Paha

"Sa oled mu parim sõber, parim inimene, keda ma kunagi tundnud olen," pomises Aleks teisel pool lauda istujale. Ta põrnitses oma kokteiliklaasi, milles viin ja jõhvikamahl olid segunenud heleroosaks, läbipaistvaks, peadpehmendavaks vedelikuks. Ettekandja oli juba lugematu koguse tühje klaase laualt minema kandnud. Tema vastas istuva Arno pea õõtsus muusikarütmis väsinult ja prillid eest võtnud, toetas ta selle raskelt kätele.

Aleks oli suur mees, laiad õlad olid mälestuseks aastatepikkustest maadlus- ja poksitreeningutest. Tema välimuse krooniks oli siiski läikiv kiilaspea, mille põhjuseks ei olnud mitte vanus - Aleks oli vaevu üle kolmekümne. Põhjuseks oli harjumus, mis sai alguse ühest keskkoolis toimunud protestist õpetajate tegevuse vastu, mil terve tema klass oli uue sisekorraeeskirja vastu meelt avaldades end kiilaks ajanud. Ka tüdrukud. Aleks mühatas. Tema kahekümnest ilusast klassiõest nägid vaid kaks ka juusteta kenad välja. Ülejäänud, noh... Aleks libistas käega üle sileda pealae ja irvitas.

"Mida sa naerad?" küsis taaskord pilgu tõstnud Arno. Aleks üritas fokusseerida laialivalguvat pilti.

Arno meenutas talle üht ammust ja kahjuks ammukadunud sõpra, parimat, kes tal kunagi olnud oli. Aleks ei teadnud Marguse saatusest midagi - lihtsalt ühel täiesti tavalisel päeval kümmekond aastat tagasi oli sõber, keda ta teadis ja usaldas juba lasteaia viimasest rühmast alates, lihtsalt kadunud. Ei ühtki teadet, lihtsalt kadunud. Vaid mälestus temast elas veel sügaval paljude tema sõprade südames.

Aleks oli baari tulles ainsa vaba koha leidnud suures lauas, mille ääres Arno juba istus. Pärast esimest kokteili oli ta vaikuse murdnud, hakates talle rääkima, kui neetult hea meel on tal samal päeval kaugel maal kaasmaalase poolt saavutatud kuldmedali üle. Peagi teadis ta juba vestluskaaslase nime ja mida edasi vestlus arenes, seda enam märkas ta Arnos samu jooni, mis olid tema ammukadunud sõbras. Täpselt nagu Marguski kunagi, töötas Arno arvutite peal ja teda huvitas samasugune muusika ja kirjandus. Suures jutu- ja äratundmistuhinas ei märganud Aleks sedagi, et pärast esimesi kahte temaostetud jooke oli ülejäänud tellimused esitanud Arno.

"Ah, ei midagi," ühmas mees. "Lihtsalt kooliaeg tuli meelde. Elu lihtsalt on naljakas."

Arno võpatas. Hoolimata sissekallatud alkoholi suurest kogusest Aleks märkas seda; see oli üks, mida tema sõber oli talle õpetanud - alati peab pöörama tähelepanu oma vestluskaaslasele.

"Mis? Midagi on valesti?"

"Ei." Arno ohkas sügavalt ja vajus kössi.

"Ikkagi?"

"Su lause meenutas mulle midagi. Midagi, miks elu ei ole üldse naljakas," lausus Arno vaikselt.
Aleks peatas möödajalutava ettekandja ja tellis endale pudeli õlut - talle meeldis maailmaasju arutada õlle kõrval. Viin oli tema jaoks meelelahutus.

"Ära sa märgi... Tegelikult, kui õige nurga alt asju vaadata, võib iga asi naljakana mõjuda. Elu ei või tõsiselt võtta, muidu see tapab su," naeratas Aleks lõbusal toonil rääkides, et vestluskaaslase tuju tõsta. Mõju oli vastupidine.

Arno silmi ilmusid pisarad. Mees võttis põuetaskust rahakoti ja pani selle avatuna Aleksi ette. Ta nägi kena perepilti, millel Arno oli naise ja kolme väikese lapsega.

"Ütle seda neile!"

Aleks tõstis raskelt oma pilgu. "Mis juhtus?"

Arno võttis klaasi oma joogiga ja hoidis seda pikalt käes, silmad kinni rahakoti vahelt paistval fotol. Siis jõi ta selle ühe sõõmuga tühjaks.

"Mingi segane. Lihtsalt astus keset päeva korterisse ja tappis kõik." Arno hääl värises.

"Kas ta saadi kätte?"

"Jah. Aga tema advokaadid päästsid ta peaaegu kõigist süüdistustest..." Arno vajus rinnuli lauale ja hakkas lohutamatult nutma. Kõrvallaudades istujad pöörasid oma imestunud pilgud nende poole, kuid piisas vaid Aleksi tõsisest pilgust ümberkaudsetele, et kõik pealtnäha jätkaksid oma poolelijäänud jutuajamisi. Ta patsutas oma suure käega Arno õlga.

Ettekandja tõi tellitud pudeli. Aleks rüüpas lonksu õlut. "Ta ikka sai karistuse?"

Arno tõstis vihast leegitseva pilgu. "Jah. Ta pidi mingid aastad olema kusagil haiglas. Mitte vanglas, vaid HAIGLAS!!!" Viimase sõna karjus mees juba üle saali.

Taas pidi Aleks teisi külastajaid vaatama ja baarmanile käega märku andma, et kõik on korras.

"Ei ole võimalik!" pomises Aleks. Ta tundis, kuidas viha säärase ebaõigluse üle tema sees pööritama hakkab. "Selline inimene tuleks kõige valusamal, piinavamal moel ära tappa!"

"Mida see muudaks? Kas see tooks..." Arno tardus, silmad baari uksele naelutatud. "Ei..." Ta hääl värises. Aleks pööras pilgu samas suunas.

Baariuksel seisis pikka kasvu habetunud mees, vaadates uuriva pilguga üle baari. Siis libisesid ta silmad üle Aleksi ja Arno laua, pöördusid kohe tagasi ja mees naeratas.

"Mis on?" küsis Aleks tagasi Arno poole pöördudes. Mees värises.

"Tema... See on tema..." sosistas Arno, silmis valuga segatud õudus. Aleks ei kuulnud, ei näinud, vaid tajus, kuidas uustulnuk nende lauale lähenes. Ta valmistus uuesti pöörduma, kui kellegi tugev käsi talle õlale langes.

"Tere," ütles sügav ja näiliselt sõbralik hääl tema selja tagant. Raevunult haaras Aleks õllepudeli kaelast, lajatas pudeli kildudeks ja lõi kiirelt ümber pöördudes.

"Sõ..." suutis tulija vaid öelda enne, kui klaas tema kõrri tungis. Ta vaid korises, kui aeglaselt põlvili vajus. Aeglaselt tõstis ta käed, püüdes end ülal hoida Aleksi sviitrist hoides, silmis pilk täis valu, imestust... ja rõõmu, mis seal aeglaselt kustus. Tugeva tõmbega püüdis ta end veel püsti ajada, kuid jõud kadus kiiresti.

Aleksi silmad olid kinni kukkuja omades. Ta vaatas ja tundis, kuidas maailm pimedamaks muutub.

"Margus?!" Ta pigem hingas, kui ütles seda.

*

Mööda pimedat tänavat kodu poole jalutava ja sigaretti suitsetava Arno jopetaskus helises mobiil. Ta vastas kõnele mõne helina järel.

"Jah, tsau, mina... Varsti, kallis. Ütle neile, et issi jõuab varsti koju... Jah, kuulsin küll. Täitsa segane... Ei, ma ei olnud õnneks seal... Ei, ma ei joonud... Vaid mahla. Mina lihtsalt lõbutsesin..."

Saatja

Tavaline õhtu, tavaline linn, tavaline inimene. Aknalauale toetudes päeva viimast suitsu tehes vaatab ta tänaval kahes suunas kihutavaid autosid. Korraks liigub pilk köögilaual olevatele autovõtmetele, ent pead raputades tõrjub ta selle mõtte eemale – paar õlut tiksuvad veel sees ja sõitmine ei oleks praegusel hetkel see kõige õigem tegu. Ebaõnne korral lisanduks lubadeta sõidu trahvile ka veidi suurem summa joobeastme eest. Aga nii väga tahaks – lüüa kõigele käega ja lihtsalt elada, tunda mõnu sellest, et hingad, et oled vaba tegema kõike, mis parajasti pähe tuleb.

Just päev või kaks tagasi oli ta tuttavaga baaris istudes samal teemal rääkinud. Põhjuseks võis olla juba tarvitatud suur alkoholikogus, kuid nad mõlemad olid nõustunud, et vabadust kui sellist ei ole kerge leida. Alati on kusagil mingid piirid, nõmedad seadused, mis takistavad tegemast asju, mis võivad pähe tulla. Alati on kusagil keegi, kelle arvates sa teed siis midagi valesti. Ta ei olnud küll kunagi alkoholi tarvitanuna autot juhtinud – seda isikliku heaolu huvides, mitte seadusekartusest –, kuid teadmine selle seaduse olemasolust häiris teda. Tegelikult häiris teda kõik, mis üritas kuidagiviisi tema käitumist suunata.

„Ma ei ole lammas, et peaks karjast kuulama,“ pomises ta omale habemesse. Las lollid sõidavad, kui tahavad, saavadki kiiremini surma. Ja kui saabki keegi teine nende kaasabil surma – mis siis? Ju oligi saatus selline. Kui keegi peab sel hetkel surema, siis ta ka sureb. Vahet ei ole, kas mõtlemisvõimetu autojuhi või kapi otsast kukkuva telliskivi süül – pärast surma nende pisiasjadega nagunii pead enam ei vaevata. Surm tuli, oli ja viis. Mis siis? Lihtsalt mahajääjatel on autojuhti kergem süüdistada kui telliskivi kuju võtnud saatust.

Ta võttis laualt autovõtmed ja pani esikus mantli selga.

„Kuhu sa lähed?“ kuulis ta magamistoast küsimust.

„Lähen teen paar piljardit,“ ühmas ta enda järel ust sulgedes. Trepikoda oli pime, kuid tuld ta ei süüdanud. Viimased kakskümmend kaheksa aastat elamist samas kohas oli tema jalgadele tee selgeks õpetanud, aga välisuksest väljudes unustas ta siiski, et kell kaks öösel kõlab ukse sulgumine väga valjult. Ja see valjus kajab kitsas trepikojas.

Toyota sedaan oli pargitud kohe trepikoja vastu. Aeglasel sammul käis ta paar ringi ümber auto, lõpetas sigareti ja kui oli koni päeval tekkinud loiku nipsatanud, avas juhiukse. Istme alt leidis ta oma teise rahakoti – eriliste väljaminekute rahakoti – ja jalutas siis eemalasuva pargi poole. Piljardiklubi asus kohe teisel pool seda väikest puudesalu.

Eelmisel õhtul oli ta oma naisega jalutamas käinud. Siis oli samuti pime, tegelikult praegusest pimedamgi, sest praegu olid vähemalt tähed taevas. Naine oli kartnud sinna parki minna: noored huligaanid olid kõik laternad puruks loopinud ning pimedus lasus nende suurte tammede all. Samuti oli naine teadnud, et pargis liigub palju võõrrahvusest narkomaane. Ta oli seepeale naisele veel nähvanud, et millise neetud asja poolest need meie rahvustest narkarid paremad on. Solvumine lõpetas jalutuskäigu oodatust kiiremini.

Tammede alla jõudes süütas mees uue sigareti. Ta muigas, sest miskipärast oli talle meelde tulnud ammuloetud raamat viimasest maailmasõjast. Kuidas snaiprid olid tulistanud pimeduses hõõguvate sigaretiotste järgi. Sigaret kui märklaud tappis tollal hoopis rohkem inimesi kui kopsuhaigused. Sigaret kui märklaud – kas ka praegu? Kuuldud jutud suitsuküsimistest ajasid teda naerma; temalt endalt oli palju küsitud, nii valges kui pimedas, nii ühe kui mitme inimese poolt, aga kaugemale polnud need küsimised läinud – seda mõlema võimaliku vastuse puhul. Ju polnud see saatuse poolt ette nähtud.

„Kas küsitakse suitsu, sõidetakse otsa või kukub telliskivi pähe – mis vahet seal on? Kui juhtus, siis tähendab, et oli vaja.“ Ta kõndis aeglaselt, sest kiiret ei olnud kuhugi. Pargis lasus vaikus. Natuke kummaline reedest ööd ja kesklinna lähedust arvestades, kuid ta ei mõelnud sellele pikemalt. Korraks pani tema hääletu lähenemine võpatama ühel pingil suudleva paarikese, kuid need olid peale tema ka ainsad inimesed kogu pargi peale.

Eespool hakkas paistma juba pargi valgustatud peavärav, kui ta tajus korraga samme enda kõrval. Pead pöörates nägi ta endaga ühte kasvu hallide juustega meest, käed sügavale vatijope taskusse surutud, silmad pea asendi järgi otsustades pargi liivasele kõnniteele suunatud.

Ta vaatas vanameest; vaatas, kuidas see temaga ühte sammu käies jalgu kergelt lohistades sügislehtedes sahistab. Ta jäi seisma. Kaks sammu hiljem tegi sama ka vanamees ja pööras end aeglaselt mehe poole. Pilku tõstmata ta lihtsalt seisis seal, käed ikka veel taskus, kerge värin korraks liigutamas tema kõhetut, jope alla varjunud keha. Mees üritas näha sorgus juuste varjust vanamehe nägu, kuid pimedus varjas kõike. Ta pigem tundis, kui nägi seda kummalist kuju enda ees.

Ta tõmbas mahvi suitsu ja pani siis isegi käed taskusse. Kas öelda midagi? Kas minna edasi? Mõlemad tegevused näisid ühtemoodi tähtsusetud. Vanamehe sõnad ei ütleks talle suurt midagi: vaevalt, et keegi praegusel tunnil tõtt räägiks, eriti keegi nii ootamatult ilmunu ja kummaliselt käituv. Minna? Kindlasti asuks see vanamees taas tema kõrvale, taas tema vasakule käele.

Mees seisis sõnatult. Vaikus oli ka tema kaaslase poolt. Pikad minutid vaikust, siis ei pidanud mees enam vastu.

„Kui sa tahad kaasa tulla, siis pead sa minuga ka paar mängu tegema.“ Nii mõttetuna näis see pimedal pargiteel väljaöeldud lause mehele endale, kuid vastuseks saadud vaevumärgatav noogutus hämmastas teda veelgi enam. Koos jalutasid nad edasi. Tänavavalgustite valgusesse jõudes tekkis mehel kiusatus oma salapärast saatjat vaadata, kuid teades, et piljardit mängides on seda hoopis lihtsam teha, hoidis ta oma silmad eespool paistval valgusreklaamil.

Piljardisaali uksel lõi neile vastu pahvakas hääli segatuna tubakasuitsu ja higihaisuga. See ei olnud suur ega viisakas koht härrasmeestele, pigem väike ja kodune urgas neile, kes otse töölt tulnuna siin aega parajaks tegid, et mitte minna koju, kus väikesest palgast põhjustatud virinad olid saanud tavaliseks osaks pereelus. Siin said lõõgastuda ja juttu vesta need, kes ei olnud elus suuremat midagi saavutanud, kuid kes olid selle saatusega juba aastaid tagasi leppinud. Siin ei pööratud tähelepanu kellelegi, ei hinnatud, ei arvustatud pilkudega nagu mees oli näinud mõnes kesklinna nooblimas kohas.

Talle meeldis siin. Paljusid püsikliente teadis ta nägupidi paremini kui oma töökaaslaseid, kuid nimesid siin ei olnud. Paljudega oli ta õlle kõrvale piljardit tagunud, paljude probleeme teadis ta paremini kui oma elukaaslase omi, aga see oli ka kõik – uksest väljas, vaevu mõne meetri kaugusel tänaval ei teadnud ta neist ühtegi. Kõik olid omad ja samas nii võõrad.

Baarman viipas talle tervituseks peaga. Mees tõstis vastuseks käe ja sammus leti juurde.

„Õhtust. Anna kaks õlut,“ ta vaatas korra ringi, et teha kindlaks vabad mängulauad, „ja snuuker.“ Baarman noogutas ja heitis siis kiire pilgu mehe kaaslase poole, kes polnud seni ühtegi sõna öelnud. Vanamees oli käed sügavale taskusse surunud ja kergelt küürus, silmitses ta põrandat oma jalge ees. Mees mõtles, mida öelda, kuid lõi siis käega ja võttis letile pandud kuulid.
Peaga siia ja sinna tervitusi viibates suundus ta saali kaugemasse nurka palju päevi ja ümberläinud õllekanne näinud piljardilaua juurde. Vanamees järgnes talle vaikides.

„Oskad sa seda mängu ikka?“ küsis ta kuule lauale sättides. Vanamees kehitas õlgu ja noogutas siis viimaks. Mees tõstis küsivalt pilgu. „Oled ikka mänginud varem?“ Uus kõhklev noogutus. Mees raputas arusaamatult pead. Ta astus kiihoidiku juurde, silmitses hetke valikut justkui kavatseks seekord tavalisest erineva kii valida, kuid käsi võttis masinlikult vana lemmiku. Tagasi laua poole pöördudes võttis ta selle äärelt talgikuubiku. „Vali omale kii. Sina alustad.“

Vanamees nööpis hoidiku juurde astudes oma vatijope hõlmad lahti. Mees nägi selle all narmendavat kõrge kraega villast kampsunit ja allpool lottivajunud, viledakskulunud viigipükse. Kodutu, käis mehel läbi pea, kuid see ei häirinud teda.

Kunagi ammu, aastakümneid tagasi kauges nooruses oli ta rännul olles isegi paar nädalat ühes Lõuna-Euroopa väikeriigi kodutute keskuses ööbinud, avastades sealt suure hulga inimesi, kes teda igas mõttes hämmastasid. Nende keerulised, nõnda erinevad saatused olid neid viinud sinna väikesesse majja, kus neist mõned oskasid olla isegi õnnelikud. Õnnelikud, et nad veel üldse elavad.

Mees mühatas. „Ma olen Meelis.“ Vanamees, kes oli juba sihtimiseks kummardunud, tõstis pilgu. Esmakordselt nägi mees tema tumepruunide, peaaegu mustade silmade lõikavat pilku, mis heideti sorgus, halliseguste juuste varjust. Vaevumärgatav muie ja peanoogutus. Siis vanamees lõi. Mitte tugevalt ja Meelise hämmastuseks veeres kiipall sinna, kuhu tema oli alati üritanud lüüa, kuid millega ta nii harva hakkama oli saanud. Ta oli omadega snuukris.

„Kas see oli õnn?“ küsis ta kulmu kortsutades. Vastuseks sai ta järjekordse õlakehituse. „Hmm... Vähemalt tõotab tulla huvitav mäng. Kas sa süüa tahad?“ Vastuse asemel heitis vanamees pilgu üle mitte kõie puhtama saali. „Toidud on siin normaalsed,“ sõnas Meelis, iseendalegi ootamatult vabandava tooniga. Uut vastust ootamata hõikas ta baarmanile tellimuse kahele šašlõkile. „Kuidas ma sind kutsuda võin?“

Vanamees oli vait, osutades vaid laua poole. Mees silmitses seisu ja tegi siis löögi. Vähese õnnega koos tabas tema vindiga löök siiski soovitud punaseid kuule. Natuke uhkelt ja võidukalt naeratas ta laialt. Järgmised kümme minutit toksiti vaikides, lootuses vastasele mitte anda võimalust vabaks löögiks augule.

„Andres.“

Vanamehe häält kuuldes Meelis võpatas ja kauasihitud löök läks soovitust mujale. Vaid suur vedamine päästis teda miinuspunktidest. Mees ajas end sirgu.

„Andres on su nimi?“

„Ka seda.“ Vanamehe hääl oli sügav ja kare, tundudes kõrvu kriipivat. Meelis pani selle automaatselt suitsetamise arvele, kuigi ei olnud vanameest veel sigaretiga näinud.

„Miks sa mul järgi käima hakkasid?“ küsis mees esimese pähetuleva mõtte. Vanamees lõi esimese punase kuuli auku, jälgis siis kiipalli liikumist ja ohkas.

„Ma tahtsin teada, kas sa oled hea inimene.“

Meelis ei mõistnud. Ta ütleski nii.

„Ma olen sind palju kordi näinud ja sellele mõelnud. Täna ma otsustasin selle välja uurida.“

„Kus sa mind näinud olen?“ vaatas mees Andrest, olles täiesti kindel, et tema pole vanameest kunagi kohanud. „Sina ei tule küll tuttav ette, ei esimesel ega ka teisel pilgul.“

„Ma peatun siin lähedal. Olen sind näinud pargis, kohanud teel tööle ja koju, aga ma ei imesta sinu üllatuse üle. Sa ei ole nii tähelepanelik olnud, et mind märgata,“ naeratas vanamees oma kavalat naeratust, kui ta pärast õnnestunud seitsmepunktilööki teisele poole lauda kõndis.

Meelis sügas kukalt. Andrese öeldu vastas tõele: vaadates vanamehe välimust, ei mäletaks ta temaga kohtumist isegi siis, kui ta olnuks kunagi Andresele otsa jooksnud. Viimastel aastatel oli palju selliseid inimesi tänavatele ilmunud ja Meelis ei olnud neid kunagi vaadanud. Ta oli neid näinud, kuid mitte vaadanud, ja võimalik, et ta oli kunagi näinud ka vanameest, kes praegu juba kolmanda kuuli järjest sisse lõi. Järgmine löök aga ebaõnnestus ja nüüd avanes Meelisel võimalus enda olukorda parandada.

„Mille peale mängite?“ küsis kahe taldrikuga laua juurde astunud baarman. Vanamees vaatas tulijat küsivalt, Meelis raputas pead.

„Lihtsalt.“ Ta osutas väikesele lauale seina ääres. Baarman viis taldrikud sooja, hästilõhnava toiduga sinna ning läks järgmise laua juurde – muidu seltskondlik Meelis tundus talle täna tõrjuvana. Ja veel see vanamees.

Andres võttis taldrikust väikese lihavarda ja astus mõtlikul pilgul laua juurde. „Kas sa tavaliselt mängid panuste peale?“ Meelis noogutas. „Kogu aeg?“ Taaskord nõustuv pealiigutus. „Miks sa mulle seda ei pakkunud?“

Ta ei tahtnud seda, kuid Meelis tundis, kuidas naeratus vastu tema tahtmist näole ilmus. „Anna andeks. Minu rumalad eelarvamused, aga mulle tundus, et see olnuks liig. Ma mängin raha peale.“

„Ja sa arvasid, et mul seda ei ole?“ kortsutas vanamees kulmu ja Meelisele tundus nagu näinuks ta Andrese silmis viha. Kuid vaid korraks, sest hetk hiljem oli vanamehe tumedates silmades taaskord salapärane naeratus.

„Mmm. Jah, kui aus olla.“

„Tõepoolest rumal eelarvamus,“ nentis Andres. „Kui suure summa peale sa siis tavaliselt mängid?“

„Tuhat krooni partii.“

„Jah... Seda raha mul tõesti ei ole,“ sõnas vanamees kurvalt. Ta võttis vardast tüki liha, vaatas seda pikalt, nuusutas ja pani lõpuks rahulolevana suhu. „Aga mul võib olla midagi muud väärtuslikku.“

„Mida näiteks?“ pööras Meelis pilgu vanamehe poole, kirudes end mõttes, et ei suutnud taaskord muiet ära hoida.

„Heh! Oh sind küll! Nii noor veel, aga nii enesekindel,“ naeris vanamees rabedalt ja Meelis tundis end seepeale tõesti poisikesena – hoolimata oma viiekümne kolmest elatud aastast. „Oma kõige kallimaks varaks pean ma aega, mis on veel elada jäänud. Seda ei saa kunagi olla küllalt, seda on alati vähe. Aga muidu,“ ta pistis käe sügavale oma vatijope taskusse, „on mul ka see. See peaks sulle panuseks sobima.“

Meelis nägi Andrese kõhnal kortsulisel peopesal kuldset sõrmust, graveeringutega suurt klotserit. Vanamees pani selle lauaservale. Meelis raputas pead.

„Ma ei saa seda vastu võtta. See on palju kallim kui panused, mille peale mina mängin.“

„Sa ei peagi seda vastu võtma. Sa pead selle võitma. Pane oma raha siia kõrvale ja mängime,“ naeratas vanamees.

„Ei. Kindlasti on sul sellega hoopis parematki teha, kui see mängides kaotada.“

„Aga kes ütles, et sa võidad?“ küsis vanamees lustakalt kulme kergitades. Meelis osutas punktitabeli poole.

„Ma olen sinust kolmekümne punktiga ees. See oleks ebaaus, panna praegu panused mängu.“

Andres aga ei jätnud. Pärast mitmeminutilist vaidlust andis Meelis alla, võttis rahakotist kaks viiesajast rahatähte ja asetas need sõrmuse kõrvale.

„Miks, aru ma ei saa. Sa ju näed, et laual on lihtne seis. Ma võidan ja sina oled sõrmusest ilma.“

„Ma tean. Võib-olla ma tahangi, et sa praegu võidaks,“ sõnas vanamees vaikselt ja hakkas oma vatijopet kinni nööpima. „Aga mõne aja pärast tulen ma tagasi, et uuesti mängida. Siis sa pead mind hoopis rohkem üllatama, et võita. Seekord piisas sellest, et ma veendusin su lahkuses.“
Meelis raputas mõistmatult pead. Andrese peas ei olnud vist kõik korras, mõtles ta vanameest silmitsedes.

Andres naeratas. „Kõik on mul korras. Hetkel veel ka sinul. Aga ma annan sulle lisaks sõrmusele veel ühe asja, millele ma varsti järgi tulen.“ Ta võttis taskust väikese liivakella ja asetas selle piljardilauale, kohe musta palli kõrvale ning kõndis siis midagi ütlemata baari väljapääsu poole.

Meelis silmitses kella. See oli tühjaks voolanud, kuid hoolimata suurest soovist ei tõstnud ta selle ümberpööramiseks kätt, et näha liiva voolamas. Ta tõstis pilgu, et Andresele järgi minna, kuid vanamees oli juba kadunud. Jäljetult – nagu poleks teda kunagi olnudki. Meelis võttis klotseri. Peened graveeringud ristikheinast jooksid ümber sõrmuse, kuid selle keskel, laial kõrgemal osal oli reljeefne kujutis liivakellast. Sõnatult libistas ta klotseri sõrme. Raha rahakotti tagasi pannud, sirutas ta käe liivakella poole ja peatus siis.

Liivakella ülemisse anumasse oli tekkinud uus kuhjake liiva, mis aeglaselt-aeglaselt alla voolas.

Meelis pööras pilgu uuesti välisukse poole ja naeratas.

Pangad, bemarid ja killud

Nii raske, nii raske on vaadata mööda aastast, mis jättis ellu selle kustumatu jälje, mälestuse võimust, mida võib anda raha; nii keeruline on unustada seda vabadust, mis andis võimaluse vaadata mööda kõigist neist muredest, millega praegu pean päevast päeva pead vaevama. Isegi praegu, juba enam kui kümme aastat hiljem meenutan neid aegu, suul kustumatu naeratus ja peas sähvatamas uued ideekillud, mille suudan kustutada vaid mõistuse range loogikaga. Ja siiani kestis see ahvatlus, siiani elas see osake minust, mis tahtis tõusta kõrgemale taevast, päikesest ja tähtedest, painates mind õhtuti magama jäädes ja hommikuti ärgates - tegelikult lausa iga kord, kui olin sunnitud avama rahakoti, mille sisu paneb mind alati arvestama, kas tasub midagi uut soetada või mitte.

Oli ju nii lahe pärast kahe uue auto ostmist sõpradega mööda väikest Eestit rallida, uusi tutvusi soetada, elada seal, kus vaid tahtsid, nautida teadmist, et elad - muretult järgmise päeva ja nädala suhtes. Saada kõike, mida silm nägi ja soovis, kahtluseta, kas seda ongi üldse vaja. Naeruväärseimateks ostudeks tollal olid vist CD-d, mida tuli igast tanklast vähemalt viis plaati osta - ja tanklais sai käidud vähemalt kaks korda päevas. Kuulasin ma neist plaatidest vaid maksimaalselt paarikümmet, sõbrad kamba peale kokku veel kaks korda sama paljut. Aga ülejäänud mitu, mitu sada? Miks neid vaja oli? Sest see oli lahe...

Elada hotellides, võõrastemajades, kämpingutes - alati parimais numbrites. Ja isegi siis tuli ette veel "priiskamisi". Minna neljakesi hotelli ja võtta lihtsalt neli sviiti, et saaks igavuse korral teineteisel külas käia - ka see liigutus tundus sel hetkel nii naljakas. Elu pidi pakkuma iga päev mingi uue totaka idee, sest muidu oleks liiga igavaks läinud. Igavus oli meie suurim vaenlane...

Ja ometi tekkis sellel ajal ka üks püsivam peatuspaik - Narva maanteel, natuke enne Kiiut asuv 'Musta Kassi Kõrts'. See oli meie peamiseks koduks, staabiks nagu ise seda armast kohta kutsusime. Kolme kuu jooksul veetsime seal vist kokku 30 või 40 ööd, alati meie keeli täispaketiga, mis hõlmas sauna, kaminaruumi, kahte magamistuba, varuvariandiks ka üht kämpingumaja ning toitlustust... Arveid saime lõpuks nädalakaupa, sest kohapeal juba teati, et maksame kindlasti. Mõnus oli. Tolle aasta kõige armsam avastus...

Täna sõitsime mööda sama maanteed ja tuttavasse kohta jõudes keerasime maanteelt ära. Tahtsin uuesti seda kohta näha, meenutada seda, mis oli kunagi. Üle kümne aasta polnud ma jalga sinna tõstnud, kartes, et just seal võib tärgata see kõige vastupandamatum igatsus mineviku positiivsete külgede järele. Täna tundsin, et olen saanud piisavalt tugevaks...

Maja, kus teadsin baari asuvat, oli kadunud. Samuti saun ja üheksa kämpingut. Kõik. Ei ühtegi varet - kõik oli kui maast lahti tõstetud ja minema veetud. Väikest lagendikku kattis juba kollaseks tõmbunud umbrohtu täis hein. Asfalttee, toona veel korralik, oli nüüd täis auke ja pragusid.

Astusin autost välja, süütasin sigareti ja rohkem aimates kui nähes baari juurde viivat rada kõndisin suurte rohupuhmaste vahel. Seisatasin lõpuks kõheldes.

"Vist siin, ei... jah, siin oli sissepääs."

Astusin sammu edasi. Silme ette kerkisid mälupildid. Jah - otse ette jäi tualett, vasakule pöörates sai väikesesse saali. Ja siin!!! Just nende sügislillede asemel oli meie laud. Seal baarilett, seal taga köök, kus korra sain isegi klientidele karbonaadi teha.

Ja siis puhus tuul need pildid minema. Suitsu kimudes vaatasin ringi. Ainsaks tuttavaks asjaks, mida nägin, oli põõsa all vedelev ja mädanev koerakuut - seegi välimuse järgi ootamas oma viimast talve.

Läinud, kadunud - justkui polekski neid olnud. Samuti kui see aasta - tundsin sel hetkel. Männimetsa kohin ja kaugelt maanteelt kostuv mööduvate autode hääl. Ja ei midagi muud...

Ei seda kodu, ei enam autosid, ei enam minevikku. Ringutades tõstsin käed taeva poole.

"Jah - nüüd ma tean, et kõik on läinud," ütlesin autosse istudes. Tehes veel viimase hüvastijäturingi mööda lagendikku piiravat auklikku teed, jäi see nukker lagendik peagi männipuude taha.

Jäi maha paika, kuhu ma enam iialgi ei naase...

Kummaline edetabel ja kõik muu...

Lugesin täna oma lemmikblogisid ja avastasin, et ühes on üles pandud pilt blogi hetkeseisust saidi blog.tr.ee top-sajas. Läksin siis vaatama - ja ennäe üllatust! - oligi teine seal. Vaatasin veel ringi ja nägin, et ei olegi see ainus mu loetavatest blogidest seal listis. On teisi seal veelgi.

Aga üllatus tabas mind siis, kui 89. kohalt avastasin väga tuttava nimetuse - enda oma nimelt. Siis oli küll reaktsioon, et mida kuradit. Kuidas nii? Tegin blogi küll rohkem kui aasta tagasi, ent aktiivselt hakkasin seda kasutama vaid mõned päevad tagasi, kui mu eelmine blogi, mida olin kasutanud umbes-täpselt aasta, otsad andis ega mingeid formaate rohkem ei tunnistanud. Kolisin siis ajutiselt blogspoti, kuni seal oma HTML'i korda saan. Ja siis - pärast nelja päeva kirjeid selline tulemus. wtf? Ei mõista...

Siit saab teha kaks järeldust. Kas neid tulemusi arvestatakse mingite üksikute päevade põhjal, sest vaid ühel päeval oli mul rohkem külastusi, kui vanal saidil; või on teistel ülejäänud blogidel veel vähem lugejaid... Peab huvi pärast jälgima hakkama, et sellele süsteemile pihta saada. Loomulikult oleks lihtsam lugeda kusagilt Korduma Kippuvaid Küsimusi, aga see oleks ju igav...

Nädalavahetus möödus imeliselt. Iga veedetud minut on väärt meenutamist, iga räägitud sõna kirjapanekut - ainest kogunes vähemalt kahe korraliku novelli jagu, mida peabki hakkama lähiajal kirjutama. Olgu - vähemalt mingid märksõnad peaks maha saama, sest hetkel on peamine tähelepanu suunatud oma teisele kogumikule, selle komplekteerimisele ja vanade lugude loetavamaks ümberkirjutamiseks. Avastastasin viimast tehes, et palju kergem on uut ideed korralikult otse paberile kirjutada, kui hakata vana, juba valmis kirjutatud lugu ümberkirjutamisega parendama. Aga noh - vaja seda teha ju on, sest mõned hea ideega lood on välja kukkunud nõnda, et idee ise on nii sügavale tühjade sisse mattunud, et ilma osutamiseta seda ei märgatagi.

Enamus tööst on muidugi lihtne - paar lõiku vähemaks või juurde ja valmis, kuid vähemalt üks lugudest on selline, kus algupärase idee ümber tuleb täiesti uued liha ja nahk vormida - kui kuueteistkümnest lugejast vaid kaks on jutu tegelikule ideele pihta saanud, siis on viga ikka minus (vastupidise suhtega on süüdi loomulikult lugejad, kes ei viitsinud keskenduda :) ) Seega hetkeliste arvestuste järgi on isiklikku toimetamist veel paari töönädala jagu, millest enamuse võtab see üks mainitud miniatuur ja samuti tuleb üks triloogia veel üheks teoseks kirjutada, mis on ka paras ettevõtmine. Kolmest ajaliselt järgnevast novellist üht novelli on võimatu kirjutada, jutustuse jaoks tuleks aga materjali kõvasti juurde lisada. Ei tea - plaan on, aga kas selle ka teostan, ei ole veel kindel.

Muidugi võiks hakata ka aktiivsemalt tööd otsima, ent kes seda kuulnud on, et kellatööd tehes rikkaks on saadud. Khm - kirjutades pole Eestis kah veel rikkaks saadud, aga vähemalt teen ma seda, mis mulle meeldib :)

Vastuseks loetule

Et siis lugesin täna netiavarustest üht kirjutist ja üks lõik äratas tähelepanu, et kuidas inimesed endast mõtlevad... Tsiteerin:

"Tõtt-öelda ei ole minu lapsed ükski lasteaias käinud. Sellel lühikesel perioodil 4-aastasena, mil mina ise lasteaias olin - aga mind pidi sealt ära võetama, kuna röökisin minnes ja olin alalõpmata haige, ent koju jäädes olin rõõmsameelne ja sain aruka lapsena ilusti üksinda hakkama - no see negatiivsete kogemuste loetelu siia arvustusse ära ei mahuks: liikumatu magamajäämise ootus, käed põse all; kaerahelbepudru vägisi suhu toppimine, mille kasvatajale sülle oksendasin; kiuslik ja tagumishimuline poistekamp; tunniajane mängimise imiteerimine laua taga istudes, kust lahkuda ei tohtinud - missugune füüsiline piin; karistuse hirm: mingi suur ja kole kasvatajatädi, käed löömiseks vinnas; ja need lõhnad, värvid, muljed... hirmutavad, keerulised - neid oli lihtsalt liiga palju. Kuigi olin väga uudishimulik ja seiklus- ning rännuhimuline laps. Õnneks jätkus mul küllalt iseseisvust protesteerimiseks ja emal mõistust sellest hullumeelsusest loobumiseks.

(PS See sulgudes lisatud tekst on kolm tundi hiljem. Meil oli autoriga väike mõttevahetus ja nagu selgus, oli ta oma väljendamisega natuke ettevaatamatu olnud. Ma usun isegi, et mitte päris nii ta seda ei mõelnud. Aga idee sain sealt ikkagi, ja autor kiitis teostustki :) )

Ja kuna ma nagunii hetkel otsisin ideid, millest kirjutada, siis püüdsin ma ette kujutada, milline see lasteaias käimine tol ajal välja näha võis. Siin siis tulemus


Miks ma ei tahtnud lasteaias käia?



Praegu, tagantjärele mõeldes olin ma juba väikesena tark. Esimese raamatu võtsin kätte juba kaheselt - selle ajaloolise hetke jäädvustas mu kallis isa oma legendaarse kaameraga Zenit (mille legendaarsus peitub just pildistatava isikus) - ja senini hämmastab mind mu enda arukus. Kui selgelt ma suutsin juba tollal aduda asjade tegelikku tähtsust! Vanadelt must-valgetelt fotodelt on selgelt näha mu esimese loetud raamatu pealkiri - "Avameelselt abielust".

Kuna mu areng otsustas areneda kiiremini, kui mu armsad vanemad seda lootsid, siis otsustasid nad mu lasteaeda panna enne, kui mu emal seadusega ettenähtud kolm vaba aastat täis said.

Arenguvestlusele läksime koos emaga. Suurte lokkidega tädi meenutas mulle tookord tädi Rutti sellest lastesaatest, mida ma lugemise kõrvalt ühe silmaga piilusin, aga lasteaiatädi ei olnud nii sõbralik. Ta proovis küll naeratada, ent ma sain kohe aru, kui ta oma küsimustega mu pähe pugeda tahtis. Tegin vastukäigu, näidates end sellisena nagu tema kujutlusis kahe ja poole aastased lapsed olema pidid. Miks pidi ta teadma, kui rõõmsameelne ja arukas ma tegelikult olen? Kelleks ta ennast pidas? Psühholoogiks???

3c rühm oli suure maja tagumises nurgas, esimesel korrusel, et need tavalised lapsed oma suures rumaluses kogemata aknast alla kukkudes ära ei invaliidistaks. Miskipärast oli mul rühma astudes esimene mõte, et terve hoone reovett ärajuhtiv toru lekib otse meie ruumide all. Muidugi võisin ma ka eksida, nentisin mõne hetke pärast, kui nägin oma tulevast parimat sõpra, pinginaabrit ja elukaaslast mööda silkamas, pruunikirju marlimähe tuules lehvimas ning suur ja kole kasvatajatädi tüdruku sabas kiirelt vahemaad vähendamas, käed löömiseks vinnas.

"Selge! Rühmas joosta ei tohi," tegi mu arukas, toona veel väikeste elukogemustega aju esimese konstanteeringu eduka ellujäämise nimel. Voltisin oma mantli korralikult kokku, öeldes sealjuures ära ema abistavast käest, sest minu isikus nii varakult ilmnenud iseseisvus soovis ikka ise tegutseda. Saatsin ema rahustavate sõnade saatel minema, kuigi ta nii väga soovis mulle esimesel päeval toeks olemisega oma head tahet demonstreerida, ja seadsin sammud rühma suurima poole, et juba esimesel päeval pakutavatest muljetest maksimum võtta.

Lapsi oli palju - esimese pilguga haarates vist neliteist, kui keegi just laudade alla peitunud ei olnud. Toimuva segadus oli aga see, mis mind nii hämmastas - ei mingit organiseeritud ja isikutarendavast tegevustest. Kes mängis klotsidest torne ehitades, teades samal ajal, et too naabermaja Martin lööb selle esimesel võimalusel uppi; kaks tüdrukut kammisid nukkudel lokke sirgeks; uks poistest viskas palli vastu seina, suutmata kordagi seda tagasipõrkuvat kummikera kinni püüda. Kasvataja aga jooksis ikka veel ringiratast ümber kööginurga, lootes tabada seda gasellisammuga blondiini, kes oli lisaks mähkmele jõudnud kätte haarata ka kasvataja laual vedelenud kaustiku märkmetega laste igapäevasest tegevusest ja nende arengust. See oligi vist ainus positiivne tähelepanek tol päeval - Anneli (tema nime sain teada alles esimesse klassi minnes) taiplikkus võtta kõige mõttetum ese ruumis, sest arengust või tegevusest ei saanud siin juttugi olla.

Uudishimulik nagu ma olin, astusin julgelt ruumi keskele ja tervitasin kõiki valju ja viisaka terega. Aeg peatus. Või nii vähemalt tundus mulle, kui kõik oma tegevused pooleli jätsid. Isegi kasvataja peatus poolelt sammult, üllatunud pilk minule suunatud. Tänasin õnne, et polnud oma tervitust sooritanud hetkel, kui tema mõlemad jalad õhus olid - oleks vaeseke veel kukkunud ja ära löönud end.

"Mis sa, hull, röögid?" kraaksatas ta oma ebameeldivalt ebanaiselikul häälel.

"Ma ei röögi. Lihtsalt iga viisakas inimene peab rääkima selge ja kõlava häälega," vastasin endise enesekindlusega, sest ei saa ju lasta oma kombeid muuta kellelgi, kes vaid viletsa enesevalitsuse ja ametialase saamatuse pärast ei suuda oma sõnu korralikult valida.

"Nii, kõik, nurka." Suur ja kole, kahtlemata vanatüdruku kurba elu elav (et see elu kurb on, teadsin tänu esimese loetud raamatu skemaatilistele piltidele) naiskasvataja astus mulle lähemale, võttis näppudega minu ilusatest lokkidest kinni ja vedas mu akna alla nurka. Hetkeline valu tõi küll pisarad silma, kuid teadmine kõige mittetapva kasulikust omadusest kuivatas need ootamatud pisarad kiiresti.

"Saame sõpradeks," kuulsin selja tagant häält ja korraga hakkas mu pea meeletult lõhkuma. Ei või olla! Kas tõesti tuleb mul siin ka teiste lastega suhelda??? Üle õla piiludes nägin Martinit, seda ulakat naabripoissi, kelle tegemisi olin tihti akna peal kõõludes jälginud; seda marakratti, kelle lollustükkides ei olnud karvavõrdki intelligentsi, mis oleks tema jälgimise huvitavamaks teinud. Kedagi teist jälgida aga polnud võimalik, sest Martini ilmudes kadusid kõik teised lapsed tagasi kodudesse.

"Sinuga? Häh!" mühatasin teda meie vaimset erinevust teades üleolevalt vaadates. "Sul on ju särk püksist väljas!"

Tagantjärgi mõeldes ma saan aru küll, et tegin tol hetkel ühe oma elu vähestest strateegilise tähtsusega eksimustest, jättes tähelepanuta Martini käes olnud plekist mänguauto, aga eks õppetunde tule vahel võtta vastu ka elult eneselt.

Kui medõde oli pärast pikka vingumist oma eluraske töö üle siiski mu pea korralikult sidemesse mähkinud, viis ta mu koduukse taha. Lubasin, et selgitan vanematele ise olukorda, mispeale too end tänulikkusest õhetades kiiresti minema veeretas, sest minu peahaavade ootamatu ilmnemine tõi talle kaasa uue probleemi: ta võis hilineda oma teise töökohta, aleviku külje all asuvasse vanadekodusse.

"Rahu! Kõik on kontrolli all," ütlesin emale, kelle suu hakkas juba karjeks avanema. "Mine nüüd kööki, sega endale rahustuseks üks viinakokteil, mulle too morssi ja siis räägime."

Elutoas istusin isa lemmiktugitooli, kus omanik ise oli viimasel ajal aina vähem ja vähem oma aega veetnud. Vist oli asi põhjuses, et tema isa oli selgitanud, et tool on mõeldud inimesele, kelle käes on võim. Mina tundsin end igatahes seal mugavalt.

"Mul on nimelt tunne, et ma pean protesteerima, seega esitan ametliku protesti," ütlesin pärast esimest lonksu. Ema istus teisel pool lauda taburetil (rohkem tugitoole meil tol ajal ei olnud). "Nimelt mina kui arukas ja õpihimuline laps leian, et mul ei ole tarvis edaspidi lasteaeda minna. Seal ei pakuta midagi, mis rahuldaks mu uudishimu ja või seiklus- ja rännukirge. Pealegi peetakse minule iseloomulikku rääkimisharjumusi seal röökimiseks, millega takistaksin omakorda teiste laste loomulikult aeglast arengut. Ma olen piisavalt rõõmsameelne, et ka üksinda ilusti hakkama saada. Seega nimetame kogu selle lasteaiaidee hullumeelseks ja unustame kõik need sealsed lõhnad, värvid ja muljed. Elame edasi oma tavalist elu."

Õnneks jätkus mu emal mõistust sellest lasteaiaga seotud hullumeelsusest loobumiseks ja ma sain oma elu edasi arendada soovitud suunal - saada edukaks ja enesekindlaks kirjutajaks.

Kas mees peaks sekkuma???

Annan kohe ühe lingi, kust järgmised mõttekillud alguse said. Lugesin nimelt ühte blogi ja seal oli tõstatatud üks küsimus, mis mind kummitama hakkas. Väljas suitsu tehes tulid pähe mõtted, mis ei kajasta küll mu enda käitumist ja põhimõtteid, kuid mis mingil määral vastavad siiski tõele. Siin siis link:

http://naine.wordpress.com/2008/10/27/esmaspaev-27-oktoober-mees-kaitseb-naist-ha-ha-ha

Episood 1

Juba neli tundi oleme töökaaslastega siin pubis istunud. Palgapäeval oli firma juhatus töölistele ootamatu preemia näol üllatuse teinud ja otse loomulikult pidime seda tähistama tulema enne, kui me abikaasad sellisest lisarahast teada saavad ja selle enda soovide järgi ära planeerivad.

Õlle ja grillvorstid olid head. Siinkohal tahaks sellele Nõmme keskuses asuvale koeratõu nimega pubile reklaami teha, aga vist ikka ei tee. Igatahes pidu venis oodatust pikemaks, ja meie kõigi telefonidel olid pildid korraga eesta ära läinud, et meid igapäevaprobleemidega tüütama ei hakataks.

Mõned julgemad meist heitsid vahel pilke ka kõrvallaua poole, kus kaks meieealist daami tasakesi rääkides šerrit libistasid. Ka nemad piidlesid meid mõnikord. Mind ajas see itsitama - tundsin end kui teismeline, tegemas midagi absoluutselt keelatut. Kui teismeline! Hah! Endal juba viies aastakümme poole peal.

Mingil hetkel hakkas Anton rääkima uue Word'i eelistest vana ees ja me laskusime suurde vaidlusse ega pannud enam meie ümber toimuvat tähele. Siis see juhtuski...

"Värdjad!" kuulsin kõrvallauast naisehäält. Pöörasin pea. Kaks meest seisid daamide laua juures, kolmas oli nende lauda juba istunud.

"Libud!" ütles üks seisjatest.

"No kurat!" ajasin end ootamatult püsti, märkamata sealjuures, et olen kahest seisjast peaaegu peajagu lühem. Üks seisjatest pööras mulle üleoleva, küsiva pilgu. "Nii, kurat, naistega ikka ei räägita!" Olin vist isegi rinna kummi ajanud.

Õllekannust, millega mulle vastuseks vastu lagipead lajatati, räägiti mulle alles haiglas.

Episood 2

Tuul puhub kõrgel puulatvades, vaid tänavalaternad valgustavad pimeda pargi liivaseid teeradu. Jalutan suitsu tehes kodu poole, selg ja õlad on kanged päevapikkusest istumisest arvuti taga; meel on must, kuna see napakas ülemus oli jälle mitte millegi eest peapesu teinud.

"Et ta, raisk, auto alla jääks!" pomisen oma paaripäevasesse habemesse. Diplomaatkohver tundub nii raske, ometi tean, et seal on vaid mõned kaustad, mis oleks vaja nädalavahetusel läbi vaadata, kui vaid lapsed mahti annaks. Peaks vist taas trenni minema. Mõte käib korra läbi pea, et kaduda taas sinna, kuhu kõik need teisedki teostamata jäänud ideed lähevad. Spordisaali ust nägin viimati keskkooli viimases klassis, pea viisteist aastat tagasi.

Park on tühi. Suur ja pime, suurte tammede alla paigutatud üksikud laternad ei valgusta muud kui vaid kitsast rada.

Järsku kuulen eemalt, teeäärsest põõsast summutatud oiet. Võpatan ja peatun. Tavaliselt hakkaks ma kohe suuremat ringi tegema, kuid möödunud õhtul loetud blogikirje paneb mind seekord kõhklema. Olen ju mees.

Aeglase, ebakindla sammuga astun lähemale kohale, kust olin kuulnud hääli. Sahin. Rabelemine. Siis näen toimuvat.

Üks mees hoiab selja tagant kinni noorukest naisterahvast, teine üritab tal parajasti pluusi seljast rebida. Iharust on näha ja tunda isegi pimedas.

"Eee... Khm..." Midagi muud ei oska ma öelda. Huvitav, kas rüütlid ka vahepeal kõhklesid?

Pluusirebija pöörab end minu poole, silmis üllatus segunemas vihaga. "Mida?"

"Et noh... Või... Järsku ei teeks niimoodi? Ma kutsun politsei..."

Tema käsi liigub kiirelt. Mitu korda. Rindu ja kõhtu lööb terav valu ja niigi väsinud jalad ei suuda mind enam ülal hoida. Mees mu ees tundub aina pikemaks ja tuhmimaks muutuvat.

*

Ajan end üllatava kergusega püsti. Kummardun, et kohvrit võtta, kui märkan, et ma hoian seda ikka käes. Käes, mis on maaslebava, verise, liikumatu keha küljes. Miskipärast see aga ei pane mind muretsema. Tõstan pilgu.

Naine on selili sügislehtedele lükatud, verist nuga tema kõril hoidev mees rammib täiega, ise puhkides kui sajand vana auruvedur. Teine mees seisab naise pea kohal. Pööran pilgu kõrvale. Vastik! Mulle ei meeldi isegi erootikat vaadata...

Lõpuks mehed lahkuvad. Naine lebab nuuksudes, ajab end siis vaevaliselt püsti, pühib varrukatega oma ripsmetušši veel rohkem laiali ja vaatab mind. Ei - ta vaatab mu keha.

Leidnud oma käekoti, võtab ta telefoni.

Küll lootusetult, püüan siiski veel oma portfelli võtta. Ei õnnestu.

Naine kokutab midagi telefoni. Astun... Hõljun??? Igatahes liigun talle lähemale.

"Ja mis kasu sest kõigest oli?" käib mõte läbi pea, mis polegi vist enam pea.

Niiväga tahaksin sellele naisele öelda, et võtku mu portfellist need veepargi piletid, mis ma just täna ostsin, ja viigu need mu nelja-aastastele kaksikutele, aga ta ei kuule mind.

Elavad vist ei kuule surnuid.


Järeldus

Järeldusi ei tee. Küll aga arvan, et nii mõnigi kord võib teiste asjadesse vahelesegamine lõppeda vahelesegajale hoopis kurvemalt kui asjaosalistele endile. Seega - kas on ikka mõtet alati rüütel olla?


Ei tea. Mul poogen.

Mina käitun ikka end moodi.

Purunenud peegel

Suur peegel, mis rippus seinal. Selle raam oli tehtud vist ammu, käsitööna, nikerdused ei olnud küll eriti keerulised, kuid neis oli tunda meistri armastust oma töö vastu ja vanust, millele puidukoid olid juba oma osa andnud.

See peegel seisis mu kodus, toona suure, kuid praegu nii väikesena tunduva esiku seinal. Kui ma veel väike olin, meeldis mul alul lasteaiast, siis koolist tulles selle peegli ees seista ja vaadata. Ma nägin ennast täispikkuses, nägin kõike, kes ma olin. Ja mitte alati ei imetlenud ma selle ees oma välimust, mõnikord lõikasin oma juukseidki selle peegli ees, siis kui lokid olid juba liiga pikaks kasvanud ja vanemad ei olnud seda märganud. Otsustasin siis ise juuksur olla.

Selle peegli ees ma kasvasin. Tõsi - alati küll mitte otseselt selle ees, kuid selle peegelpilt näitas mulle mu kasvu muutumist. Iga natukese aja tagant märkasin, et pea on jälle kriipsukese võrra selle ülemisele raamile lähemal. Kasvuruumi aga oli veel küllaga. Oleks vist praegugi - nii suur oli see peegel.

Siis aga - olin vist seitsmendas või kaheksandas klassis - astus selle peegli juurde ootamatu külaline. Elu. See oli märkamatult mu selja taha hiilinud, aga nagu ikka, ei soovi Elu olla tagumises reas. See astus minust mööda, õlaga nügides justkui olnuks ruumi vähe, tõstis selja taha peidetud haamri ja virutas sellega vastu mu peegelpilti.

Klirin kurdistas...


*

Üks minu lemmikpoose: kõhutan kušetil, padi toeks pandud ja A4-formaadis kaustik on avatuna minu ees. Pastakas veab selle lehtedele aina uusi ja uusi ridu, uusi mõtteid, millest enamuse võiks küll südamerahuga prügikasti saata. Vahel harva, kolm, neli korda selle paksu kaustiku jooksul ilmuvad tühiste targutuste sekka aga ka mõtted, mida võiks edasi arendada, ja tänu neile üksikutele ideekildudele jäävad ka mõttetühjad sõnad ellu - ei saa neid ju paberilt enam lahti kiskuda.

Kohvitass on nagu alati omal kohal, väikesel kandikul kohe kušeti kõrval põrandal, et saaksin ilma suurema energiakuluta lonksu turgutust võtta. Võtaks praegugi, aga kahjuks on tass viimased veerand tundi mulle vaid tühjust ja unistusi pakkunud. Surun pastaka kuulikese taas vastu paberit, kui tuppa astub Maska, üks mu mitmest kaasautorist.

"Hei, mees, mis teed?!" hõiskab ta rõõmsalt, tuues tuppa valgust, mida kiirgab igast tema liigutusest. Vaatan talle otsa. Üks mu kauaaegsemaid sõpru, keda tunnen vist juba lasteaiast. Olles alati rõõmus ja optimistlik - tihti alusetult -, suudab ta igal meie kohtumisel mu tuju paremaks muuta. "Jälle kirjutad, jah?"

Noogutan. "Mis siin ikka muud teha?" Sirutan käe kohvitassi juurde, kuid see peatub poolel teel - juba ma ei tea mitmendat korda. Ikka tühjus. Maska märkab seda, kiire sammuga astub ta minuni ja võtab tühja tassi.

"Hea küll, laiskvorst, ma lähen toon. Aga sellele filosoofile, kes su kirjutama pani, sellele tahaks küll paar krõbedamat sõna öelda, et ta su nii suutmatuks on muutnud," naerab Maska ja ruttab kööki.

Maska. Veidi imelik nimi, aga see on talle nagu pärandiks. Tema vanemaid kutsuti nende sõprade seas nõnda, teda ennast juba lasteaias, ja kui tema noorem vend kooli läks, polnud enam raske arvata, millise hüüdnime ta saab. "Kõik kordub!" ohkasid pead raputades kõik need õpetajad, kes mäletasid eelmise Maska poolt tekitatud probleeme. Aga ei kordunud - Maska noorem vend - Maska Juunior - oli õpetajate jaoks ideaalõpilane. Aga äkki peitus selle ideaalsuse põhjus vaid taustas, millega võrreldi?

Pastakas hakkab just uusi sõnu maalima, kui köögist kostub vandesõna. Maska ei hoidnud end kunagi tagasi, ta ei valinud kunagi sõnu. Järgmise sõnadevoolu põhjal järeldan, et midagi on viltu veekeeduaparaadiga. Hakkan end just püsti ajama - Maska võib olla rõõmus küll, kuid asju parandama ta ei sobi -, kui kuulen kõrvaltoast häält.

"Juba tulen." Huvitav - ma ei teadnudki, et MacGyver on siia jõudnud. Ju olin siis liiga sügavalt oma Kroonikatesse süvenenud.

Hmm... MacGyver. Samanimelisest seriaalist sai ta oma nime, kui oli suutnud välja tulla paarist võimatuna näivast olukorrast. Meie esimene kohtumine oli minu teise eluaastakümne lõpu lähedal, kui ta mulle ootamatult appi ilmus ja mind tõsiselt suurest supist välja aitas. Saime sõpradeks, kuigi minu poolt on see suures osas olnud tema ärakasutamine - ta lihtsalt oli selline inimene, kes ise kunagi abi ei vajanud, mina tema oma aga mingil ajajärgul pea iga nädal.

Köögist kostub natuke sekeldamist, sahistamist, mingi kummaline kolin ja juba annabki Maska hüüatus teada, et eesmärk on saavutatud. Varsti kuulen keeva vee kohinat. Toetan pea kaustikule, ühele lugematutest osadest oma Kroonikatest, sest tean, et kirjutamine praegu ei õnnestu. Maska tuleb nagunii kruusitäie kuuma, eluandva joogiga.

Nii ongi.

"Palun, härra kirjanik," irvitab ta keelt näidates, kui mulle kohvi ulatab. Teen talle grimassi, kui ta juba ära kiirustab, kuulnud ukse tagant kobistamist.

Ma ei saa aru, mis toimub. Mingi külastuspäev või? Tõusen püsti ja lähen tulijale vastu, kuna tegemist on ühe minu tähtsaima mõjutajaga.

"Tere Wizard!" ütlen kätt surudes sellel mõtliku pilgu ja rahuliku olekuga mehel. Ta vaatab mulle otsa ja hetkeks ta naeratab. Tema naeratus on kummaline, ükski lihas tema näol ei liigu, kuid naeratus ilmub tema silmadesse, et siis kohe sealt jälle kaduda.

"Kuidas läheb?" küsib ta vaiksel häälel. Kehitan vastuseks õlgu, sest ei oska midagi vastata. Oleks nagu ja ei oleks ka.

"Kirjutab, mis muud," muigab Maska enne, kui ta arvuti taha mingit strateegiat mängima läheb.

"Ma loodan, et midagi asjalikku," sõnab Wizard of Emerald, see kõige kummalisem inimene, keda ma tean. Tema oli see, kes pani mind tegema oma õlale tätoveeringut, tema proovis mulle õpetada maagiat. Nii hästi mäletan ma tema enda seletust maagia tähendusele: maagia ei ole midagi üleloomulikku, mitte midagi võimatut; maagiaks on aegade algusest saadik nimetatud midagi, mida keegi oskab teha, kuid mille toimimisest ümbritsevad inimesed aru ei saa. See on Wizardi elustiil - minna läbi elu saavutades asju, mis näivad võimatutena. Austust tema vastu näitavad ka sõnad mu vasakul õlal - "The Art - Magic".

"Kas tema on ka siin?" küsib Wiz nii tasasel häälel, et ma tean, keda ta mõtleb.

"Ma loodan, et mitte, kuigi ma ei saa kindel olla, ma olin vahepeal nii paberil kinni, et ei märganud isegi MacGyveri tulemist."

Wizard naeratab taas. Korraks. "Ma loodan seda samuti. Black Angel pole mulle kunagi sümpatiseerinud. Kuigi..." Ta teeb pausi ja vaatab ringi nagu kartes selle musta varju ilmumist. "Kuigi jah - tänu temale me üldse tutvusimegi."

"Jah - poleks olnud tema süngust, mõtteid, tema pimedust ja ööd, poleks ma märganud sinu loodud teid..." Ohkan sügavalt, sest aegajalt ma ikkagi kahtlen, kas polnud see sõprus Black Angeliga liiga suur hind kõikide nende uute tutvuste jaoks. Enamuse ajast arvan, et mitte. Wizard paneb oma käe mulle toetavalt õlale ja ma tunnen end kohe paremini.

"Noh, kas edasi ka kirjutame?" Pöörame Wizardiga end rääkija poole. Kušeti kõrval tugitoolis istub prille kandev mees, minu kõige uuem sõber, kuigi teadsin teda ka juba kooliajal. Tema silmist paistab ükskõiksus kogu maailmas toimuva suhtes, ent me teame, et see ükskõiksus vaid varjab tema tegelikku olemust, millega ta vaatab läbi paljude läbitungimatute müüride.

"Tere sullegi, W," tervitab teda Wizard, kui seab sammud kohvimasina poole.

"Jah," ütlen minagi vaikselt, pilku kaustikute poole pöörates. "Tere sullegi, Hocares."

*

See kildude klirin kajab siiani mul kõrvus. Raam oli tühi, vaid tume papp, mis oli peitunud peegli taha, on nüüd mu silme ees.

Korjan killud kokku, ka need kõige väiksemad ja proovin peeglit uuesti kokku panna, kuid alus, millel ma seda teen, on ebatasane, ja ikka näen ma vastu vaatamas mitut paari silmi. Ei ole enam seda tervikut, mis kunagi.

Vaatan neid paljusid kilde ja mõtlen, millisel neist olen mina. Kas ma olen tõesti neil kõikidel, kõik need killud kokku? Või pole ma tegelikult neist ühelgi?

Neetud! - kas ma saan kunagi selle peegli uuesti kokku nii, et ma näeksin taas vaid ühte peegeldust?

19. juuli 2004. aastal

mälestus toob meelde
aegu
ilusaid


hammustan valusalt keelde

järgi mõtlema
ei vaevu

praegu
sõnu valusaid
ei hakka
välja ütlema

ei maga
mõtlemast ei lakka

olen kinni
oma mõtte taga

6. september 2005. aastal

Lugesin ajakirja. "Cosmopolitani" vist.
Kuulsad seksinipid, abielukarid,
kuulsuste rikkus, nende viletsus ja rist,
Avril Lavigne ja teised rokitarid.

Ma lugesin ja mõtlesin ma siis,
miks minu elu ajakirjades ei kajastu.
Mis puudu mul, mis teisi tippu viis?
Või pole lihtsalt praegune mu õige ajastu?

Sääl ajakirjas pakuti seitset lihtsat teed,
mis õnneni meid viima peaks kui nõiasõna väel.
Ma'i usu neid - ma nõder pole veel.
Ma usun ainult seda, mida ise näen.

Ja jälle mõtlen kuulsusest - see tundub imelik;
nii veider on see näitamise soov.
Nüüd õhtul, väljas on kui videvik,
kaob kassikullalt selle valskust varjav proov.

Ma naeran vaid ja kahju on mul neist,
kelle elus puudub eraelu vaid.
Ma mõistan, et ei tahagi ma saatust teist,
sest juba praegusega õnnelikuks sain...

*

/tegemist väga vana lullaga/

Roolist rolli

Alustuseks...

Kuna mu peamine blogisait otsustas end ajutiselt ära kammida, siis kirjutan siia, kuhu ma üldse kunagi oma esimese blogi tegin. Arvan, et see jääb siin ajutiseks lahenduseks, aga samas... Kunagi ei tea, mida elu tuua võib... Järsku jäängi...

Ja edasi...

Istun taas autoroolis, vaatan neid vehlevaid kojamehi, mis pühivad eemale taevast kukkuvaid veetilku, ning mõtlen. Roolis küll, aga load? Kas see teeb mind väga halvaks inimeseks, kui ma eiran seaduseid, mis nõuavad juhilubade olemasolu - paberit, mis näitab, et sa oled kellegile tõestanud, et sa tead, kumb on auto esimene, kumb tagumine ots. Vaadates neid õppesõiduautosid, mis linnas kogu aeg oma treening- või eksamisõite tehes kõigil jalus ukerdavad, siis tunnen tegelikult isegi rõõmu, et pole oma elu jooksul pidanud teiste juhtide tuju ega närve rikkuma.

Aga see pole põhjus, miks ma seda teksti praegu kirjutan. Rooli istudes hakkan ma mängima rolli, milles ma ei hooli seadustest (jälle!). Ma ei riku küll mingeid eeskirju, sõidan ohutult, aga ma ei tohiks seda teha. Muret hakkaski see teadmine mulle tegema täna, kui ma vaatasin läbi autoakna vihmamärgasid tänavaid.

Kunagi lubasin omale, et ei hakka rohkem seaduseid rikkuma, et püüan olla igati ühiskonna reeglite järgi käituv kodanik. Kunagi - kolm aastat tagasi. Olin ja olengi - aga ometi teen ma juba pisikesi samme suunas, kuhu ei tohiks. Kunagi ammu ma võtsin ka oma vanemate auto, et sellega mööda meie pisikest vabariiki ringi kihutada. Midagi halba ei juhtunud.

Mis oligi kõige halvem. Teadmine, et piirist üleminek endaga midagi halba kaasa ei toonud, kasvatas minus julgust, et astuda järgmisi samme üle järgmiste piiride. Ja lõpptulemuseks oli avar, ilma igasuguste takistusteta maailm, kus võisin teha kõike, mida iganes ma tahtsin. Võisin teha enda arvates, aga kui ühiskond lõpuks mu näilisele vabadusele silma peale viskas, pani ta mulle sellise põntsu vastu kukalt, et seda virvendust tajun vahel siiani oma silme ees.


Täna tuli rooli istudes esimest korda hirm. Kartus, et kunagi läbielatud tee võib end kordama hakata. Et kui praegu ma veel valitsen seda, millist rolli ma mängin - kas siis jalgsi mööda linna jalutava, kuid ausa või roolis istuva ja piire ületava kodaniku -, siis kas ei või korduda see, et kaotan selle rolli üle kontrolli ja see roll hakkab mängima hoopis mind. Võtab mu meele ja hakkab seda vedama mööda järjest ohtlikumaks muutuvat mägiteed.

Loomulikult on kõikjalt võimalik tervelt tagasi tulla; saaksin ka mina, sest viimase kümne aastaga peaks isegi tarkust tiba rohkem olema, aga kas on mõtet riskida? Vist mitte...

Praegu jääb üle vaid loota, et ma ka hommikul nõnda arvaks... Et oleks hommikul jõudu autovõtmed küsimata jätta ning jalgsi läbi sajuse Tallinna kesklinna poole vantsida...