Ecolines'i buss jälle kraavis!?

Täna Delfit lugedes jäi silma artikkel sügavatest ja eluohtlikest maanteekraavidest. Silma jäi just seetõttu, et artiklit illustreeriva foto peal külitas maanteekraavis õnnetu ilmega Ecolines'i buss.
 

 

Kuna ma ise olen mingil hetkel oma elus olnud seotud Ecolines'iga, siis tekitas see taaskord küsimuse, millest ma tollal oma seotuse pärast eriti kirjutada ei tahtnud. Toona tundunuks see lihtsalt ärategemise või -panemisena ning kirjutatu mõte oleks tõenäoliselt seetõttu paljuski kaduma läinud.

 

Praegu aga võin seda südamerahuga teha ega pea kartma, et minust valesti aru saadaks - eriti veel peale mitte eriti sõbralikku lahkuminekut.

 

Seega - miks on meie ajakirjandus niivõrd äraostetud, et ühtede ettevõtete avariide ja kõksude kohta pannakse kuhjas logoga fotosid või nagu praeguselgi juhul - pannakse neid logosid ka sinna, kus need asjasse üldse ei puutu samas kui teiste, lemmikute, avariide kohta puuduvad pildid teinekord isegi siis, kui avarii tegijaks oli lemmiku enda firma buss. Nagu näiteks siin.

 

Minu arvates peaks selliste konkreetseid juhtumeid mittekajastavate artiklite puhul säilitama viisaka erapooletuse ning leidma ka erapooletu pildi.

 

Või tegema siis kõikidele võrdsel määral antireklaami. Pilte ju jagub:

 

 

 

 

 

 

 

Seega võiks enne selliste fotode ülesriputamist suvaliste artiklite juurde ka mõelda, millist reklaami need edastavad.

 

Kui mõne konkreetse firma esindajad just erinevate väljaannete toimetusi külastades oma rahakoti paksuses kaota... Aga sellist asja meie riigis ju ei toimu.



Me like it! Elagu Delfi!

Delfi-eksperiment läks jälle korda!

Juuresolev pilt toodud sellepärast, et näidata, kuidas negatiivne infokilluke armsa Nõmme kohta saab tähtsamaks kui palgamõrvarid Tais, Kadri Simsoni hääletusseiklus või Läniku romanss Hundisilmal.

Esiteks muidugi pealkiri. Minu eelneva postituse pealkiri oli ka see, mille ma soovisin Delfisse üles panna, ent Delfi pealkirjageneraatorid andsid asjale tuure juurde ning tootsid masse ärritava, kuid minu arvates lohiseva tiitli.

Siiski - Delfi eesmärgi see täitis: pooleteist tunniga 7000+ vaatamist ning üle 90 kommentaari. Pole paha!

Kuid - ebameeldivaks üllatuseks oli seekord see, et Delfi toimetaja suutis minu teksti kirjavead tekitada. Milleks?!

Ja nüüd minu eksperimendi tegeliku olemuse juurde.

Tegemist praeguseks minu 11. artikliga Delfis ja teisega, mis otse esilehele väänati. Esimene - Neegrilugu - sai isegi päeva looks, kui ma õigesti mäletan. Tänane lookene veel päevalooks ei küündi, aga loetavuselt teise koha (minu lugude arvestuses) on see kindlasti saavutanud.

Lihtne järeldus nende kõikide lugude kokkuvõtteks on see, et kui sa tahad endale reklaami ja suurt lugejaskonda Delfi, siis ei pea sa mitte targalt kirjutama, aga seadma sõnu nii, et see võimalikult suurt hulka inimesi ärritaks. Isegi siis, kui sa teed seda viisakalt ja püüad sinna mingi mõtte peita, on ärritav teema piisav, et rahvast rääkima panna.

(Kontrollisin Delfit ja lugejate arv tõusnud 8500+ ja kommentaare 110 )

Samas olen kirjutanud ka rahulikumaid artikleid, kuhu olen üritanud rohkem ideid lisada - need ei ole aga laiatarbeajakirjanduses erilist tähelepanu püüdnud. Oma Mart Laari insuldijärgsesse proovisin küll mõtte asemel mõistmist raputada, ent sellegi loo 3000 lugemist ja 100+ kommentaari olid tingitud pigem kirjutise poliitilisest maigust ja ärritusest.

Seega ei soovita lugeda rahulikke tekste, milles teinekord ka mõni mõte sees on. Miks?

See on minu jaoks küsimus, millele ma siiani veel vastust saanud ei ole. Kõik kurdavad üldise negativismi üle, ent kui panna kuhugi saadavasse kohta midagi kasvõi natukene positiivsemat, siis huvi selle vastu üles ei näidata.

Ma ei väida, et minu kirjutised just need parimad lakmuspaberid on, aga mingi pildi olukorrast annavad need ikka. Eriti, kui arvestada seda, et tõsisemaid tekste kirjutades püüan ma kirjutamisse ikka hoolsamalt suhtuda ja parema kvaliteediga lugemismaterjali luua.

Suvine Nõmme - legend ja tegelikkus

Kui minu eelmine tekst, mille ma valmis kirjutasin, osutus liiga kriitiliseks, siis pidin ma selle avaldamisest kohtunike nõukogu otsuse tõttu loobuma. Kuna probleem, kui selline, mind aga siiski häirib, otsustasin seekord asjale läheneda natukene teise nurga alt.

Nõmmet peetakse üheks Tallinna kauneimaks ja rahulikumaks linnaosaks, kus olevat nii mõnus ja tore elada ning kus on meeldiv pärastlõunaseid jalutustunde veeta. Ilu ja meeldivate jalutuskäikude osas ma vastu vaielda ei soovi, kuid minu arvamus Nõmme rahulikkusest on ise Nõmmel elades muutunud.

Metsad on rahulikud, külad ja alevikud (ühes olen ise üles kasvanud) on rahulikud ja - kurat võtaks! - isegi Lasnamägi on rahulikum, kui see Nõmme, kus mina elan. PS - olen ka Lasnamäel elanud. Ma ei saa kindlalt väita, et see rahulikkuse legend ei kehti teistes aedlinnaosades või -linnades - Pirital, Kakumäel, Laagris jne., aga ma siiski kahtlen.

Samas - võib-olla on Nõmme tõesti rahulik, kui sa oled töötu ja veedan enamuse oma ajast seal. Ma ei tea, sest kõigi oma töötuste vahepeal on minu töötused langenud ikka talve või sügisekuudele.

Normaalse inimese kombel tööl käies aga on elu Nõmmel mind aga aina rohkem häirima hakanud, sest tuntud legendi paikapidavust mina koju jõudes ei leia.

Õhtud on veel kuidagi - kuuled vaid naabrimehe grillimüra, kuid nädalavahetusel läheb minu jaoks põrgu lahti.

Üleadne niidab muru, teine saeb oksi, kolmas kolgib mingeid poste maasse, neljas ehitab, viies (väga täpselt võetuna üle-üleaedne) teeb ketassaega talvepuid, kuuendal on igav ja garaažis oma autot lakkudes peab eelmise sajandi muusika üle tänava mürtsuma, seitsmes korraldab aiakontserte koos Länikute ja muude VIPlalatega, kaheksas... Kas ongi mõtet jätkata? Tõenäoliselt sai ka vähemtaibukas lugeja juba aimu, mis suunas minu arvamus kulgeb.

Mitte, et mul midagi nende tegevuste vastu oleks, aga kui seda kakofooniat kuuled igal vabal hetkel, sest kõik need tegevused on terve päeva peale laiali jaotatud ning käivad pealegi veel ringi (st kes lõpetab saagimise, hakkab niitma ja seejärel pidu panema), siis avastad, et oma vaba aega kodus, Nõmmel veetes, oled sa sunnitud kuulama mingit häirivat müra ja lennujaama kõrvu puhkama minna tundub järsku täiesti tervitatava mõttena.

Kusagilt kuuldud idee, et sellistes elurajoonides võiks olla nädalavahetusel ette määratud aiatööde aeg (näiteks laupäeval kella 10st kuni 17ni), hakkab pärast paariaastast elu Nõmmel juba täiesti normaalsena tunduma. Jah - kodu on püha ja teen seal, mis tahan, kuid kui kõik selle idee järgi käituvad, siis nädalavahetustel on suvise Nõmme rahulikkus müüt, mille paikapidavust pole selle levitajad vist kunagi kontrollinud.

Nädala sees, kui kõik tööl on, siis jah, tekib momente, kus on mõnus ja tore ja rahulik, aga vahepeal peab tööl ka käima.

Nii hakkavadki pähe kuhjuma ideed, et võiks elus väikese pöörde teha ja kolida mõnda rahulikumasse linnaossa. Näiteks Õismäele või Lasnamäele, mille elanikud eriti just suviti oma korteritest nädalavahetusteks minema plagavad.

Nii hea oleks rahus ja vaikuses nädalavahetust veeta :)