, et peo lõpuks olid pealinna peokoha Chicago publikuga harjunud Dreamersi liikmetel silmad imestusest suured. Respect nii Dreamersile kui Moldova vutiklubile!

Siin siis Dreamers, klassivend Margo kõige kaugemal ja mõtlikum.
Foto: Dreamers'i FB lehelt ja osaliselt vist ka Scotland Yard'iga seotud - don't be mad!

Pühapäev. Uued, täiesti erinevad ja värsked emotsioonid. Magnetism. On tõmme või seda siis ei ole. Lihtne. Elus ongi kõik tegelikult lihtne. Tavaliselt me vaid elame elu keeruliseks enda mõtetega. Tubli, Marko, räägi seda endale! Jah - vahel on enda vabakslaskmine pidevast mõtlemisest ja analüüsimisest ehk see kõige mõistlikum. Ülemõtlemine sucks ja vaba olla on nii mõnus. Ja annab nii palju tulemusi: isegi pastorite leidmine Facebookist ei ole enam võimatu.

Esmaspäev kuni kolmapäev möödus anger management'i tähe all. Hoolimata kõigest positiivsusest leidus ikka ja alati kusagil midagi, mis suutis natuke närvi ajada. Õnneks oli vihakontroll seekord tavapärasest lihtsam, sest kõik korrad olid põhjustatud mu enda rumalusest :) Enda peale ei saa ju kaua vihane olla...

Näiteks eilegi :) Pika jalutuskäigu võtsin ette, et lasta arvutil natuke portfolio jaoks pilti renderdada. Olen kusagil siin juba kirjutanud, et lõppkvaliteedi saabumiseks vaja ca 100 korda pildist üle käia. Kui ma siis eile peale seitset tundi ja 38 renderdust koju jõudsin ja ekraanile vaatasin, avastasin, et mu värisev käeke oli enne viimasele nupule vajutamist kerge vääratuse teinud ning pilt oli tulnud kergelt kiivas... F***!!! Ei tohi kiirustada!!!!!!

Tarkus tuleb tasapisi ja arvutiressursside ning aja arvelt.

Nüüd aga positiivsemalt homsesse. Tänane on täna ja seda veel ei kommenteeri, sest tundub, et midagi täna veel toimub... We'll see!

Pea ees ajalukku...

... või siis lihtsamalt väljendatuna - taome peaga vastu Vallimäe kindlust, kuni see kokku kukub. Tundub lootusetu? Vist ongi, aga see ei takista jätkamast. Täna näiteks paar väikest kivikest jälle müürikivide vahel vähem. Mitte, et ma kivisid peaga purustada jõuaks, aga pideva, kangekaelse ja monotoonse rütmiga tekitan pisikese vibratsiooni, mis neid kivide liitekohti nõrgendavad.

Olin all paremas nurgas täna - nurgast jagusaamine on oluline.

Seega loogiliselt probleemile lähenedes ei ole maailmas vst eriti palju neid täiesti ületamatuid takistusi. Küll aga võib sedagi fotot vaadates aru saada, et tihtipeale võib murekohaks olla aeg. Mu kõva otsaesine oleks küll suuteline selle ülesehitatud kindluse maha lammutama, aga kahjuks on otsaesise eluiga tunduvalt lühem kui aeg, mis matemaatikat ning tulevasi kliimaprognoose arvestades kuluks kindluse täieliku hävimiseni.

Seega - pointless? Mmm... vist küll... Aga samas jääb ju alati lootus, et kindlus ehk mu ponnistuse peale ise ümber mõtleb ja kokku langeb. On ju olnud ka ulmekirjanikke, kes rääkinud ka elutute asjade teadlikkusest - kividel pidavat see nende teooriate järgi ka olemas olema, aga arvestades kivide eluiga, siis on ka mõtteprotsesside kiirus vastav.

Igatahes mu tänase päeva kirjutamise mõtteks ongi rohkem kirjutamine kui mõte, millest ma kirjutan, aga eks sellest ole tähelepanelik lugeja ka juba aru saanud. Eks intelligentsem või mind rohkem tundev lugeja hakkab eelneva jutu metafooriat lahti tõlgendama, aga ikkagi - kas on seda ikka alati vaja? :)

Maailm oleks tunduvalt lihtsam paik elamiseks, kui suudaks võtta kõiki asju ja olukordi täpselt nii nagu need ette juhtuvad. Lihtsalt elad, oled, lepid, naudid - ja saad lõpuks vastu pead, sest ei mõelnud tänasest päevast kaugemale. Näed sa siis - isegi kirjutada lihtsusest ei oska ma ilma kaugemale vaatamiseta.

Palju õnne mulle!

26 000 sammu ülespoole

Seekord sammume siis laineharja poole. Järjekordne madalseis on möödas ning asjad liiguvad. Mingis suunas. Aga positiivne on see, et põhjast liikumist alustades viivad kõik teed natuke kõrgemale. Kui kõrge või kauakestev see järgmine laine saab olema, seda näitab juba elu.

*

Uue artikli jaoks materjali kogudes sattusin näiteks maffiastseeni tunnistajaks. Hetkeks tahtsin isegi osaline olla, sest algne pokkeristseen oli päris kutsuv ning arvestades häirivaid tegureid nende kõrval ning ootusärevust tulevikusündmuste ees võinuks seal ka keskmise tähelepanuga korraliku kopika kokku kraapida. Aga hea, et vähemalt eemaltki piiluda lubati.

Maffiossid + ekstra peale õnnestunud tehingut meediale poseerimas.

Igatahes on Cadencia asjalik. Sellel nädalal toimuva Kadrina rahvusvahelise kultuurifestivali raames annab huviklubi neljapäeva õhtul huvikeskuse aulas poolteist tundi kestva tantsuetenduse Aja Lugu, kus noored ja nooremad annavad tantsu- ja pildikeeles ülevaate aegade algusest Balti ketini. Kuna vahepeal tuleb kostüüme ka vahetada, siis leiti nutikas lahendus, kuidas osad märksõnad filmiklippidena meeleolu hoidma jätta. Eelmainitud maffiastseeni filmimist mul jälgida õnnestuski ning möödunudnädalase Polaarpoisi tuules oli huvitav erinevusi jälgida.

Aga noored on tublid ja tõesti soovitan - kel aega, see neljapäeval kell 19.00 huvikeskusesse (vanemad lugejad: see on see kooli aula :P ).

*

Avastasin ka džungli. Kuna järgmine päev oli ilus ja päikeseline, otsustasin Kätiga koos Kadrinast läbi metsade Rakverre kõndida. Riided ei olnud küll kõige õigemad - seda mõistsin suht ruttu, kui olin pea ees kusagil rägastikus põõsasse kukkunud ja Käti rõõmsalt mu õnnetust vahtis. Aga riietusest hoolimata oli hea. Nägi muda ja aasa, langenud puid ja tärkavaid sõnajalgu, esimesi selleaastast kullerkuppu ning täiesti ootamatult ka üht metsaserval kasvavat nartsissi.

Käti nagu alati - poseerimas.

Sõnajalgade sünd.

Üks eksinud nartsiss.

26 000+ sammu, mis selle jalutuskäigu lõpuks kokku kogunes, andsid uued mõtted ja suunad, kuhu koju jõudes ka liikuma hakkasin. Eks uus nädal näita, kuhu ja kuidas see suund mind lõpuks kohale viib...

Hullunud...

Läksin vahepeal hulluks ja veetsin mõned head päevad psühhiaatriahaiglas. Selline kummaline haigla, vanas mõisas ilusa järve kaldal. Tabletid olid küll natuke liiga räiged mu hapra emotsionaalse tasakaalu juures, aga kokkuvõttes oli tegemist tervendava visiidiga.

Porkuni Psühhiaatriahaigla

Aja mahavõtmine oli tegelikult peamine. Nii tore oli süüdimatult palliga loopida inimest, kes kiigel istudes naati ja võililli sööb või toda, kes peale tiksumise suurt midagi ei teinudki. Teha suitsu vanal mõisatrepil ja vaadata, kuidas järgmine paranenu peale süüdimatuks tunnistamist haiglast koju saab. Damned! - ja ometi tundus Mattias sel hetkel nii masendunud. Kuule, kutt, sa just vabanesid sellest urkast - ole õnnelik!

Sa ei pea enam kandma neid rõvesiniseid haiglariideid, mis selles rõskes mõisahoones sooja suurt ei andnud. Hea, et vahel lubati vähemalt midagi peale visata...

Rõvesinine

Ei pea enam passima seltskonnas, kus ettearvamatud kaptenid ja killerid sanitaridele pasunasse sõidavad, et seejärel suure hurraaga mööda mõisakoridore tagaajamist mängida. Ei pea enam osalema rõõmsatel jalgpalli ühisüritusel, kus ainus seos jalgpalliga on see, et mõnikord lüüakse seda vahtmuna ka jalaga.

Jalgpall - niinimetatud

Sa said minema, Mattias, ja see on peamine.

Mina sain ka lõpuks minema. Eriti tore oli lõpuks taas enda riided selga panna, mõisapargis suitsu teha ning näha, kuidas samuti riided vahetanud "kapten" äkitselt neljakordseks Eesti grillimeister ja Vorstikunn Koit Kuuseks muundub, grilli üles lööb ja viis kilo omatehtud vorsti läbi tule juhendab.

Vorstikunn Koit Kuusk omas elemendis

Tema Näm Nam Productions logoga grill toitis sel päeval ära rohkem kui kolmkümmend inimest, kes noortefilmi Polaarpoiss võtetel kaasa lõid. Palju õnne, Koit! Kogu seltskonna mitmete taimetoitlaste peale leidus vaid üks, kes suutis enda toitumiseelistustele kindlaks jääda peale sinu küpsetatu lõhnu tundes. Respect!

Võttegrupp lõunapausil

Igatahes Polaarpoiss selleks korraks läbi...

Unenägudes

Asi kisub täielikuks jamaks, kui unenägudesse ilmuvad mingid zombielikud naissoost sisserändajad (-lendajad? lihtsalt tulnukad?), kelle eesmärgiks on kasutada inimestest mehi järglaste saamiseks. Kusjuures asi ei olnud isegi seksivajaduses - peateemaks oli toit. Nimelt ainus, mida need zombielikud sisserändajad sõid, olid nende endi meessoost järglased. Haige värk! Ainus positiivne elamus sellise unenäo juures oli fakt, et kuulsin ja lugesin enamuse informatsioonist meedia ja teiste allikate kaudu ning püüdsin koos siiani identifitseerimata partneriga leida moodust, kuidas neist sisserändajatest lahti saada.

Ja kui keegi üritab mulle veel väita (kaasa arvatud ma ise), et kõik naised on seksikad, siis hakkan ma vastu vaidlema. Sisserändajad olid vastuvaieldamatult naised. Käitusid ka nagu meile tuttavad isengid suveperioodil - ainsateks kehakateteks riietusesemed, mille eesmärk oli juhtida meeste tähelepanu neile kehaosadele, mida need katted varjasid. Õnneks olid sisserändajad poliitiliselt vähemkorrektsemad ning ei hakanud protestima ja seksismist rääkima, kui mõni mees tõesti tähelepanu kaetud kehaosadele suunas ning selleteemalise lause välja ütles.

Kuna tegemist oli minu unenäoga, siis otse loomulikult ma
ma veebist isegi ligilähedast õudust ei leidnud. Ja minu
sisserändajad ei kandnud nii stiilseid ja ägedaid kampsuneid.
Hmm - kui nad seda teinud oleksid, oleks neil ehk rohkem lööki olnud?!
Anyway - lihtsalt illustreeriv pilt siis.

Kuigi rinnad ja tagumikud ja igati, mitmemaitseliselt aksepteeritav figuur oli sisserändajatel olema, muutis nad mitteseksikaks esiteks tõsiasi, et kogu nende välimus meenutas kergelt halliks läinud liha, mis on hakklihamasinast läbi käinud, aga mingil kuradi kosmilisel moel siiski oma kahel jalal kõndiva kuju säilitanud. Kaasa ei aidanud välimusele ka kehapooridest ajuti lausa nirisev lima ja määrdundkollased silmad.

Tõsiselt haige! :) Aga tegevuse, selle vastuplaanimise poolest üsnagi huvitav ning intelligente unenägu. Imdb.com's teeniks see ulmežanris keskmise hinde 8 kindlasti ära.

Ja nüüd istun tööl ning mõtlen, et mida see unenägu ikkagi tähendada võis.

Palun - teie soovitused?

Hommikul kell viis...

Hommikul kell viis ärkamine ei ole minu jaoks kunagi kõige parem idee tundunud. Siiski kadus uni ära, ajasin kargud alla ja šokeerisin koera ülivarajase jalutuskäiguga.Veerand kuus istusin juba arvuti taga, kuum kohv nina ees ning otsisin uudiseid.

Tegelikult on aprill tore kuu. Välja tuleb Kiirete ja Vihaste seitsmes film ning algab ka Troonide Mängu viies hooaeg. Seega vähemalt üks õhtu nädalas on nüüd sisustatud millegi vaatamisega.

Mõnda aega tagasi panin siia üles nimekirja filmidest, mis oli plaanis ära vaadata. Nimekiri kasvas kirjapandust kaks korda pikemaks, sest oli filme, mida ei suutnud üle kümne minuti vaadata, aga oli ka selliseid, mida sai kohe paar korda nauditud.

Ulmefännina oli parimaks elamuseks kindlasti Interstellar (2014), mille ideede mastaapsus ning filmi enda tehniline teostus olid tõsiselt nauditavad. Näitlejatööd olid head ning isiklikult parimaks momendiks pean seda hetke, kui pisike plahvatus päästis mind Matt Damoni edasisest vaatamisest. Mitte, et mul midagi Matti vastu oleks - Roundersis tegi ta väga hea rolli -, aga Interstellaris tema moosine nägu häiris natuke.

Teine hea ja nauditav (ja mingil hetkel isegi väga sünge) avastus oli Snowpiercer (2013). Chris Evans, kes mulle Marveli filmides (Captain America ja Avengers) jättis kergelt öeldes pehmo mulje - hoolimata oma kilbiga paugutamisest -, oli Snowpierceris ikka väga hea. Ei olnud vaja steroidisüste ega sädelevat kostüümi, piisas habetunud näost ja sitast elust, et leida motivatsioon korralikuks lammutamiseks. Teine lahe tegelinski oli asiaadist insener, kes lisaks rongiuste lahtikodeerimisele suutis ka paar toredamat liigutust teha, sealhulgas ka nn tugevkurjamil kaela kahekorra keerata. Hoolimata senisest kirjeldusest ei olnud Snowpiercer vaid üks suur madin (ok - tegelikult ikka oli küll), aga kogu selle vere ja vaeva taha oli kirjutatud ka korralik ulmestoori järjekordse näitega, kuidas inimesed suudavad oma suures ettenägelikkuses kogu kliima Maa peal sinna tagumisse kohta keerata. Ja ehkki "pahalaste" rusikaviibutajad olid äkšionfilmidest tuntud sõnatud ja sisutühjad pappkujud, siis "positiivsetel" kangelastel oli sügavust. Hetkeks isegi nii palju, et tundsid kaasa inimesele vaid selle pärast, et ta teadis, et beebidel on kõige maitsvam liha. Vaene, väike ja õnnetu inimsööja! Niuts!

Ja kuigi vampiirifilmid mulle eriti ei istu (Underworldi vaatasin ka ainult Kate Beckinsalei pärast), siis 2009. aasta Daybreakers oli toredaks vahelduseks. Kasvõi sellepärast, et seekord ei olnud vampiirid mingid pimedates nurgatagustes neitsisid luuravad üksiküritajad - Daybreakersis olid nad lihtsalt kogu planeedi üle võtnud. Näidates sellega muidugi ehtinimlikku rumalust, mõtlemata tõsiasjale, et kui neid nii palju sigineb, siis on tasakaal paigast ja keegi peab nälgima. Palju õnne! Mõnus vaatamine muidu.

Ahvide Planeedi sarja kaks viimast filmi olid täiesti okei vaatamine, aga uuesti vaatama ei kisu.

Kääbiku viimane osa - misiganes nime nad sellele ka ei pannud - oli minu kui Tolkieni austaja jaoks ikka täielik pettumus. Aga noh - ma teadsin seda ette juba hetkel, kui olin triloogia esimese osa esimese kolmandiku ära vaadanud. Kui Jackson tahtnuks korralikku pikka sarja teha, siis võinuks ta aluseks võtta ühe paljudest Silmarillioni tõeliselt huvitavatest lugudest-legendidest (kasvõi "Beren ja Luthien"); lastejutu Kääbiku oleks võinud südamerahuga ühte filmi ära mahutada ning see päästnuks ehk meid kõiki ka lambist võetud haldjapiiga ja muidu igati normaalse päkapiku idiootsest armastusloost. Seega fail x3!

***

Lõpetuseks aga pean teatama, et lõpuks ometi tituleeriti mind kuumaks valgeks kutiks.

Seda blogi kirjutades sai kõrvalmonitoril pokkerit taotud ja täiesti normilt läks, kui arvestada minu jaoks liiga varast hommikutundi.

Hooga edasi... mööda päikepatareisid...

Ajutiselt keskmisest suurem huvi keskkonnaprobleemide vastu on viinud mind internetisügavustes uute ja aina huvitavamate avastusteni. Mitte, et selles midagi halba oleks, et uusi asju teada saan. Minu jaoks uusi, sest kindlastion palju neidki, kes on minu poolt kirjapandavatest asjadest juba ammu kuulnud. Mina mitte.

Uute infokildude saamine ei ole kuidagi halb, küll tekib aga kõike seda lugedes ja uurides järjest halvem enesetunne.

Süvenemine võimalikkuse suurusesse tekib masendus, kui vähe me sellest suurusest tegelikult kasutame. Kurb, sest niivõrd palju on juba katsetatud ja töötavaid ideid, mida pole siiani veel suurelt kasutusse võetud, et meie kõigi ja keskkonna heaolu parandada.

Illustreeriv foto, milline võiks välja näha päikesepaneelidega
kaetud maantee.

Üheks näiteks võib siinkohal tuua päikesepaneelidest teekattematerjal, mille ideega hakkas üks Idaho osariigi abielupaar tegelema juba 2006. aastal. Tänaseks on paljulubav idee jõudnud juba reaalsuseni. Esimesed paneelid on valmis. Tegelikult enamatki - esimesed energiat tootvad paneelid on katnud Scott ja Julie Brusaw kodust parkimisala juba neli aastat.

Paneelid teeb huviäratavamaks ka fakt, et neis on nii LED-valgustid (võimalik kasutada teemärgistusena) kui ka soojenduselemendid (jää sulatamiseks). Ja kui uskuda paneelidetootjate kodulehel olevat küsimuste-vastuste veergu, siis on kogu projekt algusest peale organiseeritud nii, et on mõeldud kõikvõimalikele ette tulla võivatele probleemidele. 

Miks aga selliste asjade avastamine masenduma paneb?

Masendus tekib sellest, et nii paljulubava leiutise arendamisega on tegeletud vaid annetustest ja pilvrahastusest saadud fondidega. Arvutused on näidanud, et kui USA maanteed katta nende paneelidega, toodaksid need energiat kolm korda rohkem, kui riik praegu tarbib, ja vähendaks kasvuhoonegaaside atmosfääri sattumist 75 % võrra.

Siit tekibki küsimus, et miks selline ideeliselt ja globaalse heaolu jaoks äärmiselt oluline projekt on juba aastaid nokitsemisel kusagil Idaho väikelinnas? Miks ei ole selle kõigile kasuliku projekti vastu suuremat huvi ja rahastust, et hetkel veel esilekerkivaid probleeme saaks lahendama kutsuda maailma tippfüüsikuid ja insenere?

Isegi, kui need paneelid ei tööta veel nii võimsalt, kui loodetakse, siis kvaliteetse ajuressursi suunamine projektile annaks kindlasti kiiremaid ja paremaid lahendusi.

Ma olen püüdnud alati vandenõuteooriatest kaugemale hoida, aga siinkohal tekib küll küsimus, kas ei ole praeguste meetoditega energiatootjate rahalised huvid need, mis teadlikult takistavad nimetatud projekti kiiremat arengut? Mängus on ikkagi miljardid, kui mitte triljonid dollarid ja eurod, mis praeguste energiahiidude kätest enam läbi ei käiks, kui see projekt globaalselt tööle hakkaks.