Ei ole veel surnud, üldsegi mitte, aga kirjutada ka midagi ei oska. Elu on nii neetult keeruline, et pea on igaks õhtuks (st varahommikuks, kui ma tavaliselt magama lähen) täiesti pulki täis ja ilusad unenäod on ainsaks lootuseks, mis võivad neid pulki natuke väiksemateks hekseldada.
***
Polaaröö. Täpselt selline tunne on oma igapäevast elu elades. Ainult pimedus on kõikjal mu ümber ja ainsateks valguskiirteks selles öös on mu enda lootustest süüdatud väikesed kalmuküünlad, mis midagi nähtavamaks küll ei tee, ent samas ei lase need ka täielikult pimedusse ära uppuda. Juba mõne meetri kaugusel on kõik teetähised täiesti nähtamatud ja nii ma kahtlengi, kas neid üldse kunagi eksisteerinud on. Vist ei ole - tundub enamuse ajast.
Kõmbin pimedas, otsmik täis muhke, saadud mis on neist alalisist kokkupõrgetest pahklike takistustega, mis oma raudkõvadusega alati just selles täiesti vales kohas pimedusest välja ilmuvad.
***
"Kus on nüüd need sõbrad, kes on alati valmis tulle sööstma?" küsiti minult mõned päevad (või olid need nädalad?) tagasi.
Ma ei tea - laiali mööda maailma, ma arvan. Laiali mööda maailma arvates, et mul on kõik hästi, sest nii raske on neile järjekordselt tõdeda, et see üks ja sama vana jama on mind järjekordselt põlvili surunud. Laiali mööda maailma, kus ei ole polaarööd, kus on polaarpäev, kus alati särab päike ja kõik on nii ilus ja soe ja värviline.
Ja mida aeg edasi, seda vähem jääb hinge tunnet, kas üldse on olemas selliseid tulesid, kuhu söösta tasuks. Kätega silmi varjates läbi lõkkest tõusvate sädemete jalutada, see on üks asi, aga otse tulle kõndida - see on hoopis midagi teistsugust.
***
Tunne, et lisaks enda elu rikkumisele hävitan ka teiste omi. Jah - kunagi ma tegin seda. Teadlikult ja ilma süümepiinadeta. See tundus lahe.
Nüüd aga - just nüüd, kui ma seda kõige vähem tahan, siis tundub, et olen enda põhjatusse kiskuva ankru külge aheldanud ka teised. Neid, keda ma kõige enam sooviks saata pinnale, troopika sooja ja muretusse päikesepaistesse.
Nende ahelate võtmed... Jah - need on mul olemas, kuid ma ei julge neid ahelaid enam ka omakasupüüdmatult avada, sest tean, kui sügavale on see ankur juba vajunud ja ma ei ole kindel,
et sellest ankrust vabanenult jõuaksid need kallid inimesed sellisesse paika, kus nad oleksid õnnelikumad, kui nad olid seda varem, enne minuga kohtumist.
Ja nii me heljumegi selle kottpimeda polaaröö külmas sügavikus teadmata midagi oma järgmisest suunast. Üles? Või lõplikult alla?
Alla? Alla anda? Seda soovi ei ole küll veel pähe tulnud, kuigi kõik ettekerkinud takistused näivad olevat tekkinud vaid sellel ühel eesmärgil.
Mitte veel...
***
Karma... Veel midagi paari päeva tagusest vestlusest. Et kõik see, mille pärast ma kunagi nii ülbe ja isekas olin, kõige selleta pean ma praegu hakkama saama. Et kõik on tasakaalus.
Ma ei tea.
Maybe...
***
Väljas on ilus talv. Lihtsalt muinasjutuline.
Kui vaid saaks selle muinasjutu tagasi ka enda ellu...
***
Polaaröö. Täpselt selline tunne on oma igapäevast elu elades. Ainult pimedus on kõikjal mu ümber ja ainsateks valguskiirteks selles öös on mu enda lootustest süüdatud väikesed kalmuküünlad, mis midagi nähtavamaks küll ei tee, ent samas ei lase need ka täielikult pimedusse ära uppuda. Juba mõne meetri kaugusel on kõik teetähised täiesti nähtamatud ja nii ma kahtlengi, kas neid üldse kunagi eksisteerinud on. Vist ei ole - tundub enamuse ajast.
Kõmbin pimedas, otsmik täis muhke, saadud mis on neist alalisist kokkupõrgetest pahklike takistustega, mis oma raudkõvadusega alati just selles täiesti vales kohas pimedusest välja ilmuvad.
***
"Kus on nüüd need sõbrad, kes on alati valmis tulle sööstma?" küsiti minult mõned päevad (või olid need nädalad?) tagasi.
Ma ei tea - laiali mööda maailma, ma arvan. Laiali mööda maailma arvates, et mul on kõik hästi, sest nii raske on neile järjekordselt tõdeda, et see üks ja sama vana jama on mind järjekordselt põlvili surunud. Laiali mööda maailma, kus ei ole polaarööd, kus on polaarpäev, kus alati särab päike ja kõik on nii ilus ja soe ja värviline.
Ja mida aeg edasi, seda vähem jääb hinge tunnet, kas üldse on olemas selliseid tulesid, kuhu söösta tasuks. Kätega silmi varjates läbi lõkkest tõusvate sädemete jalutada, see on üks asi, aga otse tulle kõndida - see on hoopis midagi teistsugust.
***
Tunne, et lisaks enda elu rikkumisele hävitan ka teiste omi. Jah - kunagi ma tegin seda. Teadlikult ja ilma süümepiinadeta. See tundus lahe.
Nüüd aga - just nüüd, kui ma seda kõige vähem tahan, siis tundub, et olen enda põhjatusse kiskuva ankru külge aheldanud ka teised. Neid, keda ma kõige enam sooviks saata pinnale, troopika sooja ja muretusse päikesepaistesse.
Nende ahelate võtmed... Jah - need on mul olemas, kuid ma ei julge neid ahelaid enam ka omakasupüüdmatult avada, sest tean, kui sügavale on see ankur juba vajunud ja ma ei ole kindel,
et sellest ankrust vabanenult jõuaksid need kallid inimesed sellisesse paika, kus nad oleksid õnnelikumad, kui nad olid seda varem, enne minuga kohtumist.
Ja nii me heljumegi selle kottpimeda polaaröö külmas sügavikus teadmata midagi oma järgmisest suunast. Üles? Või lõplikult alla?
Alla? Alla anda? Seda soovi ei ole küll veel pähe tulnud, kuigi kõik ettekerkinud takistused näivad olevat tekkinud vaid sellel ühel eesmärgil.
Mitte veel...
***
Karma... Veel midagi paari päeva tagusest vestlusest. Et kõik see, mille pärast ma kunagi nii ülbe ja isekas olin, kõige selleta pean ma praegu hakkama saama. Et kõik on tasakaalus.
Ma ei tea.
Maybe...
***
Väljas on ilus talv. Lihtsalt muinasjutuline.
Kui vaid saaks selle muinasjutu tagasi ka enda ellu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar